Sammu võrra maas. Henning Mankell

küll.”

      Wallander ütles, et koosolek on homme kell üheksa. Ta lubas teatada, kui õhtu jooksul midagi olulist selgub.

      Wallander lõpetas kõne ja valis pangadirektor Sundeliuse numbri. Keegi ei vastanud, ka automaatvastajat polnud.

      Ta ei teadnud, mida teha. Kuidas edasi? Kärsitus kihutas teda tagant. Ta teadis, et tuleb oodata. Kohtuarstide seisukohta, tehniliste uuringute tulemusi.

      Ta istus jälle laua taha, keris lindi tagasi ja hakkas kuulama oma vestlust Ylva Brinkiga. Kui lint oli lõpuni kerinud, mõtles ta naise viimasele ütlusele. Et Svedberg oli läbinisti aus inimene.

      „Ma otsin maetud koera, mida ei ole olemaski,” ütles ta omaette valjusti. „Me otsime kurjategijat, kes Svedbergi korterisse sisse murdis.”

      Uksele koputati. Martinsson astus sisse.

      „Valvelauas ootavad kannatamatud ajakirjanikud,” ütles Martinsson. „Kuigi kell on juba nii palju.”

      Wallander tegi grimassi.

      „Meil pole midagi uut.”

      „Ma usun, et neid rahuldab ka mõni vanem uudis. Peaasi, et midagi oleks.”

      „Kas sa ei saaks neid minema saata? Luba, et korraldame pressikonverentsi kohe, kui meil on midagi öelda.”

      „Meil on kõrgemalt poolt käsk massimeediaga hästi läbi saada,” ütles Martinsson irooniliselt. „Kas sa siis ei mäleta?”

      Muidugi Wallander mäletas. Keskkriminaalpolitseist oli tulnud korduvalt direktiive, et politseijaoskonnad peavad parandama ja intensiivistama suhteid massimeediaga. Ajakirjanikke ei tohi kunagi ära ajada. Neile tuleb piisavalt aega pühendada ja neid tuleb kohelda parimal viisil.

      Wallander tõusis raskelt toolist.

      „Ma räägin nendega,” ütles ta.

      Tal kulus kakskümmend minutit, et kahele ajakirjanikule selgeks teha, et tal tõepoolest ei ole midagi uut öelda. Jutuajamise lõpu poole hakkas ta juba kannatust kaotama, kui mõistis, et nad ei usu teda. Nad arvasid, et ta valetab. Kuid tal õnnestus rahu säilitada ning ajakirjanikud taganesid. Wallander tõi endale söögitoast tassi kohvi ja läks tagasi oma kabinetti. Ta helistas veel korra edutult Sundeliuse numbril.

      Kell oli kolmveerand kümme. Termomeeter, mille Wallander ise oli akna taha kinnitanud, näitas viitteist soojakraadi. Mööda tänavat sõitis auto, tümps põhjas. Wallander ei saanud rahu. Teda ei rahuldanud järeldus, et Svedbergi mõrv on osa lihtlabasest sissetungist tema korterisse. Selles loos oli midagi muud peidus.

      Ja kes oli see Louise?

      Telefon helises. Jälle ajakirjanikud, mõtles ta heitunult. Aga helistas hoopis Sten Widén.

      „Ma muudkui ootan,” ütles Sten. „Kus sa oled? Ma saan muidugi aru, et sul on palju tegemist. Tunnen juhtunu pärast kaasa.”

      Wallander vandus endamisi. Ta oli täiesti unustanud, et oli lubanud õhtul Sten Widénile tema Stjärnsundi lossivaremete lähedal asuvasse hobusetallu külla minna. Nad olid noorpõlvetuttavad ja neid ühendas huvi ooperi vastu. Mingil hetkel oli elu neid lahku viinud. Wallanderist sai politseinik ja Sten Widén võttis isalt traavihobustega talu üle. Mõne aasta eest olid nad oma sõprust uuendanud. Nüüd kohtusid nad peaaegu korrapäraselt. Just täna õhtuks oli neil kokku lepitud, et Wallander läheb talle külla. See oli tal mälust justkui pühitud.

      „Ma oleksin pidanud helistama,” ütles Wallander. „Aga mul läks täitsa meelest ära.”

      „Ma kuulsin raadiost. Et su kolleeg on surnud. Mõrvatud.”

      „Veel ei tea. Liiga vara öelda. Aga see oli üks kohutav ööpäev.”

      „Näeme siis mõni teine kord,” ütles Sten Widén.

      Wallander langetas kähku otsuse.

      „Ma tulen kohe,” ütles ta. „Olen poole tunni pärast seal.”

