Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp

tõeks saama see,

      mis mulle ta ütles:

      et tagasi eales

      ma sinna ei tule.

      (10) Võta mu randmelt

      punane võru,

      anna see kauni

      Ingibjörgi kätte.

      Sellest tal tõuseb

      lõpmatut leina,

      et enam ma iial

      ei tule Uppsalasse.

      (11) Jätsin seljataha noorte

      neidude laulu,

      õnne lootes leida

      Sótiga16 idast.

      Kiirustasin retkele,

      relvavennad ühes;

      viimast korda ma nõnda

      oma kaaslastest lahkusin.

      (12) Kaaren lendab ida poole

      kõrge puu ladvast,

      taevas teda jälitab

      vaenlane kotkas.

      Viimast korda ma kingin

      kotkale piduroa,

      võtku ta einet

      minust voolava verega!

      Seejärel Hjálmarr suri. Oddr viis selle uudise koju Rootsimaale.17 Kuningatütar ei võinud pärast Hjálmari surma enam edasi elada ja võttis endalt ise elu. Angantýr ja tema vennad maeti koos kõigi relvadega Sámseyle hauakääpasse.

      Bjarmari tütar tõi ilmale lapse, kelleks oli väga ilus tüdruk. Teda pritsiti veega18 ning talle pandi nimeks Hervör. Ta kasvas üles jarli juures ning sai tugevaks nagu mees. Kui ta oli juba piisavalt vana, et midagi suuta, harjutas ta rohkem vibu, kilbi ja mõõga kasutamist kui nõelumist ja tikkimist. Ta tegi sagedamini halba kui head, ning kui see tal ära keelati, jooksis ta metsa ja tappis seal mehi, et nende varandus endale võtta. Kui jarl sellest teeröövlist kuulis, läks ta oma kaaskonnaga sinna ja võttis Hervöri kinni ning tõi ta koju. Mõneks ajaks jäigi Hervör siis koju elama.

      Ükskord juhtus, et Hervör sattus olema väljas õue peal, kus olid mõned orjad, ja ta kohtles neid halvasti nagu kõiki teisigi. Siis ütles üks orjadest: „Sina, Hervör, tahad ainult halba teha, ja vaid halba on sinust oodata. Jarl ei luba kellelgi rääkida sulle tõde su isa kohta, kuna talle tõuseks sellest häbi, kui sa seda teada saaksid. Su isa oli kõige räpasem ori, kes magas tema tütrega, ja sina oled nende laps!“

      Hervör sai nende sõnade peale kohutavalt vihaseks ja läks siis jarli juurde ning ütles:19

      (13) Vähe ma võin

      oma väärikust kiita,

      kuigi mu ema

      oli Fróðmarist soositud.20

      Arvasin, oli mul

      mehine isa,

      kuid nüüd sain ma teada:

      ta karjatas sigu!

      Jarl ütles:

      (14) Sind tühja jutuga

      palju on petetud,

      meestest su isa

      kõige mehisemaks peeti.

      Angantýri kants,

      mullaga kaetud,

      Sámseyl kõrgub

      lõunakalda peal.

      Hervör ütles:

      (15) Nüüd on mul kihk,

      kasuisa, kohata

      hõimlasi neid,

      kes puhkavad hauas.

      Varandust kindlasti

      leidub seal külluses,

      selle pean saama,

      kui säästab mind surm!

      (16) Lahti ma põimin

      linase rätiku

      juuste ümbert

      ja kiirustan teele.

      On kaalul sest palju,

      et koidikul vara

      mul lõigataks seljast

      nii seelik kui keep.

      Siis ütles Hervör oma emale:

      (17) Pane mind riide,

      nii ruttu, kui saad,

      sa arukaim naistest,

      kuis rüütaksid poega.

      Unes mul ilmus

      mu ainuke tõde:

      ei siit või ma leida

      kõige vähemat õnne.

      Siis valmistus ta omapäi teele asuma ning võttis kaasa meesterahva sõjavarustuse ja relvad. Ta läks kohta, kus leidis eest mõned viikingid. Hervör purjetas koos nendega mõnda aega ringi ja talle anti nimeks Hervarðr. Veidi hiljem tehti sellest Hervarðist sõdalaste ninamees ning nad seilasid Sámseyle. Seal nõudis Hervarðr, et tal lastaks üksinda saarele minna, ja ütles, et hauakääpast on lootust varandust leida. Kõik tema sõjamehed olid sellele vastu ja rääkisid, et saarel luusivat kogu aeg ringi niivõrd jubedad koletised, et seal on ka päise päeva ajal hullem olla kui mõnes teises paigas öösiti. Lõpuks otsustati ikkagi ankrusse heita ja Hervarðr istus paati ning sõudis kalda suunas. Ta maabus päikeseloojangu ajal Munarvágis. Seal kohtas ta meest, kes hoidis karja.

      Mees ütles:

      (18) Kes surelike seast

      on saarele tulnud?

      Kähku nüüd varjupaika

      otsima kiirusta!

      Tema vastas:

      (19) Ei minna ma või

      siit otsima varju,

      sest tuttav mul pole

      teist saarehabemikest21 keegi.

      Lausu mul parem,

      enne kui lahkud,

      kust võiksin leida

      Hjörvarði haua?

      Mees ütles:

      (20) Ära seda minult küsi –

      sul liiast pole mõistust,

      viikingite sõber,

      oled valedel jälgedel.

      Mingem nii kiirelt,

      kui võtavad jalad,

      sest kõik, mis siin väljas,

      on inimesele ohtlik.

      Tema vastas:

      (21) Ei hirmu ega heitu

      me sädemete praginast,

      süttigu või tuleriidad

      üle kogu saare.

      Vähe sellest lasevad

      kohutada end

      mehed nagu meie –

      rääkigem edasi!

      Mees ütles:

      (22) Pean sõgedaks seda,

      kes jätkab oma teed

      ihuüksi

      pimedas

16

Sóti nime kasutamine võib vihjata sellele, et algupärases Sámsey lahingutraditsioonis oli Hjálmari kaaslaseks Sóti, mitte Örvar-Oddr (vt. Tolkien1960: 13).

17

Rootsi on vanapõhja keeles „Svíþjóð“ ehk „svealaste rahvas“.

18

Paganlik lääneskandinaavia komme, millel puudus (vähemalt otsene) seoskristliku ristimisega.

19

Järgnevalt tsiteeritud luuletus (stroofid 13–43) on tuntud kui „Angantýriäratamine“.

20

Kes on Fróðmarr, jääb selgusetuks. Saagas nimetatakse hiljem Fróðmariksteise Hervöri kasuisa. Pole teada, kas varasemas traditsioonis oli Hervöriltõesti Fróðmari-nimeline orjast isa.

21

Sõna „saarehabemikud“ („eyjarskeggjar“) näib viitavat saareelanike hoolitsemata välimusele. Kaugete saarte ja ääremaade elanikele on saagades üldomaneteatav metsikus.