Hüpnotisöör. Lars Kepler

poisil üle huulte tulid. Vaatamata tema eluohtlikele vigastustele – sadadele noahaavadele näos, jalgadel, rinnus, seljas, taldadel, kaelal ja kuklas – oli poiss sügavale hüpnoosi viidud, lootuses tema silme läbi juhtunust aimu saada.

      “Ma püüan silmi pilgutada,” pomises ta. “Ma lähen kööki, aga midagi on valesti, toolide all praksub ja mööda põrandat levib leekivpunane tuli.”

      Politseiassistent oli leidnud poisi ridamajast laipade hulgast ja oli tedagi surnuks pidanud. Poiss oli kaotanud suure koguse verd ja viibis meditsiinilise šoki seisundis, tulles teadvusele alles seitse tundi hiljem.

      Ta oli ainus ellujäänud tunnistaja ning kriminaalkomissar Joona Linna arvates võis ta uurimisel suureks abiks olla. Kurjategija eesmärk oli olnud kõik kohalviibijad tappa, seepärast oli tõenäoline, et ta polnud oma näo katmisega suuremat vaeva näinud.

      Ent kui ülejäänud asjaolud poleks nii äärmuslikud olnud, ei oleks kellelegi mõttessegi tulnud pöörduda hüpnotisööri poole.

      Kreeka mütoloogias kujutatakse Hypnost tiivulise poisikesena, kes hoiab pihus moonikupraid. Tema nimi tähendab und. Ta on surma kaksikvend ning öö ja pimeduse poeg.

      Mõistet “hüpnoos” kasutas nüüdisaegses tähenduses esmakordselt šoti kirurg James Braid. Selle terminiga kirjeldas ta unega sarnanevat seisundit, mida iseloomustab teravnenud tähelepanu ja suur vastuvõtlikkus.

      Tänapäeval on teaduslikult kindlaks tehtud, et peaaegu kõiki inimesi saab hüpnotiseerida, kuid seisukohad hüpnoosi kasutatavuse, usaldusväärsuse ja ohtlikkuse osas lähevad endiselt lahku. Arvatavasti tuleneb niisugune ambivalentsus sellest, et hüpnoosi on kuritarvitanud läbi aegade nii petised, laadaveiderdajad kui ka julgeolekuteenistused kõikjal maailmas.

      Puhttehniliselt on lihtne inimest hüpnoosi seisundisse viia, raske on aga kontrollida selle kulgu, juhatada patsienti õiges suunas, analüüsida ja töödelda tulemusi. Üksnes suure kogemuse ja ande abil on võimalik süvahüpnoosi tõeliselt valitseda. Terves ilmas leidub kõigest käputäis pädevaid arstiharidusega hüpnoosieksperte.

      1

      Öö vastu kaheksandat detsembrit

      Erik Maria Bark ärkab telefonihelina peale võpatades unest. Enne lõplikku virgumist kuuleb ta end naeratades ütlevat:

      “Õhupallid ja serpentiinid.”

      Süda äkilisest ärkamisest puperdamas, ei tea Erik isegi, mida nende sõnadega öelda tahtis, tal pole unenäo sisust aimugi.

      Et mitte Simonet äratada, hiilib ta magamistoast välja ja sulgeb enne telefonile vastamist ukse.

      “Jah, Erik Maria Bark kuuleb.”

      Kriminaalkomissar nimega Joona Linna pärib teispool traati soome aktsendiga, kas Erik on tähtsa informatsiooni jaoks piisavalt ärkvel. Mehe mõtted langevad kriminaalkomissari kuulates aga ikka veel unenäost jäänud tumedasse vaakumisse.

      “Kuulsin, et olete osav akuutset traumat ravima,” ütleb Joona Linna.

      “Jah,” vastab Erik napisõnaliselt.

      Ta võtab raportit kuulates valuvaigistit. Komissar selgitab, et ta peab üle kuulama ühe tunnistaja. Viieteistkümneaastane poisike nägi pealt topeltmõrva. Probleem on selles, et poiss on raskesti vigastatud. Tema seisund on ebastabiilne, ta on meditsiinilise šoki seisundis ja teadvusetu. Öösel toodi ta Huddinge haigla neurokirurgia kliinikust Karolinska ülikoolihaiglasse Solnas.

      “Kes vastutav arst on?” küsib Erik.

      “Daniella Richards.”

      “Ta on hästi kompetentne tohter ja ma olen kindel, et ta saab…”

      “Tema just soovitaski mul helistada,” katkestab komissar. “Daniella vajab teie abi ja asjaga on päris kiire.”

      Erik läheb tagasi magamistuppa riideid tooma. Rullkardinate vahelt langeb voodile tänavalaterna valgusriba. Simone lamab selili ja silmitseb teda veidral tühjal pilgul.

      “Ma ei tahtnud sind üles ajada,” lausub Erik summutatud häälega.

      “Kes see oli?” küsib naine.

      “Keegi mees… politseikomissar, ma ei kuulnud, mis ta nimi oli.”