      „Sa ei pea.”

      „Ma pean siit korraks eemale saama.”

      Wallander kadus politseimajast kellelegi midagi ütlemata. Enne Ystadist lahkumist pööras ta siiski korraks Mariagatanile ja võttis oma mobiili. Siis sõitis ta mööda E65-t lääne poole, läbi Rydsgårdi ja Skurupi ning pööras vasakule. Ta möödus lossivaremetest ja keeras Sten Widéni hoonetest ümbritsetud õuele. Koplis hirnus üksik täkk. Muidu oli väga vaikne.

      Sten Widén tuli talle õue vastu. Wallander oli harjunud teda nägema määrdunud tööriietes. Nüüd oli mehel seljas valge särk ning juuksed märjad. Kui nad teineteisel kätt surusid, tundis Wallander viinalõhna. Ta teadis juba varasemast, et Sten Widén joob liiga palju. Ent ta polnud kunagi pidanud vajalikuks selle kohta midagi öelda.

      „Ilus õhtu,” ütles Widén. „August tuli suvega. Või peaks ütlema vastupidi? Et suvi tuli augustiga? Kes ütleb, mis see õige on?”

      Wallander tundis kadedust. Temagi oli tahtnud elada maal koos koera ja võib-olla isegi Baibaga. Aga unistuseks oli see jäänudki.

      „Kuidas hobustega läheb?” küsis ta.

      „Mitte eriti hästi. 80-ndad olid kuldsed aastad. Pea igaüks võis endale hobust lubada. Nüüd on teised ajad. Inimesed hoiavad raha. Paluvad õhtul jumalat, et ise järgmisena töötuks ei jääks.”

      „Ma arvasin, et traavihobuseid peavad rikkad inimesed? Neid ju töötuksjäämine ei ähvarda?”

      „Rikkaid on muidugi ka. Aga mitte nii palju kui vanasti. See on nagu golfiga. Tavalised inimesed ronivad üle aia rikaste murumaale.”

      Nad olid hakanud talli poole liikuma. Üks ratsariietes tüdruk tuli nurga tagant, hoides hobust rakmetest.

      „Ainult tema ongi veel jäänud,” ütles Widén. „Sofia. Teised pidin lahti laskma.”

      Wallanderile meenus, et mõne aasta eest oli talus olnud tüdruk, kellega Widénil oli suhe. Aga talle ei meenunud tüdruku nimi. Vist oli Jenny.

      Widén vahetas tüdrukuga mõne sõna. Wallander sai aru, et hobuse nimi oli Black Triangle. Ta ei väsinud nende imelike nimede üle imestamast.

      Nad läksid talli. Widén seisatas ühe latri juures, kus trampis hobune.

      „Tema nimi on Dreamgirl Express,” ütles ta. „Tema toob peaaegu üksi mulle leiva lauale. Ilma temata oleks olukord kehv. Hobuseomanikud kurdavad, et kõik on nii kallis. Mu revident on hakanud üha tihedamini ja üha varasemal kellaajal helistama. Ma ei tea, kaua ma seda talu veel pidada suudan.”

      Wallander patsutas ettevaatlikult hobuse koonu.

      „Siiani oled ju hakkama saanud,” ütles ta.

      Widén vangutas pead.

      „Tulevik on tume,” sõnas ta. „Aga talu eest saab kindlasti head raha. Ja siis ma kaon siit.”

      „Kuhu?”

      „Kõigepealt pakin kohvri. Siis magan korralikult välja. Ja hommikul ärgates otsustan.”

      Nad läksid tallist välja ja astusid maja poole, kus olid Widéni elamine ja kontor. Tavaliselt valitses seal tõeline kaos. Kuid seekord nägi Wallander oma üllatuseks, et kõik on korras.

      „Ma avastasin paar kuud tagasi, et koristamine on hea teraapia,” ütles Widén Wallanderi üllatunud näoilmet nähes.

      „Minu puhul see ei toimi,” vastas Wallander. „Jumal ise teab, et ma olen proovinud.”

      Sten Widén osutas lauale, kus olid pudelid. Wallander kõhkles. Seejärel ta noogutas. See Göranssoni nimeline arst ei kiidaks seda heaks. Ometi ei suutnud ta hetkel vastu panna.

      Kesköö paiku hakkas Wallander tundma, et on purjus. Nad istusid maja taga aias. Lahtisest aknast voogas muusikat. Sten Widén istus kinnisilmi ja dirigeeris ühe käega „Don Juani” lõppu. Wallander mõtles Baiba peale. Üksik hobune seisis liikumatult aia taga koplis ja vaatas neid.

      Muusika