Kogutud teosed I. Eduard Vilde

…”

      Siim hakkas korraga vankrilt kobima. Tegi siis aisade, ohjade, valjaste ja hobuse suu kallal tegemist, väänas pead paremale ja pahemale poole, hoobas viimaks kogu kere Rooviku vankri poole ja kaldus sellele viitlevalt lähenema.

      Kata mängis piitsaga, piidles aga lähenejale altkulmu uudishimulikult vastu.

      „Vist Rooviku peremehe tütar?” algas Siim köhatades.

      „Vist Tohupalu peremehe poeg?” kostis Kata vastutuleliku lahkusega.

      „Nõnda küll,” tähendas Siim ja nihkus jälle sammukese ligemale. „Mis ma nüüd tahtsin öelda, – nimelt et – et meie isad vahetavad teineteisega – nii – nii sagedasti hobuseid …”

      „See on vähem ime,” ütles Kata teraselt, „suurem aga see, et nad teineteist nii sagedasti tüssavad.”

      „Jaa, jaa, – see on muidugi suurem ime, – ja siis veel, et nad on teineteise peale nii – nii pahased.”

      „Minu arust ei ole see sugugi ilus – mitte sugugi ilus …”

      ,,Minu arust ka mitte – tõesti mitte. Oleme ju ikka ristiinimesed Mis ma pidin küsima, – ega vist meil mõlemal teineteise vastu mingit viha ole – ega?”

      „Minu poolt küll mitte.”

      „Minu poolt ammugi mitte. Kust see viha peaks tulema. Tehku isad, mis teevad, mis see meisse puutub Kas ehk tohiks paluda, – andke õige käsi, katsume sõbrad olla …”

      Kata viivitas veidi, siis aga ulatas sügavasti punastades käe, mida Siim harukordse elavusega pigistas.

      Sel pilgul kajasid isade hääled kõrtsi kojast ja vanamehed astusid liigust punetavate nägudega nähtavale. Siim sööstis sedamaid oma hobuse juurde, hakates ohje lati küljest päästma. Mart tegi omagi hobuse sõiduvalmis. Minek oli lahti.

      Tohupalu hobu oli eespool; Aabram haaras ohjad kindlasti kätte, pööras tee poole ja andis loomale piitsa. Vaevalt aga oli piitsapihu ruuna laudjale langenud, kui hobune tagumiste jalgade peale püsti kargas kui tikk.

      Aabram vandus ja nipsas veel kord lüüa. Uuesti kargas hobune püsti, ilma seejuures paigast nihkumata.

      „Kurat, oled mulle jälle tempudega hobuse vahetanud!” turtsus Aabram, kiiskav viha silmis. „Mart, sa oled esimene petis ilmas, teadku seda kogu laat!”

      „Küllap laat teab ammu isegi, kumb meist suurem petis on,” kostis see kahjurõõmust õndsa rahuga, pööras siis omagi hobuse teele ja andis talle piitsa. Aga susi söögu, mis see siis tähendas? Prauhti lõi mära tagant üles vastu vankri otslauda. Veel kord salvas Mart. Hobu lõi jälle, hinkus õelalt, tõstis saba ja paiskas lööjale midagi väga märga näkku, ja see märg oli soe.

      ,,Aabram, kelmi hing, sa oled mind jälle petnud! – Kuhu kurat põrgus küll niisuguse võllaroa peaks paigutama!”

      „Mitte nii kuuma katlasse kui sinu,” õrises Aabram tigedalt vastu; siis hüüdis keelt laksutades hobusele: „No oota, ruunake, ma tahan sulle näidata, et sa mitte. enam kaua istukile ei tõuse!”

      Ja ruunale käis pikk kibevalus hoop üle selja. Ta kähvas püsti kui elektrinööbi vajutusel, kargas siis kõrvale käänates paari sülla pikkuse volksu edasi, aisad raksatasid pooleks, vanker vibas kraavi kaldale küljeli ja mõlemad mehed lendasid kraavi.

      „Tahaksin sind ka natuke õpetada,” ütles Mart külma rahuga oma märale., kuna Kata nägu Tohupalu meeste õndusest [Äpardusest. – Toim.] lubivalgeks oli kahvatanud. „Ma tahan katsuda, kas ma mitte vähe osavam hobuseperemees ei ole, kui need kukerpallilaskjad seal kraavis.”

      Ta hoidis ohjad kõvasti pingul ja piits vihises hobusele vahedalt mööda külge. Tagajärg oli muidugi silmapilkne: äge prahvatus käis, vankri purustatud otslaua killud ühes kahtlase märjaga sadasid peal-istujaile vastu silmi, siis kargas hobu kui ärritatud lõvi põiki üle maantee, ning kraavi järsk kallas pani ka selle vankri vankuma ja kalduma. Ta langes ja paiskas oma üsast Mardi ühes tütrega kraavisügavusse.

