Koha piiride peal. Ingel Tael

lõõsk

      haarab tuhanded kehad

      Tõuseb ülesse ööst

      teadmata

      mida teha

      Kahvatub inimvaim

      pöörab sest

      vaikselt ära

      Augusti tumedas öös

      tähtede pimestav sära

      IKKA VEEL

      ikka veel

      maa on verine

      tõstab pinnale

      sakslaste ja venelaste luid

      omade luud on loetud

      ikka veel

      ikka veel

      igal kevadel

      Lapsed tassivad õuele

      kopitanud kompse

      juhtub et plahvatavad

      Ise jõuan hilisõhtul varemetelt

      kus kisendasin kaugusesse

      kõveras nagu loom

      Valu ei vähene

      ei kao

      tuikab nagu soolvesi soontes

      Maa on

      ikka veel

      ikka veel

      verine

      LIBISE LÄBI

      Ja ta läks läbi kivi

      Vaikus

      surumas kuulmetele

      Talumatu

      vaikus

      Tukslev

      sügaval tukslev teadmine

      aegamisi

      kerkiv kohin

      Linnu

      üksainus noot

      üksainus viis

      Ikka sügavam

      ikka meeletum tukse

      KÕIK ON

      suur juba sündides

      silmad vaatavad silma

      usaldavalt ja uskudes

      Kurjus võtab meid vastu

      proovides südant

      Seda näritakse

      nüri noaga

      lüüakse helkiva mõõgaga

      Sädemed lendavad

      veri purskub

      ennustades varisemist

      kustumist enne koitu

      Ometi on kuulda

      üks tuige

      ikka valjem

      ikka tugevam tukslemine

      Vääramatu väega

      läheneb kõik

      mis eos

      SUVEPÄEVA KUUMUSES

      kuivavate rohtude

      magusas mees

      mesilaste möödalennus

      libiseb

      ära aeg

      täis igatsusi

      millel pole sihti

      eesmärki

      ega nime

      Ootust

      mis on mõistmatu

      SEE TAEVASTE VALGUS

      mis meres

      see silmisse viskub

      ja kaob

      Veel kaua

      tuikab su veres

      ja süda

      valjusti taob

      ja võbeleb vastu korvi

      See ahas on

      kohina sees

      mis ülesse kihutab tormi

      ses lõputus laotuses

      ARMASTUSE

      udust raske

      härmaniit

      ulatub

      läbi aja

      nõtkudes

      raskuse all

      surudes looka

      aruheina

      kuni halladeni

      kõikudes tuules

      ja päikeses

      MA VAATAN AINA Täna muud ei näe

      Ma vaatan Ainan Täna muud ei näe

      Mis on On kõiges Sellestki see sära

      On ainult helendus Hetk libisemas ära

      Vaid valgus üle kõrge mäe

      Ja viivu võpatus Vaid põgus vära

      kui kaotakski nüüd olemise väe

      mis sest et silm ei seleta ei näe

      see siiski puudutas See sära

      Mis on On võimatu Kuid siiski hing

      on aimanud On seletanud selgelt

      Üks suletud üks varjul ring

      ja veele viskub kergelt peegeldus

      mis puutub ligi Justsama Nüüd

      Kõik oli ometigi

      LÄHEN LÄBI

      kerge sina

      silmapiirini on see

      Läbi une

      läbi une

      üle sädeleva vee

      Lähen läbi

      ega ärka

      Lähen läbi

      ega näe

      Läbi une

      läbi une

      Läbi väreleva väe

      Selja taga

      OOSLAMAA

      kerkib aeglaselt

      alateadvusest

      suurte külmade aegu

      kui meri kiirgab

      pimestades südant ja silmi

      ja igatsus jäise avaruse järele kerkib öödesse

      visates vaimu jääle

      silmipimestavasse sädelusse

      Ja orb orvuke orb

      imekombel elus

      asub teele

      takune kott järele lohisemas

      Üle lageda ranna

      üle