Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid. Alli Lunter

– „Jah, oota,” vastab Peer. Solvejgi kogu elu täitev ootamine on alanud.

      Peer on jõudnud Aafrikasse, ta on rikas ja võib rahutust tundmata „olla mina ise”. Peer Gynt on orjakaupleja, raha ja rikkuse abil ihkab ta saada „kuningaks üle maa ja vee”. Ettevõtmisi kroonib enda araablaste prohvetiks kuulutamine. Araablased kummardavad teda, eriti meeldib Peerile Anitra, kes on võluv, ahvatlev ja kaval ühtaegu. Anitra saab oma naiseliku kavaluse läbi Peeri rikkused, ehted ja ka valge hobuse. Anitra on esimene naine, kes Peeri üle mängib. Peer mõtiskleb Egiptuse sfinksi ees oma elu keerdkäikude üle ja talle tundub, et Suur Kõver on talle järele tulnud. Peer suudab oma tõusuteel veel ühe sammu teha, ta kutsutakse hullumaja tarkade liitu ja kuulutatakse hullude keisriks (see on gyntliku võimuiha tipp teravas iroonias). See roll on talle siiski ootamatu ja raske, Peer hakkab otsima tagasiteed koju.

      Samal ajal elab Norra mägedes truult ootav Solvejg, kes palub, et jumal Peeri kaitseks ja õnnistaks, kui Peer peaks jumala palge ees olema. Solvejg kehastab naiseliku altruismi jäävust ajas. Külas on Peer endiselt lindprii, vähemalt Mads Moeni jaoks. Peer põgeneb, nüüd on ta teel Solvejgi juurde, talle meenub seiklusrikas elu ja ta leiab, et kogu elu on olnud kindlusetu ja mõttetu otsimine. Peer kustutab nälga, koorib metssibulat, mis on tohletanud, sisu pole ollagi nagu Peeri enda elulgi. Koduukse ees tõdeb Peer: „Üks, kes meeles pidas, – ja üks, kes unustand, / üks, kes kôik on raisand, ja üks, kes talletand. / Et pole algust uut, oo, tôsiduse piin! / Oo äng, mu keisririik, see oli siin.” Süütunne Solvejgi ees paneb Peeri taltuma, jälle tahaks ta põgeneda, kohtab aga nüüd metsas juba viimse tunni meest – Nööbivalajat (surma).

      Peer palub pikendust, et veel Solvejgi näha. Solvejg on pimedaks jäänud, ta on õnnelik, et ta võis oodata. Peer tuli, Solvejg sai seda teada, aga ta ei näinud seda. Peer peidab pea Solvejgi rüppe, kes laulab talle hällilaulu, laulu, mis tal elu jooksul laulmata on jäänud. Solvejg oleks pidanud laulma seda oma lastele. Midagi ei jää temast maailma peale Solvejgi laulu, mis on kurbuse laul. Ibseni hinnag on ühemõtteline – kaastunne ja halastus ei vääri kunagi hukkamõistu, armastus on andestus. Sellest nimepaarist (Solvejg ja Peer) on saanud müüt.

      Solvejgi ja Åse armastus on altruismi (loobumise ja ohverdamise) poeesia. Peer Gynt on egoist ja nautleja, kes ei ole osanud hinnata kodu tähendust, on kõrgeid eesmärke teenides vaid tühja tuult tallanud. Tõeni jõudis ta läbi kannatuste ja tagasipöördumatult hilja.

      Värssdraamas „Peer Gynt” leidub sümbolismi sugemeid (trollide maa, sibula koorimine, kuningaks saamine jm), mis annavad eluprobleemide mõistmiseks avarama maa. Teos sisaldab ka põhjamaade kirjandusele omast vagabundlikkuse (rändlemise) kujutamist.

      SEITSE VENDA

      Aleksis Kivi

      Tegemist on soome rahvuskirjanduse ühe tähtteosega. Romaan kujutab 19. saj I poole soomlaste külaelu Lõuna-Hämes läbipõimunult realistlike ja romantiliste joontega. Tulenevalt sellest, et autoril oli algul kavas kirjutada näidend, on romaan kirjutatud dialoogivormis.

      Seitse täiskasvanud venda ei suuda kaasa minna elu uute nõudmistega – peab oskama lugeda, leeris tuleb käia, muidu ei saa naistki võtta, samas ei tohi külapoistega kakelda ega tüli norida. Tõrksad vennad on soome talupoja tüüpkujud, kes on sattunud ühiskonnaga vastuollu ja otsustavad oma vabadust kasutada ning esivanemate elupaika Impivaara suurte laante keskele elama minna. Nad ihkavad ürgset eluviisi, käia jahil ja mitte kellelegi kuuletuda.

      Seitse venda hoiavad üksteisega alati kokku, see ei välista aga omavahelisi nääklemisi ja korralikke kaklusi. Iga vend on isikupärane karakter, kuid kõigile on ühtviisi omane tahumatus, karm väline koor, kuid sisemine headus ja õiglustunne. Ebaõiglus teeb neid taltsutamatuks. Looduses tunnevad vennaksed end kaitstuna, kuid siingi saadab neid ebaõnn ja hirm, mis on seotud ebausuga.

