Siinpool paradiisi. Peeter Urm

neist vabanema. Ainult kirurgi vahe nuga tervendab tulevikku pürgiva õnneliku vaba rahva. Teie kartmatu, sallimatu hukkamõist on seda nuga hoidvaks käeks, tema sõrmedeks.”

      Ja siis paluski sõna Levin. Toomas mäletas oma hämmeldust, kui Levin tema kõrvalt järsku tõusis ning enda ette vaadates tooliridade vahelt auditooriumi ette astus.

      „Meie kõik oleme süüdi,” ütles Levin ning ta hääl oli energiline ja kindel. „Oleme süüdi, et ei märganud seda varem, elasime nii-öelda kinnisilmi nende kõrval …”

      Levin kõneles pikalt ja kõik sõbra juures oli Toomast tookord hämmastanud. Hiljem võtsid teisedki sõna. Aga kui nad varem omavahel arutades olid süüdistatuile kaasa tundnud, kahelnudki nende süüs ning otsinud põhjust mingis rumalas eksituses, mis iga hetk peaks selguma, siis praegu ei rääkinud sellest keegi. Zilin tunnistas üles tõustes ning teiste ees laialt seletades, et oli rängalt eksinud ning lasknud end sõpruse sildi all ninapidi vedada.

      „Jah, sõprus on ohtlik, väga ohtlik isegi, kui tas puudub printsipiaalsust kinnitas parteisekretär, „aga seegi on hea, et te mõistate seda praegu ning ei mätsi kinni nende räpast tegevust. Seepärast peab instituudi juhtkond võimalikuks teie edasijäämist instituuti.”

      „Ma ei saa siiski aru, milles seisneb tõelise sõpruse kahjulikkus?” ütles korraga teaduskonna komsomolisekretär vahele. Teda vaadati imestunult ning paljud küsisid endalt, miks linna maadlustšempion ja nende alati kõhklematu komsomolisekretär Azimov seni nii kaua oli vaikinud. Ja veel märgati sedagi, et Azimov istus tavavastaselt parteisekretärist hoopis eemal laua otsas.

      „Ja ma ei saa siiani aru, milles seisnes nende süü konkreetselt,” lisas Azimov vaikselt, aga imelikul toonil, nii et seda kuulsid kõik.

      „Nende süü on tõestatud,” sõnas parteimees teravalt.

      „Võib-olla, aga mina ei tea ja nemad ka ei tea sellest midagi.” Azimov viipas peaga auditooriumi suunas, aga tema pilk püsis pingsalt laual. „Ma ei tea, milles nad on süüdi. Kuidas me saame neid siis süüdi mõista?”

      „Te tahate, et teile isiklikult tõestataks nende süü?” Sekretär muigas mürgiselt. „Kas te ei nõua liiga palju? Muuseas, see ei hämmasta mind, et te neid kaitsete, isegi õigustate. Ma isegi ootasin seda.”

      Azimov hääletati sel koosolekul maha ning Levin sai tema asemele. Azimovit ei kaitsnud keegi. Ta istus peale ümbervalimist väga kahvatuna oma toolil ning tema poole hoiduti vaatamast. See oli esimene selline koosolek nende kursusel. Toomas oli tundnud end seisvat justkui kuristiku serval ja tajunud kõhus levivat külmust.

      Toaski on külm. Levin võtab nende viimase tabureti ning murrab sellel jalad alt. Keskküte ei tööta ja rangest keelust hoolimata rändavad toolid-taburetid kõigis tubades vaikselt taas elluäratatud vanadesse ahjudesse. Akna taga pimeneb jõudsalt. Nad süütavad elektripirni ning istuvad vaikides kollakas värelevas hõõguses. Vool on nõrk. Mõnel päeval puudub see üldse. Siis kostab kauge plahvatuskõmin, veel ja veel, üha lähemale nihkudes, juba seinu raputades. Toomas vaatab oma sõpra. Levin istub kägaras põrandal, selg toetatud vastu pragunenud krohviga seina.

      Neljandal kursusel hakkas Toomas töötama traumaosakonnas sidumistoas. Selles polnud midagi imelikku, linn võitles ja viimaste kursuste üliõpilased pidid imekähku õppima sedagi, mida ei jõudnud veel anda praktikumid ja loengud. Traumaosakond allus professor Vorobjovile. Professor konsulteeris haigeid ning tugeva praktiseeriva arstina võttis ise osa ka sidumistest. Ometi mitte üksnes see ei lähendanud neid. Kinnise, väärikas-jaheda professor Vorobjovi kõrval võisid töötada aastaid, ilma et enda olemasolugi tunneksid. Professori ja Tooma isiklikku suhtlemist ajendas üks õhtu, millele Toomas esialgu ei osanud tähendustki anda. See toimus hilissügisel, raskete lahingute kõrgpunktis. Linnahaiglad ning sõjaväehospidalid olid lõhkvel täis haavatuid. Kuidagi järsku olid kokku kuivanud niigi napid varud apteegiladudes. Haiglas valitses terav puudus sidumismaterjalist, desinfitseerimisvahenditest, ravimitest – ühesõnaga kõigest esmatähtsast. Toomas valvas sel õhtul põletuste osakonnas. Nad seisid kolmekesi ümber naise, kes oli oma last päästes saanud raskeid põletushaavu mõlemale käele. Laps oli surnud teel haiglasse. Naine lamas kahvatuna, pooleldi meelemärkuseta nende ees sidumislaual ja oigas vahetpidamata. Naist oli seotud juba kohapeal ning Toomas eemaldas määrdunud sidemed. Iga puudutuse ajal naine võpatas ning oiged tugevnesid karjeteks.

