Kõrbeoda. Peter V. Brett

vahest ehk peaksid,” ütles Kajivah. „Evejah õpetab meid, et vanakuu ajal käib Alagai Ka, deemonite isa, Ala peal ringi.”

      „Kõrbeoda sõdalastest ei pääse temagi mööda,” uskus Jardir.

      Kajivah tõusis, võttes seinalt Hoshkamini oda. „Võib-olla mitte,” lausus ta, surudes relva poja tervesse vasakusse kätte, „aga kui pääseb, siis on sinu kohus teda meie uksest eemale tõrjuda.”

      Jardir hoidis jahmunult relva ning Kajivah noogutas lühidalt, enne kui läks tütarde järel alla. Jardir asus otsekohe uksele, valvates sirge seljaga nii selle öö kui ka kaks järgmist.

      „Mul on vaja ohver leida,” ütles Jardir, „kohe kui dama’ting lahase eemaldab ja ma pean tagasi toidujärjekorda asuma.”

      „Me võime seda teha kahekesi koos,” pakkus Abban, „nagu ennegi.”

      Jardir raputas pead. „Kui mul läheb tarvis sinu abi, peetakse mind nõrgaks. Ma pean neile näitama, et olen paranenult tugevam kui enne, muidu ei anna keegi mulle asu.”

      Abban noogutas aru pidades. „Sul tuleb järjekorras püüda varasemast paremat kohta, aga mitte nii head, et kutsuda välja Hasiki ja tema semude pahameel.”

      „Sa mõtled nagu kaupmees,” muigas Jardir.

      Abban naeratas. „Ma ju kasvasin basaaril.”

      Paar järgmist päeva vaatlesid nad järjekorda hoolikalt, nende pilk sihtis veidi ettepoole keskkohast, kus Jardir oli enne vigastust oodanud. Sealsed poisid olid temast mõni aasta vanemad ja hoopis suuremat kasvu. Nad valisid võimalikud ohvrid välja ning hakkasid neid poisse treeningul tähelepanelikult jälgima.

      Treening oli enam-vähem samasugune kui varemgi. Kõva lahas hoidis Jardiri käsivart paigal, kui ta takistusradu läbis, ning oda- ja võrguharjutuste ajal lubasid meistrid tal visata vasaku käega. Teda ei koheldud eriliselt, ja ta polekski seda tahtnud. Rihm leidis ta turja üles niisama tihti nagu enne ning Jardir tervitas seda, sõlmis valuga rahu ja teadis, et iga hoop tõestab teistele poistele vigastuse kiuste tema tugevust.

      Nädalad läksid ning Jardir nägi vaeva, harjutades igal võimalusel sharukin’e ja korrates neid õhtuti magama minnes mõttes. Oma üllatuseks avastas ta, et suudab vasaku käega heita ja lüüa sama hästi, nagu oli suutnud paremaga. Tal sai koguni kombeks vastaseid lahasega klobida, sõlmides valukihvatusega rahu, kui see kuuma kõrbetuulena temast läbi pühkis. Ta teadis, et kui dama’ting viimaks lahase lahti lõikab, siis on vigastus talle kasuks tulnud.

      „Mina soovitan Jurimit,” lausus Abban viimaks õhtul enne seda, kui Jardiri lahas pidi ära võetama. „Ta on pikka kasvu ja tugev, aga ei pea õpetusi meeles ja üritab vastastest lihtsalt jõuga jagu saada.”

      Jardir noogutas. „Võib-olla küll. Ta on aeglane, ja kui ma talle kolki annaksin, ei esitaks keegi mulle selle pärast väljakutset, ent mina mõtlesin pigem Shanjati peale.” Ta noogutas ühe saleda poisi poole, kes seisis järjekorras täpselt Jurimi ees.

      Abban raputas pead. „Ära lase end tema väikesest kasvust petta. Shanjat seisab põhjusega Jurimist eespool. Tema käed ja jalad sähvavad nagu piits.”

      „Aga tal napib täpsust,” ütles Jardir. „Ja ta kaotab tasakaalu, kui tema hoobid ei taba.”

      „Mida juhtub harva,” hoiatas Abban. „Jurimiga on sinu võiduvõimalus parem. Ära riku liigse tingimisega kogu tehingut.”

      Järgmise päeva keskhommikul, kui Jardir dama’ting’i paviljonist tagasi pöördus, olid poisid juba kördisabasse kogunenud. Jardir hingas sügavalt sisse, sirutas oma paremat käsivart ning sammus lähemale, võttes suuna otse järjekorra keskele. Nagu kokku lepitud, oli Abban võtnud koha sisse tagapool ega pidanud teda aitama.

      Kõige nõrgem kaamel tõmbab hunte ligi, kuulis ta isa ütlemas ning see lihtne nõuanne aitas tal oma hirmuga toime tulla.

      „Järjekorra lõppu, sant!” käratas Shanjat, nähes teda lähenemas.

      Jardir ei teinud väljagi ja sundis end laialt naeratama. „Everam õnnistagu sind, et sa mulle kohta hoidsid,” lausus ta.

