Peeglikillud. Erik Tohvri

kergitada, aga häbelik-õnnetu nägu, mis sealt luugist kerkis, on mul meeles siiamaani. Mäletan ka seda, et ma ei suutnud oma kolmeaastase aruga kuidagi taibata – miks seda meest nii inetult koheldakse…

      Romaanis „Äravalitu” olen kirjeldanud, kuidas vanaema laadaliste majutamisega väikest lisasissetulekut teenis. Köögipõrandale mahtus magama kümmekond peamiselt Peipsi kandist pärit laadalist, kellest mõnega vanaema ka vene keeles rääkis, oli ta ju pärit Kudrukülast, Narva-Jõesuu kakskeelsest keskkonnast ning lõpetanud omaaegse venekeelse ministeeriumikooli. Kui palju öömajaline selle mitte just mugava ööbimise eest maksma pidi, seda ma ei tea. Arvata võib, et tegu oli sentidega. Aga need sendid olid hädavajalikud perele, kus ainsaks sissetulekuks oli vanaisa õpetajapalk suurusjärgus sadakond krooni ja peres sel ajal minuga kokku viis suud – vanaisa, vanaema, tädi Linda, minu ema Salme ja mina. Peale selle oli aga onu Johannes Tallinnas tehnikumis õppimas ning tema vajas kõige rohkem. Tagantjärele olen mõelnud, et see kõik pidi olema üks väike majandusime, kuid ma ei mäleta, et keegi meist oleks tühja kõhu üle kurtnud. Riided, tõsi küll, õmbles vanaema meile ise selga, välja arvatud vanaisale. Tema kasutas poeülikonda.

      Meie vanaisaga olime pere mehed – tema kõige vanem, sel ajal mõni aasta üle viiekümne, ja mina kõige noorem, tubli kolm aastat turjal. Tema tegi igal õhtul kodus koolitööd – parandas vihikuid ja valmistas tunde ette. Mina püüdsin muidugi teda selle juures võimalikult palju segada, sest tema töö oli palju huvitavam kui vanaema kartulikoorimine või õmblusmasina vuristamine. Nii istusin ma kord jälle vanaisa kirjutuslaua juures toolil, vibutasin jalgu ja lallutasin:

      „Vana-vana-vana-isa. Vana-vana isa…”

      „Mis vana ma siis nii olen? Ma pole ju veel vana!” arvas vanaisa sulepead punase tindi potti torgates ja mulle kavalalt otsa vaadates.

      „Ah…?” See oli mulle uudis. „Ei olegi vana?”

      „Ei ole, päris nooruke alles,” lõõpis tema.

      „Ahah. Siis sa oled Nooruke!” ristisin ma vanaisa hoobilt ümber ja vanaisale jäi see nimi külge aastateks. Alles pärast kooliminekut hakkasin ma nimetama teda nagu teised, pisut saksiku nimega: papa.

      Minust saabki vanavanemate laps

      Pärast ema-isa lahkuminekut elasime emaga vanavanemate juures ja see periood kestis paar aastat. Kooliõpetajast vanaisa kodutööde hulka kuulusid vaid puude ja vee toomine, ahju kütmine ning mõned erakorralised tööd – näiteks talveakende ettepanek ja eest võtmine. Ei suudaks kujutleda teda köögis pliidi ääres seismas ega põrandaharja liigutamas – ta oli selleks liiga akadeemiline ning oma kõnes ja käitumises alati väljapeetud ning napisõnaline.

      Vanaema oli temale nii välimuselt kui olemuselt vastandlik: väike, tüsedusele kalduv, kuid mitte tüse, elav, naeruhimuline ja jutualdis. Tema kõnes oli selgelt tuntav Viru murrak, milles esines kohati kummalisi ingerikeelseid sõnu, ja ise nimetas ta seda oma koduküla järgi Kudruküla keeleks. Kudruküla keeles leidus ka narvakatele omaseid russisme, näiteks kaubarongi kohta ütles vanaema elu lõpuni tavarna.

      Vanaema ja vanaisa tutvusid ja abiellusid Narva-Jõesuus, kus Harjumaalt pärit noor kooliõpetaja 20. sajandi algusaastail oma esimest töökohta pidas. Narva-Jõesuus sündisid ka selle sajandi esimese kümnendi vahetusel nende mõlemad tütred. Salme ja Linda olid erinevad nii välimuselt kui ka vaimuannete poolest ja see määras nende elusaatuse. Vanaema oli tütarde eest kõik ise otsustanud, tema oli meie pere tegelik juht, kuid oma juhtimisoskusi ei osanud ta edasi pärandada. Nii sai Salmest mõnevõrra kõrk kuningatütar ja Lindast Tuhkatriinu, kes aga oma printsi ei leidnudki. Ja kui peresse 1916. aastal sündis kauaoodatud poeg, oli Linda osa koduabilisena lõplikult määratud.

      Oli see ülekohus vanaema poolt? Mingil määral kindlasti, kuigi ta ei teinud seda teadlikult ega pahatahtlikult. Siin juhtis teda mingi alateadlik instinkt, mis looduses suunab loomulikku valikut, inimeste hulgas aga paraku võib viia ettearvamatute tagajärgedeni.