      „Valuvaigistit!” ütles professor Vorobjov lühidalt õele.

      „Morfiumi?”

      Professor Vorobjov noogutas ning kummardus naise käe kohale. Toomas tundis kõrbenud liha teravkibedat haisu. Akna taga pimenes kiirelt ning selgelt kostis lähedal asuva rinde kanonaad. Aga Toomas nägi ainult reflektorlambi teravas helgis liikumatut marmorkahvatut kätt, mida randme juurest alates katsid laiad, hallipõhjased, verepisarais servadega haavandid.

      „Nii, siia teeme Višnevski salviga sideme.” Nägu krimpsutades ajas Vorobjov end sirgu.

      „Višnevskit ei ole,” vastas õde, „armeehospidalist käisid eile siin, nad võtsid viimased purgid.”

      „Ja teie andsite kah kõik?”

      Professor vaatas etteheitvalt temast pool pead pikemat tugeva kondiga kasakatari, kes, lõpetanud süstimise, seisis liikumatult, süüdlaslikul, tusasel ilmel sidumislaua kõrval. See keskealine õde, nagu Toomas teadis, töötas juba aastaid Vorobjoviga koos ning professor kohtles teda alati erilise armastusväärsusega.

      „Nende arstil oli armeejuhataja luba … võtta kõik, mis on.” Õde ohkas.

      „Aga haigeid ei võtnud, neid inimesi siin, kes ka vajavad abi?”

      „Neil põles ära terve polgu jagu tanke …” Õde vaatas professorist mööda ja vaikis.

      Professorgi vaikis, siis sõnas kuivalt: „Hästi, andke siis vitadermi, meil oli …”

      „Meil pole seda olnud juba kaks nädalat …” Õe hääl oli etteheitev, kuid see pahameel oli pigem näiline. Professorit jälgivad tumedad silmad olid murelikud, täis kaastunnet.

      „Nii, nii … kolmanda astme põletus, desinfitseerime ja teeme sideme kalamaksaõliga. Võib ka nii …”

      Vorobjov oskas varjata oma ärritust. Praegugi, kus protseduuriõde ei kiirustanud riiulite ega ravimikappide juurde otsima nimetatud rohtu, vaid seisis paigal ja vaikis, kusjuures see vaikimine oli kõnekam mis tahes vastusest, ei muutnud professor Vorobjov hääletoonigi. Ainult tema pikk sooniline kael tõmbus pingule ja ebaloomulikult pisikese kolba kollaka, pärgamentõhukese naha all tegid sedasama lihased. Ühest küljest meenutas ta ussi, valvsat, ründevalmis ussi, kuid teisest näis seejuures hoopis kaitsetuna.

      „Mitte midagi ei ole,” pomises ikka veel liikumatult seisev protseduuriõde peaaegu sosinal, „neil põles terve polk tanke …”

      „Mitte kunagi ei anta viimast … õde, kel natukegi südametunnistust on, ei anna … te olete … kohutav …”

      Toomas polnud professorit sellisena näinud. Väike mees peaaegu hingeldas raevust, tema pisikesed kummikindais käed olid tõmbunud rusikasse. Näis, et kohe annab ta nendele voli.

      „Nad ütlesid, et saadavad tagasi … kohe hommikul, kui lennukid toovad … lubasid kindlasti … neil ei olnud mitte midagi ja sõdurid surid …”

      „Ja meil siin ei sure? Lubasid? Minge ja tooge sealt, silmapilk! Mina ei saa seda naist siin aidata … Lubasid … Kes sellises olukorras täidab lubadust? Nad lubasid teile, ha-ha-haa!”

      Vorobjov astus lauast eemale ning kiskus põlgliku raevukusega kummikindaid käest. Toomas nägi õe vabisevaid, kriitvalgeks tõmbunud huuli ja kuulis iseenese võõrana kõlavat häält:

      „Te peate … te ei tohi …”

      „Mina pean? öelge temale, temale seal …”

      Kui professor oma väikest pead järsult pöörates Toomale raevukalt otsa vaatas, tundis noormees kõrvetavat häbi. Aga Vorobjov ei läinudki ära. Teda näis taas haaravat raevukas tarm. Ta astus kappide