Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

olin neljane, pani isa mind palli toksima tennise vägevatega, kes linnast läbi sõitsid, alustades Jimmy Connorsist. Isa ütles, et Connors on üks parimaid, kellega mängida. Mind üllatas rohkem see, et Connorsil oli samasugune potisoeng nagu mul. Kui me mängu lõpetasime, ütles Connors isale, et minust saab kindlasti väga hea mängija.

      „Ma tean seda isegi,“ ütles isa pahaselt. „Mis väga hea? Temast saab maailma esinumber.“

      Ta ei otsinud Connorsi kinnitust. Ta otsis kedagi, kes võiks minuga mängida.

      Kui Connors tuleb Vegasesse, keelestab isa alati tema reketeid. Isa on meisterkeelestaja. (Kes on minu vanamehest parem pinge loomises ja säilitamises?) Kõik toimub alati ühtemoodi. Hommikul annab Connors isale kasti reketitega ja kaheksa tundi hiljem kohtume Connorsiga mõnes Stripi restoranis. Isa saadab mu sisse, keelestatud reketid süles. Ma küsin juhatajalt, kus võiks olla härra Connorsi laud. Juhataja saadab mu kaugemasse nurka, kus Connors ja tema saatjaskond sööb. Connors istub keskel, selg vastu seina. Ulatan talle sõna lausumata reketid. Vestlus lauas soikub ja kõik vaatavad mind. Connors võtab reketid hooletult vastu ja asetab need toolile. Hetkeks tunnen end olulisena – nagu oleksin ühele kolmest musketärist värskelt teritatud mõõgad kohale toimetanud. Siis sasib Connors mu juukseid, ütleb midagi sarkastilist minu või isa kohta ja kõik lagistavad naerda.

      MIDA PAREMINI HAKKAB MINEMA TENNISES, seda halvemini koolis, ja see häirib mind. Mulle meeldivad raamatud, kuid tunnen, et nende jõud käib minust üle. Mulle meeldivad õpetajad, kuid ma ei saa aru paljust, mida nad räägivad. Näib, et ma ei suuda õppida või töödelda fakte nii nagu teised lapsed. Mul on terane mälu, kuid keskendumisraskused. Mulle peab kõike kaks või isegi kolm korda seletama. (Võib-olla sellepärast isa karjubki kõike kaks korda?) Samuti tean, et isale on vastukarva kõik see aeg, mida ma koolis veedan; see on väljakul mängimise aja hind. Kooli vihkamine ja kehvasti õppimine tähendab lojaalsust issile.

      Mõni päev, kui isa meid kooli sõidutab, ta naeratab ja ütleb: „Kutid, teeme diili. Selle asemel, et teid kooli viia, sõidame parem Cambridge’i tenniseklubisse? Võite terve hommikupooliku palle taguda. Kuidas meeldib?“

      Me teame, mida ta kuulda tahab, ja hüüame: „Hurraa!“

      „Kuid ärge emale midagi rääkige,“ ütleb isa.

      Cambridge’i tenniseklubi on pikk madala katusega urgas Stripist ida pool, kümne kõva kattega väljaku ja vastiku haisuga – tolm, higi, salv, lisaks midagi haput, mille kehtivusaeg on lõppenud, kuid mida ma suuda kunagi tuvastada. Isa võtab Cambridge’i meie kodu pikendusena. Ta seisab koos omaniku härra Fongiga eemal ja jälgib meid hoolega, teeb kindlaks, et me ikka mängime ega raiska aega vesteldes või naerdes. Lõpuks toob isa kuuldavale lühikese vile, heli, mille ma igal pool ära tunnen. Ta paneb sõrmed suhu, vilistab korra kõvasti ja see tähendab geim, sett, matš, lõpetage mäng ja kobige autosse, kohe. Minu õed ja vend lõpetavad alati enne mind. Kõige vanem lastest on Rita, Philly on minu vanem vend ja Tami noorem õde – ja kõik nad mängivad tennist. Me oleme nagu tennise von Trappid. Aga mina – noorim, pesamuna – olen parim. Isa kuulutab seda mulle, õdedele ja vennale, härra Fongile. Andre on väljavalitu. Sellepärast olen ma isa erilise tähelepanu all. Olen Agassi klanni viimane, parim lootus. Mõnikord ma soovin isa lisatähelepanu, kuid teinekord oleksin pigem nähtamatu, sest isa võib vahel hirmus olla. Ta võib igasuguseid asju teha.

      Näiteks topib ta tihti pöidla ja nimetissõrme ninasõõrmesse ja pisaraid silmi toovat valu kannatades tõmbab välja paksu kimbu musti ninakarvu. Nii ta hoolitseb enda eest. Samas vaimus raseerib ta nägu seebi ja kreemita. Ta lihtsalt tõmbab ühekordselt kasutatava žiletiga mööda kuivi põski ja lõuga üles-alla, lõikab sisse, laseb verel mööda nägu alla niriseda, kuni see ära kuivab.

