Jaak Lipso. Tiit Lääne

ujus see poiss Minskis kehvalt. Olen kindel, et ma oleks temast kiirem olnud, sest parandasin igal stardil isiklikku rekordit. Mulle öeldi aga siis, et sa oled alles nii noor ja andekas, küll sinu aeg veel tuleb. Sellest mulle aitas, viskas nii ära, et tulin ujumisest ära. Lisaks oli mul piisavalt spordialasid, millega tegeleda.

      Lipso annet spordis läbi lüüa näitas tema justkui iseenesest Eesti koolinoorte paremikku jõudmine mitmel alal. Tulemused tulid kiiresti.

      1954. aastal tegi ilma ujumises, juba järgmisel aastal tennises. Eesti noorte meistrivõistlustel 15-16aastaste klassis jõudis Lipso paarismängus koos Jüri Lambiga finaali ja kelle vastu? Toomas Leiuse. Eesti läbi aegade kuulsaim tennisemängija tuli siis koos Tiit Kaskneemiga Eesti noortemeistriks, Lipso sai hõbeda. Üksikmängus katkes Lipso võidutee veerandfinaalis.

      Jõudsin veerandfinaali Rein Parmase vastu. Võitsin avaseti, kaotasin teise ja juhtisin otsustavas setis 5:0, viimases geimis olin ees 40:15. Tegutsesin väga agressiivselt, kogu aeg jooksin võrku. Viimase palli otsustasin lüüa kindla peale ja loobusin võrku jooksmisest. Suurest ettevaatlikkusest kao-tasin seti 5:7 ja lõpuks kogu matši 1:2. Küll see oli kibe! Virutasin reketi pilbasteks ja ütlesin, et ma seda lolli mängu enam ei mängi. Muidugi, hiljem võtsin jälle reketi pihku.

      Tartu meistriks tulin ka suusatamises. Päris tugev olin kiiruisutamises. Kergejõustikus ennustati samuti suurt tulevikku. Hüppasin hästi kõrgust, karjapoisiga ületasin 1.80. Jooksin hästi. Heited-tõuked olid tugevad, kuulitõukes tulin Tartu linna noortemeistriks. Seda ilma igasuguse tehnikata. Paar sammu ja läks, tegin ka trennipoistele ära.

      Spordi juures vaimustas mind kõige enam võistlus. Tahtsin kogu aeg võistelda. Igav trenn oli minu jaoks nuhtlus. Ma ei saa aru sportlastest, kes ainult treenida tahavad, kuid võistlemisest püüavad kõrvale hiilida. Isegi treenerid. Näiteks August Sokk ütles ükskord, et treeneritöö oleks väga hea amet kui neid võistlusi ei oleks.

      Ma ei saa sellest aru. Mina oleks sportlase ja treenerina ainult võistelnud, aga paraku see pole võimalik, ka trenni tuleb teha.

      Ilmselt oli võimeid mul mitme ala peale ja see ajas ka treenerid minu pärast omavahel riidu. Samas oli hea, et sain erinevaid alasid teha. Praeguse pearahasüsteemi juures saab laps korraga tegeleda ainult ühe alaga, aga siis ahmisin erinevaid alasid nagu õhku. Ühesõnaga tegin kõike ja kõige vähem võibolla mängisin seejuures korvpalli. See pani tulevikuks sellise aluspõhja, et tee mida tahad.

      Lõpuks oli Edgar Naarits see, kes mind hakkas korvpalli juurde meelitama. Kuid ega ma siis sellest suurt hoolinud. Olin pikk ja vibalik ning tundsin ennast võibolla kuidagi ebakindlalt. Lisaks nägin kõrvalt neid intriige, mis korvpalli juures olid ja see mind eriti ei ahvatlenud. Tookordsetel oktoobriparaadidel toodi tänavatele igasugust atribuutikat. Mina pidin sõitma peatribüüni eest läbi hobuse seljas. Seda juhtus siis nägema Edgar Naarits, kes oli mind silmanud koolidevahelistel võistlustel. Naarits olla siis öelnud: ”Poiss on sündinud korvpallur, aga näe, istub hobuse seljas!” 1956. aasta jaanuaris võeti mind siiski Tartu Kalevi noortekoondisse ja käisin Moskvas üleliidulisel turniiril. Istusin pingil ja vaatasin teisi. Väljakule ei saanud ma vist kordagi. Treenerid Naarits ja Viru ütlesidki, et minu ülesanne on vaadata. Ju nad lootsid, et see aitab mind siduda korvpalli külge.

      Tegelikult ei osanud ma siis üldse mängida ja minu koht oligi pingil. Ütlesin aga siis teistele poistele, et pange tähele: järgmisel aastal olen turniiri parim mängija.

      Velleste arvas selle peale, et küllap olen lolliks läinud.

      “Küll sa näed,” jäin endale kindlaks. Ja olin ka.

      Üheksandas klassis jäi Lipso istuma. Mitte sellepärast, et õppimisega üldiselt probleeme oleks olnud, vaid… Lipsole ei meeldinud vene keel ja ta ei suutnud ära teha venekeelset etteütlust. Diktanti.

