Üksildane naine on ohtlik naine. Jill Alexander Essbaum

tundes juba siis oma saatuse pärast ahastust.

      Tund aega varem oli Archie oma köögist Annale hüüdnud: Kas ta sooviks kohvi? Teed? Midagi süüa? Kas ta vajaks midagi? Midagi? Ükskõik mida? Anna riietus ettevaatlikult, otsekui oleks keegi tema riiete õmblused okastega ääristanud.

      Aknast kostsid tema kõrvu lõunapausilt kooli naasvate laste valjenevad hüüded ja Ameerika turistide hääled, mis nurisesid Grossmünsteri katedraali juurde viiva mäekallaku üle. Katedraal ise on massiivne hoone, keskaegselt hall ja ainulaadne, kahe sümmeetrilise torniga, mis tõusevad otse kiriku fassaadist ja ulatuvad selle võlvitud katusest kõrgemale justkui tähelepaneliku jänese kõrvad.

      Või sarvekandja sarved.

      “MIS ERINEVUS ON vajadusel ja tahtel?”

      “Tahe on midagi ihaldusväärset, kuid mitte hädavajalikku. Vajadus on miski, milleta elu on võimatu. Kui sa ei suuda milletagi elada,” lisas arst, “siis sa ei elagi.”

      ÜKSKÕIK MIDA? Samamoodi nagu doktor Messerli kõneles ka Archie inglise keelt väga tugeva aktsendiga, kuid tema keelekasutust ei iseloomustanud ülemalemanni kujumuutvad kaashäälikud, vaid sõnad, mis kõlasid ühtaegu ebaselgelt ja moondunult. Ühel hetkel kostis lainetav ‘r’, teinekord rida täishäälikuid, mis olid tihedalt kokkusurutud justkui tuline sepalõõts. Annat tõmbas aktsendiga meeste poole. Tegelikult oli see just Bruno võõrapäraselt laulev inglise keel, mille pärast lasi ta päris esimesel kohtingul mehe pöidlal ja keelel oma pesu vahele libiseda (see ja Williamsbirne Schnapps – pirnimaitseline liköör –, millest nad end ogaraks jõid). Nooruspõlves nägi Anna sumedaid, märgi unenägusid meestest, keda ta kujutles end ühel päeval armastamas ja kes ühel päeval tedagi armastaksid. Ta andis neile kohased nimed, kuid ebaselged, võõrad näod: pikkade ja saviste sõrmedega prantslasest skulptor Michel; õigeusu kiriku teener Dmitri, kelle nahk lõhnas kampri, kuldkannide, sandlipuu vaigu ja mürri järele; matadoori kätega armuke Guillermo. Need olid väljamõeldud mehed, tüdrukuea fantaasia. Ometi heitis ta end kogu selle rahvusvahelise armee kaela.

      Lõpuks abiellus ta šveitslasega.

      Kui sa ei suuda milletagi elada, siis sa ei elagi.

      Hoolimata doktor Messerli soovitusest end tundidesse kirja panna, oskas Anna algtasemel saksa keelt. Ta sai hakkama. Ehkki tema keeleoskuse puhul väärisid äramärkimist vaid selle vilets areng ja jõupingutused, mida saksa keele rääkimine temalt nõudis. Kuid ta oli üheksa aastat algelise keeleoskusega toime tulnud. Anna oli ostnud postkontoris töötavalt naiselt marke, konsulteerinud üldistes küsimustes lastearstide ja veterinaaridega, kirjeldanud juuksuritele soengusoove, tinginud kirbuturgudel hindu, lobisenud põgusalt naabritega ja tulnud vastu kahele sõbralikule, kuigi järeleandmatule Zeugeni Jehoova tunnistajale, kes ilmusid igal kuul tema ukselävele saksakeelse “Vahitorni” eksemplariga. Vähesel määral oli ta juhatanud võõraid, kohandanud kokasaadete retsepte, teinud märkmeid, kui korstnapühkija praguliste mördikihtide ja blokeeritud lõõride ohtlikkust kirjeldas, ning nihverdanud end vabaks trahvidest, kui tal polnud kontrolöri küsimise peale rongipiletit ette näidata.

      Kuid Anna teadmised grammatikast ja sõnavarast olid tagasihoidlikud, tema kõne soravus piiratud ning kujundlikust kõnest ja õigest lauseehitusest ei saanud ta üldse aru. Iga kuu oli kümneid olukordi, kus ta usaldas mõne ülesande Bruno hoolde. Just Bruno kandis hoolt koduse paberimajanduse eest, maksis makse, kindlustust ja majalaenu. Ta esitas igal aastal Anna elamisloaks vajalikud dokumendid. Ühtlasi oli Credit Suisse’is keskastme juhina töötav Bruno see, kes haldas pere rahalist poolt. Annal polnud isegi pangaarvet.

      DOKTOR MESSERLI JULGUSTAS ANNAT pereküsimustes aktiivsemalt osalema.

      “Peaksin seda tegema,” vastas Anna. “Tõepoolest peaksin.” Ta polnud isegi kindel, millega Bruno tööl tegeles.

      POLNUD ÜHTEGI PÕHJUST, miks Anna ei oleks võinud väljakul juttu ajavate emadega ühineda – seda ei keelanud ükski reegel ja miski ei takistanud teda vestlusega liitumast. Kahte neist teadis ta näo järgi ning ühte nimepidi – Claudia Zwygart. Tema tütar Marlies käis Charlesiga ühes klassis.