      Nende läbi ja läbi nurjatute tempude järel püsisid mõlemad loomad vagusi paigal nagu tallekesed ja vahtisid ümber aisaotsa pilutades tagasi, nagu paneksid suuresti imeks, mäherdune üllatav efekt nende väikesel vallatusel oli olnud. Ja siis vaatasid üksteisele otsa ning väristasid päid.

      Siim oli kõige enne jalul, jooksis Katale appi ja tõstis ta vennalikult üles.

      „Jumal hoidku, kas saite häda?”

      „Ei,” vastas Kata, ja ta kahmetule näole pöördus puna rutemini tagasi, kui oleks võinud arvata.

      „Eks see tule kõik sest õnnetumast vaenust,” pomises Siim mõrudalt.

      „Kõik, kõik,” õhkas Kata. „Et need vanamehed kord .aru pähe ei võta!”

      Vaheajal kobisid needki kraavist. Mõlemad olid näost punased kui vähid ja mõlemad lonkasid. Pentsik aga oli näha, kuidas nad longates ruttu ja ruttu teineteisele ligi tikkusid, nii ligi, et ninad viimaks pea kokku puutusid. Kukevõitlus oli puhkemisel.

      „Kurat!” hüüdis Mart.

      „Põrgu!” kostis Aabram.

      „Kelm!”

      „Kaabakas!”

      „Kasi eest, muidu panen su kõrvad huugama!

      „Hoia alt, muidu löön sul silmist sädemeid!”

      Riid läks ägedaks, kläotamist oli karta, seal sööstsid Siim ja Kata vahele ja lahutasid õelusest pakitsevad kuked.

      Needes ja kirudes, sajatades ja ähvardades hakati saadud kahju järele vaatama. Leiuks olid: katkestatud rihmad, purustatud aisad ja otslauad, vigastatud rattad, nikastatud jalad ning marraskile tõugatud käed ja küünarnukid.

      Jälle kord oli vihamees vihameest tasuhimus püganud.

      Ühe hobu hüppas eest, teise hobu tagant üles, kui teda löödi. Need kaks hobust oma ülespoole ihkavate püüetega aitasid laadalellede vaenu teadagi ainult suurendada. Aga üks kasu oli kogu tragöödial siiski: Kata ja Siim olid tuttavaks saanud ning vaenu asemele sõpruse sobitanud.

4

      Peale viimast laata hakkas kaks head vaimu vaenulike parisnikkude majas misjonitööd tegema, mille otstarve oli vastaste lepitamine. Nagu salavõim ajas Katat Roovikul ja Siimu Tohupalus sellele ettevõttele, kuna kumbki ei aimanud, mida teine tegi.

      „Isa,” ütles Kata ühel kaunil pühapäeva-õhtul, kui Rooviku taat heal tujul uibuaias istus ja piipu popsis, „isa, ma tahtsin sulle midagi ütelda.”

      „Mida siis, tütreke?”

      „Isa, kas sa iialgi sellele mõttele ei ole tulnud, et sa Tohupalu Aabramiga kord võiksid vihavaenu lõpetada?”

      Mardi kulm läks kortsu.

      „Mitte iialgi,” kostis ta rämedalt. „See on ju ka päris võimatu; niisuguse kõrilõikajaga ei või ingelgi ära leppida.”

      „Aga mõtle ometi, kui palju see vaen sulle kahju on toonud! Sul on viiel aastal vist ainult paar head hobust olnud, kelle pealt kasu said. Kõik, mis sulle Aabram muidu müüs või vahetas, oli rämps, ja kui sa mõnelt teiselt ka veel niisugust praaki said, siis pidid selle ikka aiva kahjuga Aabramile külge määrima. Kui sa kõik need kahjud kokku arvaksid, tuleks ilus summake välja, kõik tusk ja härm veel eraldi.”

      Mart ohkas. „Sul on õigus, ma olen palju kaotanud, aga kelle süü see on? Kas see pole kõik Aabrami süü? Ma löön ju ainult vastu, kui tema mind on löönud.”

      „Aga sedasama mõtleb ja ütleb Aabram sinust. Eks süüdlane ole ikka teine. Mina aga arvan, et kõik, mis sünnib, sünnib vastastikku. Kuidas tema sinule, nõnda sina temale. Seepärast oleks minu arust mõistlik ja kristlik, teie tunnistaksite endid mõlemad süüdi ja lepiksite ära.”

      „Ära lobise leppimisest,” hüüdis Mart tigedalt, „sellest ei või midagi tulla! Kui viimase laada peale mõtlen, läheb kops