      Ma ei võtnud üldse vaevakski vene keelt õppida, sest oskasin keelt võibolla isegi õpetajast paremini. Olin juba kuueselt vene keele selgeks saanud, kuid kiusliku õpetaja vastu tekkis lihtsalt trots. Lõpuks sain vene keeles kahe. Jäin suvetööle ja järeleksamile, kuid ei õppinud ka suvel midagi juurde. Sügisel tegin eksami uuesti kahele ja olingi istuma jäänud.

      Pärast seda vahetasin kooli, 2. keskkoolist läksin 1. keskkooli. Seal ootas ees n-ö korvpalliklass, nii et minu korvpallurikarjääri mõjutas istuma jäämine ja kooli vahetus oluliselt. Spordikaaslased Avo Jans ja Peeter Loog astusid siis ligi ja lubasid mulle peksa anda, kui ma korvpalli trenni ei tule. Samal sügisel läks tõsiseks trenniks. Tavaliselt treenisin kolm korda päevas: treening ülikooli spordikoolis, siis Tartu linna spordikoolis ja õhtul veel Kalevi meestega. Õhtuks olin nii läbi, et Tähtvere mäest ülessaamisega olid tegu, jalad tegid all vinta-vänta. Kui pool kaksteist kodu poole vaarusin, ei seisnud enam hästi jalgadel.

      Koolitöid tegin osaliselt juba päeval kohe pärast tunde ära. Hommikuks panin kella kuueks helisema ja siis õppisin ülejäänud osa ära. Nii jäi õhtusteks treeninguteks rohkem aega. Õppimine pidi aga korras olema, muidu poleks trenni ega võistlustele lubatud. Mahv oli kõva, kuid kõik see tegi mind ainult tugevaks.

      Uustulnukana parimaks keskmängijaks

      3. -13. jaanuarini 1957 toimus Riias N Liidu meistrivõistluste A-grupi meeskondade noortekoondiste turniir. Sisuliselt üleliidulised korvpalliklubide noorte meistrivõistlused. Tartu Kalevi noored, keda juhendas treenerina Atko Viru, jõudsid finaalgruppi, nelja tugevama sekka. 68:45 võidumängus Kiievi Buravestniku vastu oli Tartu meeskonna kangelane 193 cm pikkune Lipso, kes viskas 31 punkti.

      Tartu noorte edu jätkus ka finaalturniiril. Seal alistati Tbilisi Dünamo, Moskva Spartak ja Moskva Dünamo ning tuldi täiseduga võitjaks. Turniiri parimaks keskmängijaks tunnistati Jaak Lipso! Esimene suur tunnustus, pealegi meeskonna pesamunale. Aasta tagasi uskumatuna tundunud lubadus oli tõeks saanud.

      Ajalehes Noorte Hääl kirjutati: “Tartu Kalevi noortemeeskonna võit üleliidulisel turniiril Riias on suurim, mis Eesti korvpallile viimastel aastatel on osaks saanud.”

      TRÜ aspirandist peatreener Atko Viru rääkis: “Meeskond mängis väga kollektiivselt, mängudistsipliin oli kõrge: igaüks täitis talle talle pandud ülesannet…

      Kui rääkida meeskonna üksikutest liikmetest, siis peab ütlema, et iga mees täitis oma kohust. Üldise arvamuse järgi oli kogu turniiri silmapaistvamaks mängijaks A. Jans, kes tõi meile ka kõige rohkem punkte. Hästi mängis meeskonna noorim, J. Lipso, samuti P. Loog. Suured teened oli mängu juhtimisel taibukal kaitsemängijal R. Aljastel.”

      See oli Lipso läbimurdeaasta, kus poisist hobuse seljas sai korvpallur. Suvel 1957 Riias toimunud üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil tuli Lipso juba Eesti koondislasena Moskva ja Leedu järel kolmandaks. Tartu 1. keskkooli poisid (Tartu Kalevi noortemeeskond) tulid aga ülekaalukalt Eesti koolinoorte meistriks. Finaalturniiril alistati kuuendaks jäänud Tõrva 132:17, 115-punktilise vahega.

      Samal aastal tuli 17-aastasel Lipsol esmakordselt jõudu proovida ka tipptasemel täiskasvanutega, mängides Tartu Kalevi meeskonnas N Liidu meistrisarjas.

      Kõrvuti Ilmar Kullami, August Soku, Mart Laga ja teistega…

      N Liidu 24. meistrivõistlused 1957

      1. Riia SRSK 18

      2. Moskva KM KSK 17

      3. Moskva Dünamo 17

      4. Kaunase Žalgiris 14

      5. Tbilisi Dünamo 14

      6. Leningradi Buravestnik 12

      7. Alma-Ata Buravestnik 9

      8. Sverdlovsk

      9 …

      12. Tartu Kalev 3

      Tartu Kalev: J. Lipso, I. Kullam, Ü. Laumets, M. Laga, A. Jans, A. Sokk, H. Jaanson, H. Villemson, A. Viru, A. Laos, A. Väärsi, U. Urb. Treener E. Ehaveer.

      Kaheringilisel turniiril jäi Tartu Kalev puhtalt viimaseks. Kolm võitu ja 19 kaotust. Alistati Kiievi Buravestnik 97:86, Riia