Kollaste lehtede aegu. Erik Tohvri

      Kollaste lehtede aegu

      I OSA

      1

      Jaa, elus on asju ja olukordi, millega lihtsalt tuleb leppida, meeldigu nad või mitte. Need on enamasti loodusseadustega paika pandud ja toimivad kindlate reeglite järgi, aga ainult osa neist on täpselt prognoositavad. Astronoomid on sekundipealt välja arvutanud, millal tõuseb või loojub päike homme, nädala või kümne aasta pärast ning mis tahes pingutus ei suudaks seda väärata; ometi ei ole seegi kindel, sest alati võib isegi päikesesüsteemi käiku sekkuda mingi ettenägematu kataklüsm, globaalne katastroof, mis hoobilt kõik muudab, sest täielikku sõltumatust ei ole olemas ei väikeses ega suures mastaabis. Kunagi arvati, et aja kulg on kõigest sõltumatu ja absoluutne, aga nüüd teatakse, et ka aja kulgemise kiirus sõltub taustsüsteemist. Tõepoolest – kui pikk oli päev lapsepõlves ja kui kiirelt möödub ta nüüd, kui…

      “Vanamees, jäta nostalgia!”raputas Pärtel end mõtetest lahti ja püüdis jälle töösse süveneda. Arvuti ekraan tema ees oli täis numbreid. Numbrid ja nende juurde kuuluvad märksõnad olid tema elu saatnud üle neljakümne aasta – alates sellest päevast, mil ta majandusteaduskonna lõpetas ja tööle suunati. Iga päev oma kabineti uksest sisenedes sattus ta sootuks teistsugusesse maailma, kus valitsesid numbrid ja arvud, ning Pärtel pidi tunnistama, et ilma nendeta ei oleks ta oma elu osanud ette kujutada. Palju, ei õigemini kõik oli muutunud, aga numbrid olid jäänud. Needsamad numbrid, mis algul olid ainult igasugustel paberitel ja kartoteekides eksisteerinud ning mida sai üsnagi algelise mehaanilise arvutusmasina abil välja vändatud – selline Feliks oli iga raamatupidaja laual ja tööajal kontoriruum raginat täis. Siis tulid kalkulaatorid ja ragin asendus vaikse klõbinaga, numbrid ilmusid skaaladele helendaval kujul. Lõpuks tuli personaalarvuti ja selle kõrvale üsnagi tilluke kalkulaator, aga numbrid jäid. Numbrid rääkisid suurettevõtte pearaamatupidajale oma keelt, nende keel oli konkreetne ja täpne ning seda oli ta õppinud suurepäraselt mõistma, isegi paremini, kui oma alluvaid, kes tihti lihtsalt lobisemisse kaldusid. Inventuurid ja aruanded, maksed ja laekumised, arvete ülekanded, võrdlemine ja bilanss – need olid teda saatnud kogu elu. Ja nüüd, sellel ettemääratud aastal, kuul ja päeval pidi tema jaoks sellele harjumuslikule keskkonnale tulema lõpp. Ettemääramine ise oli aga üpris lihtsalt käinud.

      “Mõtlesin, et… kuuekümne viieni, siis aitab,”oli ta Kivistikule seletanud. Uuele, nooreohtu direktorile, kes eelmisel aastal ettevõtte juhiks valiti ja kes seejärel sisseelamiseks iga juhtivtöötajaga neljasilmakohtumise oli korraldanud. Kivistik oli selle pärast kulmu kergitanud ja talle pikalt otsa vaadanud, kuidagi imelike, mittemidaginägevate silmadega.

      “Ja praegu teie olete…?”

      “Kuuskümmend neli. Tuleval aastal, märtsikuus, siis… Muidugi, kui see teile sobib!”ütles Pärtel ja sai enda pärast pahaseks. Kuidagi alandlikult, lausa sabaliputamisena oli see ütlemine välja tulnud, oma positsioonil polnud ta harjunud niiviisi rääkima. Kogu oma kauaaegse juhttöötaja väärikuse oli ta selle poisikese ees ühtäkki minetanud.

      “Ma tutvusin teie andmetega, jah. Staazhh on teil soliidne, teil pole vist suuremaid pahandusi ka olnud…”

      “Suuremaid? Minu teada pole minust sõltuvalt mingeid pahandusi olnud!”oli Pärtel vastu nähvanud, seekord ägedamalt, kui situatsioon nõudis. Küllap oli äsjane alandlikkusetunnetus ta teise äärmusse kallutanud. “Mul on mitmeid autasusid, veel nõukogude-perioodist…”

      “Noh, nendega meil pole just palju pärast hakata,”kommenteeris Kivistik ja ta näost libises üle kerge muigevirve. “Aga ma püüan teie plaaniga arvestada. Muidugi juhul, meie koostöö sobib.”

      Ma olen neli direktorit üle elanud, oleks Pärtel äärepealt üle huulte poetanud, aga sai sõnasabast kinni. Pensionieelikul ei ole sobiv liiga ninatargaks minna, soliidsest east ja töökogemusest ei peeta enam palju lugu. Nüüd on noorte aeg… Ometi Pärtel ei salanud, et ta neidsamu noori salamisi tõeliselt imetles. Niisugust töötahet ja varaküpsust ta nõukogude ajast ei mäletanud. Kas tõesti oli asi ainult selles, et tollal tõrjuti nad lihtsalt tagaplaanile? Ja seesama Kivistikki, kuigi ta jättis mõnevõrra kinnise ja luurava mulje, imponeeris Pärtlile oma enesekindlusega.