      “Milles asi?”

      “Ma pean Karolinskasse sõitma,” vastab Erik. “Nad vajavad abi ühe poisi ülekuulamisel.”

      “Mis see kell üldse on praegu?”

      Simone heidab pilgu äratuskellale ja suleb silmad. Tema tedretähnilised õlad on lina kortsudest triibulised.

      “Maga nüüd, Sixa,” sosistab ta.

      Erik tassib oma rõivad esikusse, paneb laelambi põlema ja riietub kiiruga. Tema selja taga sähvatab ere metalne helk. Erik pöörab ringi ja märkab, et poeg on riputanud uisud välisukse lingi külge, et neid mitte maha unustada. Kuigi tal on kiire, läheb Erik esikukapi juurde, võtab sealt kohvri ja otsib välja uisukaitsed. Ta kinnitab need vahedate uisuterade külge, paneb uisud esikupõrandale ja lahkub korterist.

      Kui Erik Maria Bark 8. detsembri öösel autosse istub, näitab kell kolm. Mustavast taevast langeb aeglaselt lund. Valitseb täielik tuulevaikus ja rasked helbed laskuvad uniselt tühjale tänavale. Erik keerab süütevõtit ja muusika hakkab justkui pehmete lainetena voogama: Miles Davise “Kind of Blue”.

      Ta sõidab lühikese teejupi läbi magava linna, Luntmakargatani kaudu piki Sveavägenit kuni Norrtullini. Lumesaju tagant aimub Brunnsvikeni laht nagu suur tume ava. Aeglaselt veereb auto haigla territooriumile, ebapiisava personaliga Astrid Lindgreni kliiniku ja sünnitusosakonna vahelt läbi, kiirituskeskusest ja psühhiaatriaosakonnast mööda. Erik pargib oma tavalisele kohale neurokirurgia kliiniku kõrval ja väljub autost. Tänavalaternate valgus peegeldub kõrge haiglakompleksi akendest vastu. Külastajatele mõeldud parklas seisab vaid mõni üksik sõiduk. Musträstaid liugleb tiibade vihinal pimeduses ümber pargipuude. Erik täheldab, et sellel ajahetkel autoteelt müra ei kostugi.

      Ta pistab läbipääsukaardi masinasse, tipib kuuekohalise koodi ning astub fuajeesse, sõidab liftiga kuuendale korrusele ja kõnnib läbi koridori. Neoonlambi valgustoru helgib plastkattega põrandalt vastu nagu jää maanteekraavis. Alles nüüd tunneb Erik pärast äkilist adrenaliinisööstu väsimust. Uni oli ennist nii hea, jättes endast maha veel praeguseni kestva õnnemaigu. Ta möödub operatsioonisaalist, läheb edasi ka hiiglasliku suruõhukambri ustest, tervitab õde ja mõtleb veel kord läbi selle, millest kriminaalkomissar talle telefonis jutustas: poisike, kel on verejooks, kogu keha haavu täis, kes higistab, ei taha lamada, on rahutu ja piinleb kõva janu käes. Poisiga püütakse rääkida, kuid tema seisukord halveneb järsult. Teadvus kaob, süda lööb aga meeletult, ning vastutav arst Daniella Richards võtab vastu ainuõige otsuse kriminaalpolitseid patsiendi juurde mitte lubada.

      Kaheksateistkümnenda osakonna ukse taga seisab kaks vormiriietuses politseinikku. Lähemale astudes arvab Erik aimavat vilksatamas üle nende näo ärevuse virvet. Võib-olla on mehed lihtsalt väsinud, mõtleb ta nende ees seisatades ja isikuttõendavat dokumenti esitades. Politseinikud viskavad ID-kaardile kiire pilgu ning vajutavad siis nuppu, mispeale uks surisedes lahti paiskub.

      Erik siseneb, surub Daniella Richardsil kätt ja paneb tähele naise pingutatud suujoont, allasurutud pinget tema liigutustes.

      “Võta veidi kohvi,” soovitab Daniella.

      “Kas meil on selleks mahti?” küsib Erik.

      “Maksaverejooksu sain kontrolli alla,” kostab Daniella.

      Teksastes ja mustas pintsakus umbes neljakümne viie aastane mees seisab kohviautomaadi juures ja klohmib selle katet. Tema heledad juuksed on viimseni sassis ning huuled tõsised, kokku surutud. Erik mõtleb hetkeks, et see võib olla Daniella mees Magnus. Kohtunud ta temaga pole, üksnes Daniella kabinetis fotot näinud.

      “Kas see on sinu mees?” küsib Erik sinnapoole viibates.

      “Misasja?”

      Daniella paistab ühtaegu hämmingus ja lõbustatud.

      “Ma mõtlesin, et äkki Magnus tuli ka.”

      “Ei,” naerab naine.

      “Oled kindel? Ma võin tema enda käest küsida,” naljatab Erik ja hakkab mehe poole astuma.

      Daniella