      Romaani „Äravalitu” keskse tegelase Vaike prototüüp on minu ema Salme, kelle elukäiku olen püüdnud üsna tõepäraselt kirjeldada, luues samas pildi ka teistest meie peret ümbritsenud inimestest. Näiteks oli Tallinna tädi Alma omaette koloriitne kuju. Ta oli vanaema noorem õde, töötas Haridusministeeriumi kantseleis ning püüdis kõigiti etendada meie peres Ajaloolise Tõe osa. Ta pidas end vanaemast targemaks ja haritumaks ning meie pere õnn oli, et ta elas meist saja kilomeetri kaugusel. Tolle aja kombeid ja liikumisvõimalusi arvestades oli see küllaldane vahemaa. Aga oma tõekuulutused ja direktiivid saatis ta kohale vanaemale adresseeritud ülipikkades kirjades, ja need olid vägagi kategoorilises toonis. Minu isa, toosama allohvitser, oli temale oma saksa kasvatuse ja laitmatute kommetega vägagi imponeerinud ning minu vanemate lahkuminekus süüdistas tädi Alma ainult minu ema ja oma õde, kes tütre oli võimatuseni ära hellitanud ning potilillekeseks kasvatanud. Mäletan hästi, kuidas vanaema iganädalase paksu kirjaümbriku postkastist tõi, traatraamiga prillid ette pani ja läkituse voodiserval istudes läbi luges. Vanaisale teatas ta õhtul teelauas lühidalt, et sai Almalt jälle sõimukirja. Vanaisa nende kirjade sisu vastu huvi ei tundnud.

      Mäletan mammale tekkinud austajat, kes meil mootorrattaga külas käis ja mulle alati apelsini kaasa tõi. Veelgi paremini aga mäletan sügist, mil pärast ema pealinnas-käiku tuli meile külaline. Jässakas, vanaisast veidi lühem, halliseguste, kõrva ääres lokkis juustega mees. Ka minule oli tal kingitus – punase peaga taskunuga, millel järel pikk lõksuga kett.

      „Et ära ei kaoks,” seletas ta, aga ise vaatas hoopis mamma poole. Ja mamma oli kui ära tehtud, vadistas juttu rääkida ja õhetas, mind polnud tema jaoks enam olemaski. Vanaisa jäi laua ääres vaikivaks, vaid vanaema üritas kuidagimoodi juttu ülal hoida. Tädi Linda istus ja vahtis teraselt oma taldrikusse.

      Libistasin end vaikselt uksest välja. Oli hämar sügisõhtu, posti otsas värava kõrval põles juba elektrilamp. Läksin aeda, jalgade all sahisesid langenud lehed. Seisin õunapuu all, kingiks saadud nuga peos. Ma tahtsin lõigata kuivanud õunapuuoksa, aga käänispea vedru oli liiga tugev ja neljaaastase sõrmede jõud noa avamiseks liiga kasin. Mäletan, et seisin seal, minu kohal oli raagus õunapuuvõra ja peos nuga, mis ei allunud minu tahtele. Seisin ja vaatasin roosalt kumavat akent, mille taga toimus minu reetmine. Muidugi oli vanaema see, kes lõpuks minu puudumist märkas ja mind tuppa viis.

      Selle õhtuga algas mulle raske aeg. Neli aastat on vist ikkagi liiga sobimatu vanus ema kaotamiseks, ja kuigi ma oskasin juba ise lugeda Tallinnast saabuvaid kirju, oli neist mulle vähe lohutust. Vanaema ja tädi Linda tegid kõik, et mind lõbustada ja mu kaotusvalu leevendada, aga ma igatsesin mamma järele aastaid.

      Elu tagahoovimajas läks omasoodu edasi – samamoodi kui varem käisid laadalised, samamoodi tuli tsirkus ja turuplatsile pandi üles tohutu suur telk. Siis viidi mind esimest korda ka sinna etendusele – mäletan elevanti, kes londiga leiva võttis ja suhu pistis, mäletan ilmatu suurt suurtükki, mille torust poiss välja lendas, kaarega üle publiku vuhises ja vastasseina ääres võrku potsatas, siis kähku sealt välja ronis ning rahvale kummardas. Muidugi plaksutasin koos teistega, see kõik oli huvitav ja põnev. Üks laadalistest, kes alati meie peres ööbis, oli Valgamaalt pärit väikeärimees Havist; tema kauples habemenugade, kääride ja muu peenema kraamiga. Mäletan, kuidas ta kord tulles tõi mulle kingituseks korgipüssi, aga püssi ma millegipärast kartsin ja hakkasin hirmunult kisama. Vanaema püüdis mind keelitada kingitust vastu võtma, kuid jonnida ma oskasin ja minu tahe jäi peale. Alles siis, kui onu Johannes Tallinnast koolivaheajale tuli, lepitas ta mind püssiga – see tegi toreda paugu ja paiskas toru otsa surutud korgi kaugele.

      Meie perel oli kombeks sõita igal suvel maale suvitama. Selleks oli meil mitmeid võimalusi, kuna vanaisa sugulastel olid talud Anijal Harjumaal, vanaema vend aga oli pärinud tema isakodu Narva-Jõesuus. 1938. aasta suve veetsime sugulaste juures Anija mõisa lähistel Mullikmäe talus, otse maantee ääres, kus meie kasutuses oli ruumikas veranda. Kord tuli meid sinna vaatama ka ema koos oma uue mehega, keda ma pidin onu Karliks kutsuma. Nad tulid hommikupoolikul bussiga ja läksid tagasi juba mõne tunni pärast. Maantee keerutas tollal otse meie veranda eest läbi, praegu on tee muidugi õgvendatud ja asfalteeritud,