Võimaluste võimalikkus. Jaan Kaplinski

antiigi ulatume jooma selle alguse tõelisest allikast. See on see allikaigatsus, mis kostab Rimbaud’ sajatustest: “Jah, Eedenile ma mõtlesingi! Mida küll tähendas mu unistusele see muistsete rahvatõugude puhtus!”

      On ainult hea, tõeline luule ja halb luule. Kui luule sünnib, leitakse talle reeglid, ta kuulutatakse kirjanduseks, teda hakatakse järele tegema, ta pigistatakse ja pügatakse elutuks elegantseks ajaviiteks, lauamänguks. Siis aga sünnib ta omaenda tuhast taas värskena ja elavana, purustab nokaga saledate stroofide ümmargused munakoored ja tõuseb äikesekärgatusega taevasse. Professorihärra ütleb: juhtus midagi enneolematut – ilus tõeline ümarik muna läks katki ja sealt ilnus välja veider elukas, kes tegi suurt kära ja lõi välku. Meie ütleme: tere, äikese-linnuke, sina jälle siin! Ju siis on kevad. Ju siis varsti tuleb esimene piksevihm.

Looming 1972, nr 5

      INTERPRETATSIOONID JA IMPRESSIOONID

Viimase veerandsajandi luuleilmast

      “Keele ja Kirjanduse” 11 numbris kirjutab Sirje Kiin, et senini on luulediskussioon samas ajakirjas arenenud monoloogiliselt. Number varem on diskussiooni sekkunud Linnar Priimägi16. Tema kirjutist ei saa küll eriti monoloogiliseks pidada: ta on sihitud teiste luulearutlejate ja üldse luulekriitikute vastu, paistes silma lühiduse ja absolutismiga. Priimägi ei käsitle pelgalt luulet, vaid “luuleteadvust”, mis mahutab nii luuletajate, luulelugejate kui – kriitikute loomingu, taotlused ja arusaamad. See luuleteadvus on Priimäe meelest praegu viletsas seisukorras, mida ta iseloomustab sõnadega “hämarolek”, “liigendamatus”, “nebuloossus”, “ähmasus”, “luul luulest kui niisugusest” (üldmõistet “luule” autor küll ei väldi), “armetu liigendatus koolkondade järgi”, jms.

      Eriti halval arvamisel on Priimägi luulekriitikutest: “…kriitikkond jätab …küll nukra mulje”. Selles nukras muljes, mille kriitikkond Priimäele jätab, näib peapõhjus olevat see, et see kriitikkond (nimesid autor nimetada ei tavatse, väljendudes kollektiivsufiksi abil) ei oska luulet analüüsida, peab oluliseks ainult maitsehinnangute andmist ja on hoopis unustanud luuleteksti interpretatsiooni, mida teha ei osatagi.

      Priimägi ei seleta, kas ta oma hinnangus luulekriitika haleda olukorra kohta on lähtunud kriitikkonna tekstide analüüsist ja interpretatsioonist või ainult oma “nukrast muljest”. Seda ei aita hästi seletada ka tema arutlus luulest endast, mida ta ei hinda eriti kõrgemalt kui luulekriitikat. Priimägi kirjutab: “Kaks viimast aastakümmet on meile andnud valdavalt niisugust luulet, mida ei ole mingit tarvidust olnud interpreteerida – kõik on olnud niigi selge (mida leidubki interpreteerida “siiruses” või “lihtsates asjades”?). Luule oli tulvil kas iseenesestmõistetavusi, mida nimetati aususeks, nii et luulekriitika ei saanudki muud kui püüda temaga selles aususes võistelda, kord oma, kord luuletaja sõnades neid endastmõistetavusi üle rääkides ja kedagi nagu milleski veendes – või siis oli luule täis iseenesestmõistetavusi, mida nimetati siiruseks ja mis enamasti kujutasid endast ei muud kui personoloogilise motivatsiooniühtsusega assotsiatsiooniparvi, nii et kriitikal oli rohkem tegemist autori isiku ja autorikujundi äravahetamisega kui tema tekstidega.”

      Ühte lausesse on mahutatud kahe aastakümne luule valdava osa iseloomustus ja vaoshoitud, ent siiski selgelt eitav hinnang sellele. Kui autori meelest luulekriitika sant seis johtub luule enda lamedusest, oleks siin veel enam omal kohal selle luule analüüs ja interpretatsioon. Kas Priimägi on seda teinud, jääb tema teada. Lugejale aga jääb võimalus veel tõsisemalt kahelda, kas pole siin tegemist mitte interpretatsioonide, vaid impressioonide alusel tehtud otsustega. Seda kahtlust võib hõlpsasti süvendada Priimäe väide, et “meie praegu löögijõulisemate kriitikute – aga ka autorite ja lugejate – (luule) teadvus ning sellest lähtuvad maitsed ja hinnangud kujunesid ajal, kus kohalikku vaimuelu ja eetikat kujundasid fenomenoloogia, eksistentsialismi ja personalismi moed. Kõiki nimetatud liikumisi ühendab teatav filosoofia ja esteetika ühtsuse taotlus, kõigis on gnoseoloogiline subjekt omandanud esteetilise tunnetuse subjekti jooned, filosoofiline teadvus on lähenenud kunstilistele positsioonidele ning inimkultuuri mudel põhistunud kunstis.”