      Uus direktor asus kiiresti ettevõtte tööd ümber korraldama. Kõigepealt võttis ta käsile kontoripersonali, kutsus kõik ükshaaval oma kabinetti ja laskis igaühel oma töökohustustest aru anda. Seejärel kutsus ta enda juurde Pärtli.

      “Härra Roomet, ma olen nüüd kontori töötajatega tutvunud. Ja muidugi ka nende tööülesannetega. Ma arvan, et ma võin teie vastu olla otsekohene…”Kivistik jäi nagu vastust oodates peatuma.

      “Minu arvates peaks see olema loomulik,” kinnitas Pärtel.

      “Nii, ühesõnaga – ma olen veendunud, et vähemalt neli inimest meie kontoris on ülearused. Nende tööülesanded saab lahedalt teiste vahel jagada. Mis teie arvate?”

      “Tööülesannete jagamine väljaspool raamatupidamist ei kuulu minu kompetentsi. Kaadri… see tähendab personaliosakond, osakonnajuhatajad…”

      “Ma küsisin teie kui juhtiva töötaja arvamust!” katkestas direktor.

      “Võimalik, et tõesti,” pomises Pärtel. “Aga mis teha? Hakata inimesi koondama? Niisugune asi toob kaasa kõigepealt suured vallandustasud, meil ei ole selleks raha. Rääkimata paksust pahandusest.”

      “Aga ainult töölkäimise eest palgamaksmiseks meil raha on? Ma arvan, et kokkuvõttes on vallandamine meile ikkagi kasulikum. Muidugi, me pakume neile võimalust tootvale tööle minna, aga vaevalt neist keegi seda tõsiselt võtab. Paksu pahandust ma ei karda, sellest võib isegi kasu olla. Sest ka paigalejääjad saavad sellest signaali, et…”

      “Et kui usinasti ei tööta, saad kinga!” katkestas seekord Pärtel ülemuse kõnevoolu.

      “Ka nii võib öelda. Aga muide, härra Roomet, ma loodan, et see jutuajamine jääb ainult meie vahele!”

      Pärtel noogutas ja oma laua taha jõudes oli tal mõtlemisainet. Lõpuks ta ohkas ja võttis kalendri. Seitse kuud ja kaksteist päeva, luges ta ehtraamatupidajalikult. Siis võib selle ettevõtte ukse rahumeeli väljastpoolt kinni panna ja minna.

      Nüüd olid need seitse kuud ja kaksteist päeva möödas. Kuidagi kiiresti olid nad läinud, nii nagu ikka, et ootad midagi, mis on veel kaugel, ja siis korraga ongi see oodatu käes. Ja homme on kõik juba minevik. Täna on reede, viimnepäev. Reede, mis seekord ei tähista mitte töönädala lõppu, vaid midagi hoopis enamat. Midagi sellist, mille olemust ta ainult teoreetiliselt teadis. Suurt elumuutust, milliseid tema konservatiivne iseloom alati oli tõrjuvalt vastu võtnud.

      “Sina ära muretse, sinul ole vaja tuua midagi! Sinu asi on ainult õigel ajal kohal olla!” seletas Mare, kes viimased kuus aastat oli raamatupidamises tema parem käsi olnud ja pidi nüüd Pärtli ameti üle võtma. Esialgu küll vaid ajutiselt, olevat Kivistik talle öelnud.

      “Ma peaks ikka ise ka midagi tooma… Paar pudelit šampust ja…”

      “Jäta nüüd, hea inimene, kõik on juba toodud. Kell neli nõupidamisruumis!”

      Pärtel vihkas igasuguseid kuldamisi, eriti neid, kus tema pidi peaosa etendama. Meenusid juubelid – viiekümnes, kuuekümnes sünnipäev. Lilled, kingitused. Otseste töökaaslaste siirana tundunud käepigistused ja ülemuste piinlikkustunnet tekitavad ebaoriginaalsed kõned, täis nomenklatuurseid ülistusväljendeid. Eriti tobedaks muutus olukord siis, kui mõni töökaaslane oma sõnaosavust oli üle hinnanud, esimeste sõnade järel kokutama hakkas ja üldise piinlikkustunde tekitas. Ja lõpuks siis peasüüdlase tänukõne, milles ikka ja jälle pidi korduma igivana motiiv – ilma teieta poleks ma midagi ära teha suutnud…

      Nüüd oli siis järjekordne päev, kus tal tuli halva mängu juurde head nägu teha. Kahekordne tähtpäev – kuuekümne viies sünnipäev ja pensionilesaatmine. Seega ilmselt viimane selline, vähemalt ametkondlikus ringis.

      Pärtel lasi oma kabinetis silmad ringi käia. Ruumis, milles ta oli aastaid istunud ja mida ta saabuval esmaspäeval enam ei võinud omaks nimetada. Varem nõukoguliku tavakontori ilmega kabinet oli viimasel aastal euroremondi saanud ja sellest palju avaramaks muutunud. Kaustu täis riiulid olid nüüd poole väiksemad, varem nii tavalised kartoteegikastid aga sootuks kadunud – kõik vajalik info leidus arvutis, mis talle hommikust õhtuni oma helendaval ekraanil kõikvõimalikke andmeid pakkus