      Kõigil vennastel on kanepikarva salkus juuksed ja nad on jäärapäised mehekolakad, kes ajavad külainimestele hirmu peale, nad ei talu käskimist ega sundimist, nad võivad kergesti ägestuda ja raevukalt vihastuda, mõnikord ka viina mõjul.

      Juhani – 25-aastane, on kõige vanem vend ja tunnetab endas juhi kohustusi ning vastutust, loomult on ta äkiline ja põikpäine nagu nudipeaga sõnn, lugemisega on tal tõsiseid raskusi, A-tähest ta kaugemale ei saa. Tema ägedusele järgneb enamasti härdus, ta haletseb sageli ennast. Tema kõne on lopsakas ja ilmekas, tema viha on võimas ja taltsutamatu.

      Tuomas – Aapo kaksikvend, on turjakaim vendadest, uhke oma laiade õlgade üle, välimuselt vägev ja võimas, hinge poolest heldem kõigist.

      Aapo – Tuoma kaksikvend, kõige pikem, sõnaosav lepitaja, temast saab hiljem kohtumees, ääretult õiglane ja heatahtlik, tavaliselt jahutas vendade tulist meelt ja pidurdamatut viha mõne ilusa ja õpetliku muinasjutuga, Aapol oli neid käisest raputada ja õpetlike lugude jutustamisega tasakaalustas ta vendade tormakust. Aapole kuuluvad sõnad „Võta oma süda pihku ja sosista mõistusekeeli! /-/ Kõva tahtmine viib mehe ka läbi halli kivi”.

      Simeoni – viinasõber, ta jäi ka ainukesena vanapoisiks, oli pisut raskemeelne, uskus jumalat ja kartis kuradit, kord andis ta tõotuse, et enam ei joo, kuid ei suutnud lubadust pidada ja kannatas selle pärast ning oli valmis endalt elu võtma.

      Timo – Lauri kaksikvend, tugev, tõsine ja käremeelne, armastas ka viina, ei osanud ühtki olukorda ilma kära ja pahameeleta lahendada.

      Lauri – Timo kaksikvend, tema paleus, varjupaik ja ihalus oli loodus, temast sai hiljem metsahoidja.

      Eero – 18-aastane ninatark, tema ütlemised olid teravad ja vaimukad, ta oli vendadest kõige targem ja taibukam, oli „kibe juuretis kristlikus veljetaignas”, sageli tekkis tüli Eero pilkavate ütluste pärast, eriti taibutu Juhani suhtes, siis anti väikevennale mõistlik nahatäis. Temast sai hiljem jahikubjas.

      Palju äpardusi ja mittemõistmisi tuli poiste järelemõtlematusest ja taibutusest. Kõige raskem oli õppida köstri juures lugemist, poiste moonakotid pandi aresti alla, see ei meeldinud neile, nad lõid akna katki ja põgenesid.

      Tõsine omavaheline tüli tekkis neil Männiku Venla pärast, kellele nad tahtsid kõik korraga kosja minna, mõistmata, et Venlal on ka otsustamisõigus.

      Ammused vihavaenlased olid Rajamäe Kaisa ja Mikko, nendega kohtudes sõimeldi ja kisuti tüli. Korralik kaklus läks lahti Toukula poistega, vennaksed said tõsiselt kannatada. Hiljem tulid nad ise toime oma tohterdamisega, selleks keedeti kokku kanged tõrvasalvid ja määriti üksteise haavu kuumal saunalaval, valu oli suur ja karjumine metsik, vennalikult aidati üksteist kinni hoida ja salviga määrida.

      Vennaste tähtsamaid toiminguid lõpetas ikka iseaetud viina joomine ja saunaskäimine, nad põletasid viinauimas olles oma Jukola sauna maha. Ka tuli kohtumees Mäkela, kes nõudis poistelt vastust Tuokola poistega kaklemise ja köstri juurest lugemistunnist ärajooksmise pärast. Vennaksed otsustasid ühiskonnast eemale minna metsa, kuhu ükski seadus ei ulatu. Kodutalu Jukola anti parkalile rendile ja mindi esivanemate metsatallu Impivaara. Metsas töötati mehiselt, ehitati hooned ja käidi jahil. Jõulude ajal kütsid poisid korraliku sauna ja maitsesid märjukest, sõid ja jõid himuga, lõbutsesid mõnuga. Tulepird kukkus lavalt alla ja jälle põles saun maha. Poisid jooksid ihualasti kesk pimedat ja pakaselist jõuluööd Jukolasse, hundikari nende kannul.

      Kevadel mindi jälle Impivaara ja korraldati oma elu, võeti ette suur karujaht. Jahiteekonnal sattusid poisid mõisahärra Viertola tigeda härjakarja küüsi ja leidsid ainukese pelgupaiga metsas suure Hiiukivi otsas, kuhu nad pidid mitmeks päevaks jääma, sest ei osanud oma aeglase taibu tõttu härgadest kuidagi jagu saada. Viiendal päeval leidsid nad veel padruneid ja otsustasid härjakarja maha lasta. Loomulikult tuli neil tapetud 40 härga kinni maksta, kuigi liha oli neil nüüd arutult palju käes. Nad hakkasid alet tegema ja põldu pidama ning vilja müüma. Hea viljasaak andis võimaluse ka viinaajamiseks. Vilja viisid linna Simeoni ja Eero, kuid enne, kui nad koju jõudsid, jõid nad linnas selle raha