      Anna ei ühinenud nendega.

      ANNA PÕHJENDAS OLUKORDA enda jaoks nii: Ma olen häbelik ega suuda võõrastega vestelda.

      Doktor Messerli oli mõistev. “Välismaalastel on keeruline šveitslaste hulgas sõpru leida.” Probleem peitub sügavamal, kui ainult väheses saksa keele oskuses, mis juba iseenesest on piisav probleem. Šveits on “saareriik”, mis on kahe sajandi vältel püsinud vabatahtlikult neutraalsena ja suletud piiridega. Oma vasaku abikäe ulatab ta põgenikele ja asüülitaotlejatele. Paremaga krahmab värskelt pestud raha ja natside kulda. (Ebaaus? Võib-olla. Kuid Anna valas üksildustunde korral alati oma viha välja.) Nii nagu riigi maastik on ka šveitslased ise kinnised. Neil on loomupärane kalduvus eraldatusele ja salamisi tõrjuvad nad välismaalasi mitte ühe, kahe või kolme, vaid nelja ametliku riigikeelega. Šveitsi ametlik nimi on omakorda viiendas keeles: Confoederatio Helvetica. Sellest hoolimata räägib enamik šveitslasi saksa keelt, mida räägitakse ka Zürichis.

      Kuid tegemist ei ole päris saksa keelega.

      Saksa kirjakeeleks on Šveitsis tavapärane õpikust pärit Hochdeutsch. Kuid šveitslased räägivad Schwiizerdütsch’i, mis pole kaugeltki tavapärane. Puudub kindlaksmääratud õigekiri. Puuduvad hääldusreeglid. Puudub kokkulepitud sõnavara. See varieerub kantonist kantonisse. Ja šveitsisaksa keel ise kargab kurgu tagaosast välja otsekui põletikuline kurgumandel, mis püüab põgeneda. Tegemist on üksnes kerge liialdusega. Välismaalase kõrvale tundub, nagu püüaks kõneleja moodustada väljamõeldud sõnu, liites omavahel kõige veidramaid rütme ja kummaliselt kärbitud kaashäälikuid ning paigutades pikki lahtiseid täishäälikuid võimalikult segaselt. Peale selle paneb keel vastu kõikide välismaalaste püüdlustele seda omandada, sest iga sõna on hüüdlause.

      Anna valdas Schwiizerdütsch’i minimaalselt.

      ANNA EI ÜHINENUD teiste emadega. Selle asemel nühkis ta oma pruuni puukinga vastu kõnniteeserva. Ta sahmerdas juustega ja teeskles, et jälgib pea kohal lendavat nähtamatut lindu.

      Keeruline on armastada meest, kes on pärit teisest keeleruumist. Kuid ometi abiellus Anna šveitslasega.

      Kostis koolikell ja lapsed tormasid hoonest õue. Kõigepealt märkas Anna Victorit kahe sõbraga tõuklemas. Talle järgnes Charles, kes oli keset vadistavate laste saginat. Annat märgates jooksis ta temani, kallistas teda ning hakkas oma päevast vatrama, ilma et Anna oleks midagi küsinud. Victor venis koos sõpradega ja lohistas jalgu. See oli tüüpiline Victor – mõõdukalt endassesulgunud ja eemalolev. Anna jättis ta rahule ja piirdus vaid ta juuste sasimisega. Victor kirtsutas nägu.

      Esimesi süütundetorkeid tundis Anna siis, kui nad astusid kodu poole (ta ei saanud neid päris puhanguteks nimetada). Need esinesid korrapäratult ja ei olnud eriti kurnavad. Selline ükskõiksus oli tema patoloogilise seisundi puhul küllaltki uus. See muutis ta kummaliselt enesega rahulolevaks.

      Algkoolist polnud Benzide elupaigani enam kui sada meetrit. Nende maja oleks kooliaiast näha olnud, kuid Kirchgemeindehaus – külakirikule kuuluv 19ndast sajandist pärinev puitsõrestikuga kogudusemaja – paiknes täpselt nende kahe vahel. Tavaliselt ei käinud Anna lastel koolis vastas. Kuid tema teost oli möödunud tunnike ning ta tundis endiselt Archie käsi oma rindadel. Mõõdukas kahetsus näis olevat asjakohane.

      Nad kolisid Šveitsi üheksakümne kaheksanda aasta juunis. Anna oli rase ja kurnatud ja tal polnud vaidlemiseks jaksu. Ta andis oma nõustumisest märku pikkade vaiksete ohetega ja sulges kogu ärevuse ühte oma tuhandetest südamesoppidest. Ta püüdis leida elu säravamat külge, optimistidele omast pooltäis klaasi. Lõppude lõpuks kes ei haaraks võimalusest elada Euroopas, kui selline võimalus avaneks? Keskkooli ajal lukustas Anna end enamikul öödel oma tuppa ja mõlgutas kinnisideelisi mõtteid mitmetest paikadest, kuhu tema mehed teda ühel päeval viiksid. Neis rambetes ja alistuvates unelmates andis ta kogu võimu meestele. Bruno oli töötanud Credit Suisse’i heaks aastaid. Nad olid huvi tundnud, kas ta võtaks vastu töökoha Zürichis. Anna