      Ei seleta (ei interpreteeri) autor siingi, mida ta fenomenoloogia, eksistentsialismi ja personalismi moe all mõtleb, kas näiteks Husserli, Jaspersi või kellegi teise tekstide otsest mõju, kaudmõju või hoopis mingit üldisemat kollektiivsete kujutelmade tausta, mida aga nii nimetada on riskantne.

      Priimäe arvates “üha ilmsemaks on saanud, et elada ainult siirusest pole võimalik”. Huvitav oleks teada, kes on tahtnud-taotlenud elada ainult siirusest. Veel huvitavam oleks teada, mida tähendab Priimäe meelest tema “uue aja lipukiri” õilsus ning kas see õilsus on siiruse ja aususega vastuolus või mitte. Pöördumine Arvo Valtoni ja Lembit Kurvitsa humanitarismitaotluste poole ei selgita palju.

      Niisiis, kui ei ole kerge võtta tõsiselt Priimäe väiteid meie luuleteadvuse hämarolekust, on veel raskem võtta tema pakutud juhatust sellest hämarolekust välja. Kas hämar kõlbab hämarale teejuhiks?

* * *

      Eelnevaga oleks mõnus lõpetada, süda rahul, et paha poiss Priimägi on oma ülbuse eest nina peale saanud ja Eesti luuleteadvus võib kergendusohkega intsidendi unustada. On aga midagi, on üks aga, mis takistab seda tegemast…

      See aga lähtub sellest, et Priimägi on tegelikult esimene, kes meie luuleilma praegust seisu tervikuna vaadelda ja hinnata püüab, jäädes ise piisavalt kõrvalolijaks, pakkudes välja mingi teistsuguse luule võimaluse. Selline vaatlemine ja hindamine on minu meelest oluline, sest luuleilm oma suletuses ei saa iseendast muutuda elavamaks ja rikkamaks. Iga luuletaja kui terve luuletajaskonna enesekriitikavõime on paratamatult nõrk ja väga tugev pole ka tema võime luules orienteeruda, mis viib ikka jälle luule sisulisele ammendumisele, enesekordamisele, muutumisele omamoodi seltskonnamänguks, millel nendele, kes seltskonda ei kuulu, palju väärtust ei ole.

      Ma ei usu hoopiski, et asi on praegu nii hull, pigem vastupidi, vaatan meie luule praegusele seisule optimistlikult, olles Sirje Kiiniga ligilähedaselt ühel arvamisel, muide ka selles, et luule ei uuene praegu mitte sedavõrd noorte annete pealetulekuga, vaid vanade ja kõige vanemate autorite loomingu teisenemise kaudu. Kuid on hea, kui seltskonda vahetevahel hoiatatakse oma mängust liiga õhinasse sattumast. Linnar Priimäe radikaalne kahtlus paneb meid küsima: Aga äkki siiski? kuigi tema pretensioonikus ja pealiskaudsus ei lase teda tõsiselt võtta. Olgu tema eksimine meenutuseks luuletajatele ja luulekriitikutele, et ka tema võib, et meie kõik võime (ka kollektiivselt) eksida.

* * *

      Nüüd aga teen veel ühe pöörde ja üritan ka ise anda pildi meie luule viimase veerandsajandi arenemiskäigust – parasjagu nii kaua olen selles ka ise osaline olnud – ning püüan tõmmata mõned, paratamatult impressionistlikud koordinaadid poeetilisse ruumi. Püüan öeldut illustreerida, vahel üldväiteid asendada tähendusrikaste tsitaatidega.

      Kõigepealt ajast. Ma ei poolda tavapärast-käepärast mehhaanilist jaotust – kuuekümnendad, seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad aastad. Eksperimendina võime dekaadide piirjooned panna näiteks 1955–1965, 1965–1975 ja 1975–1985 ja tulemus on isegi parem, eriti kui arvestame eelnevat kümnendit 1945–1955. Tollal kehtinud kaanonid hakkavad murenema ja asenduma uutega just 50ndate aastate keskpaiku, kus ilmub välja mitmeid seni tundmata või vähe tuntud luuletajaid. Neid ühendab laad, mida võiks siin kõige paremini iseloomustada mõni tema tähtteos, olgu see siin Jaan Krossi “Maailma avastamine”, milles on küllaga ajale iseloomulikku.

      Piirid avarduvad, kaovad, maailm on silmapiirini lahti, inimene saab minna, kuhu süda kutsub. Meri, siin vabaduse ja igatsuse sümbol, on tema ees lahti. Maailm tervikuna on talle avatud Eestimaa kaalikapõllust Aafrika kräsupäiste paganateni. Niisugune unaninism on suurte sotsiaalsete tõusude ajale iseloomulik.

      Krossile sekundeerib noor Paul-Eerik Rummo, kelle 1962 ilmunud “Ankruhiivaja” kannab samamoodi süm boolset pealkirja. Ja luulekogu alguses (luuletuses “Al gused”) kordab ta:

      Meri, oi rohe-roheline

      meri, oi ime-imeline

      meri, oi võlu-võluline

      meri.

      Paul-Eerik

16

Linnar Priimägi, Luuleteadvusest. Keel ja Kirjandus 1982, nr 10, lk 505–508.