      Kui isa on stressis või häiritud, siis vaatab ta tühjusse ja pomiseb: „Ma armastan sind, Margaret.“ Ühel päeval küsin emalt: „Kellega paps räägib? Kes see Margaret on?“

      Ema räägib, et kui isa oli minuvanune, uisutas ta tiigil ja jää mõranes. Ta kukkus läbi jää ja vajus vee alla – hingamine seiskus pikaks ajaks. Naine nimega Margaret tõmbas ta veest välja ja hakkas elustama. Isa polnud teda eales varem näinud ega kohanud teda ka kunagi hiljem. Aga tihti näeb ta teda oma mõtetes ja räägib temaga ning tänab teda väga õrna häälega. Isa ütleb, et nägemus Margaretist tuleb tema üle nagu haigushoog. Ta ei teagi, et see aset leiab, ja hiljem jääb sellest vaid ähmane mälestus.

      Isa on oma olemuselt vägivaldne ja valmistub pidevalt lahinguks. Ta tegeleb alatasa varjupoksiga. Ta hoiab autos kirvevart. Ta lahkub kodunt, käputäis soola ja pipart igas taskus, et juhul, kui tänaval peaks kakluseks minema, saab ta kedagi pimestada. Kõige tigedamad lahingud on tal muidugi iseendaga. Tal on kael krooniliselt kange ja kaelalülide liikuvuse korrastamiseks keerab ja jõnksutab ta vihaselt pead. Kui see ei aita, raputab ta ennast nagu koer, vehib peaga ühelt küljelt teisele, kuni kael teeb sama häält mis plaksumais. Kui isegi see ei aita, pöördub ta raske poksikoti poole, mis õues rihmade otsas ripub. Isa astub toolile, eemaldab koti rihmade küljest ja paneb oma kaela asemele. Siis lükkab ta tooli eemale ja jääb järsu jõnksatusega rihmadesse rippuma. Esimest korda nägin teda seda tegemas, kui toas ringi kõndisin. Vaatasin aknast välja ja nägin isa, kes lükkas tooli eemale ja jäi kaelapidi rippuma, kingad üle poole meetri maapinnast kõrgemal. Mul polnud mingit kahtlust, et ta on end ära tapnud. Jooksin hüsteeriliselt tema juurde.

      Nähes mu hirmunud nägu, haugatas ta: „Mis kurat sul viga on?“

      Enamik tema lahingutest on suunatud siiski teiste inimeste vastu ja tavaliselt algavad need hoiatuseta, väga ootamatult. Näiteks kui ta magab. Ta poksib unes, keerab sageli küljele ja toksib magavat ema. Autos ka. Isa naudib väheseid asju rohkem kui sõitu oma rohelise diisliküttel Oldsmobile’iga, lauldes kaasa autoraadiost kõlava Laura Braniganiga. Aga kui teine juht takistab teda, katkestab tema sõitu või paneb pahaks, kui isa teda takistab, siis saab isa maruvihaseks.

      Ühel päeval sõidame isaga jälle Cambridge’i ja ta satub ühe juhiga vihasesse sõnavahetusse. Isa peatab auto, astub välja, käsib mehel enda omast välja tulla. Ta vibutab kirvevart, võõras keeldub võitlusest. Seejärel äsab isa kirvevarrega võõra auto esi- ja tagatuledesse, nii et kõik kohad on klaasikilde täis.

      Teinekord sirutub isa üle minu ja sihib relvast teist autojuhti. Ta hoiab relva minu ninaga samal tasandil. Ma vahin otse ette ega liiguta. Ma ei tea, mida teine juht on valesti teinud, ainult seda, et see on samaväärne tennisepalli võrku löömisega. Tunnen, kuidas isa sõrm päästikul pinguldub. Siis kuulen, kuidas teine juht kiiresti ära sõidab, millele järgneb hääl, mida ma väga harva kuulen – isa naer. Ta on naerust lõhkemas. Ütlen endale, et jään seda hetke mäletama – isa naermas, püss minu nina all – isegi siis, kui elan saja-aastaseks.

      Kui ta paneb püssi kindalaekasse tagasi ja sõitma hakkab, pöördub ta minu poole. „Ära emale midagi räägi,“ ütleb ta.

      Ma ei saa aru, miks ta seda ütleb. Mida ema teeks, kui me sellest räägiksime? Ta ei tõsta kunagi protestiks häält. Kas isa arvab, et ükskord on ikka esimene kord?

      Ühel Vegase kohta haruldaselt vihmasel päeval sõidame isaga emale kontorisse järele. Seisan esiistmel, lollitan ja laulan. Isa keerab pöörde tegemiseks vasakule sõidurajale. Üks veoautojuht annab signaali. Isal jäi ilmselt suunatuli näitamata. Ta tõstab veoautojuhile keskmise sõrme. Isa käsi lendab üles nii kiiresti, et see peaaegu lööb mulle vastu nägu. Veoautojuht karjub midagi. Isa laseb lendu needuste jada. Veoautojuht peatub, avab autoukse. Isa peatub samuti ja hüppab välja.

      Ronin tagaistmele ja jälgin neid läbi tagaklaasi. Vihma kallab nüüd kõvemini. Isa läheneb veoautojuhile. Too teeb rusikahoobi. Isa kummardub, suunab löögi kõrvale, siis sooritab välkkiire kombinatsiooni, mis lõpeb lõuahaagiga. Veoautojuht lamab maas. Ta on surnud – ma olen selles kindel. Kui ta veel ei ole, siis varsti on, sest ta