      Shanjati silmi ilmus rabatud pilk; ta oli Jardirist kolm aastat vanem ning tublisti kogukam. Ta kõhkles viivu ning Jardir kasutas seda ära, et teda kõvasti tõugata, lükates ta järjekorrast minema.

      Shanjat komistas, kuid oli kärme ja jäi püsti, paisates tasakaalu säilitades jalaga üles tolmupilve. Jardir oleks võinud tal jalad alt lüüa ja teda rünnata, kui ta tasakaalu kaotab, aga kui ta tahtis peletada kuulujutte, et vigastus on ta nõrgaks teinud, siis ei piisanud selleks tavalisest võidust.

      Kõlasid rõõmuhuilatused, kördijärjekord lagunes ning kaks poissi piirati sisse. Jahmunud ilme kadus Shanjati näolt, see tõmbus raevust krimpsu ning ta tungis ägedalt peale.

      Jardir liikus sujuvalt nagu tantsija, et vältida Shanjati esimesi hoope, mis olid täpselt nii kiired, nagu Abban hoiatas. Viimaks hakkas Shanjat ootuspärasel kombel pööraselt vehkima ja kaotas tasakaalu, kui ei tabanud. Jardir tegi sammu vasakule, sukeldus käsivarre alt läbi ja äsas parema küünarnuki nagu odaga Shanjatile neerudesse. Mööda vaarudes kisendas Shanjat valust.

      Jardir pööras kannal ringi ning virutas Shanjatile küünarnukiga veel kord selga, kukutades vastase maha. Tema mitu nädalat lahasesse kängitsetud käsivars oli kõhn ja kahvatu, ent luud tundusid nüüd tõepoolest tugevamad, just nagu dama’ting oli öelnud.

      Kuid Shanjat haaras Jardiri pahkluust kinni, tõmbas ta pikali ja prantsatas talle peale. Nad maadlesid tolmus, kus kehakaal ja pikemad käed andsid Shanjatile eelise. Ta sai Jardiri nupuvõttesse, pressides oma parema rusika vasaku käega Jardiri hingekõrile.

      Kui maailm hakkas mustaks minema, kartis Jardir juba, et oli end üle hinnanud, aga ta sõlmis selle tundega rahu, täpselt nagu valugagi, keeldudes alla andmast. Ta põtkas jalaga ägedalt selja taha – armutu kubemehoobi peale lõpetas Shanjat ulgudes tema kägistamise. Jardir väänles vabaks ja litsus end Shanjati ligi, kus teise hoobid polnud eriti jõulised, kui need üldse Jardirini jõudsid. Pikkamisi ja vaevaliselt nihkus ta Shanjati selja taha, tümitades seejuures valusalt kõigi haavatavate kohtade pihta – kõrri, makku, vastu silmi.

      Lõpuks õiges asendis, kahmas Jardir Shanjati parema käsivarre ja väänas seljale, vajudes kogu keharaskusega põlvili vanema poisi turjale. Kui ta tundis, et küünarnukk on liikumisvõimetu, toetas ta oma õla selle alla ja tiris käsivart ülespoole.

      „Aaaaaa!” karjus Shanjat ning Jardir teadis, et nüüd oleks imelihtne poisi käsivars murda, nagu Hasik oli teinud temaga.

      „Sa hoidsid mulle kohta, kas pole?” küsis Jardir valjusti.

      „Ma tapan su, rott!” kisendas Shanjat, tagudes vaba käega tolmu, vääneldes ja rapsides, suutmata siiski Jardirit maha raputada.

      „Ütle seda!” nõudis Jardir, sikutades Shanjati käsivart veelgi. Ta tundis, kuidas käsivars pingule tõmbus, ning teadis, et see ei pea enam kaua vastu.

      „Pigem lähen Nie sügavikku!” röökis Shanjat.

      Jardir kehitas õlgu. „Luud muutuvad tugevamaks, kui on korra murtud. Naudi puhkust dama’ting’i juures.” Sikutades tundis ta, kuidas luu prõksatas ja lihased rebenesid. Shanjat kriiskas valust.

      Jardir tõusis aeglaselt püsti, uurides kogunenud poisse, et näha, kas veel mõni kavatseb väljakutse esitada, kuid ehkki teda vahiti pärani silmi, ei paistnud keegi kibelevat tolmus ulguva Shanjati eest kätte maksma.

      „Tehke teed!” kärkis meister Kaval poistesummast läbi trügides. Ta heitis pilgu Shanjatile, seejärel Jardirile. „Sul on veel lootust, poiss,” uratas ta. „Kõik tagasi järjekorda,” hüüdis ta, „või me tühjendame kördipoti roojaaukudesse!” Poisid valgusid kähku tagasi kohale, Jardir aga viipas rüsina keskel Abbanile, andes sõbrale märku võtta järjekorras sisse koht tema selja taga.

      „No kuulge!” karjus Jurim, kes oli järgmine poiss sabas, kuid Jardir jõllitas teda ja