Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

noogutasin. Milord Rott on visa mees ega jäta enne, kui on oma tahtmist saanud.

      „Võta, Garret.” Egrassa ulatas mulle punasest vasest käevõru. „Pane ümber randme.”

      Käevõru oli pealtnäha täiesti tavaline, ainult väga vana ja kaetud pooleldi maha kulunud orki ruunidega.

      „Mis see on?”

      „Selle järgi tean ma, kas sa oled elus ja kus sa asud. Pealegi tagab see sulle ohutu läbipääsemise Kaiju valvurite vahelt.”

      Ma vaatasin haldjale hämmeldunult otsa, kuid too üksnes kehitas õlgu ja naeratas.

      „Räägitakse, et see kaitseb, selleks ta loodigi, kuid ära selle peale liiga looda. Ma ise ei ole teda katsetanud.”

      Noogutasin tänulikult ja panin võru ümber vasaku käe. Nähtavasti oli Sagot otsustanud, et Garret peab saama täna kulinatega ehitud. Mis saab mul selle vastu olla, luuletuses mainitakse Kaiju valvureid ja kui haldjas leiab, et võru suudab mind haldjate hauakambrite silmitute valvurite eest kaitsta, võtan ma tema kingituse tänumeelega vastu.

      „Aidaku sind jumalad,” soovis haldjas mulle hüvastijätuks.

      „Ära oma kuningat ja kuningriiki alt vea, Garret!” lausus milord Alistan ülespuhutult, kutsudes mind ükskord ometi nimepidi.

      „Õnn kaasa!” Angerjas surus tugevasti mu kätt.

      Deler, Hallas ja Mumr tegid sama.

      „Õnn kaasa, Varjus Tantsija!” Narril oli nina juba vesine.

      „Oodake mind kaks nädalat,” tuletasin neile veel kord meelde, keerasin ümber ja sammusin mustavasse avausse, mis viis iidsete hauakoobaste südamesse.

      4. peatükk

      Uste juurde

      Tõrvik susises ja sülitas vihaselt. Talle ilmselgelt ei meeldinud mu kavatsus vedada ta maa-aluse süngesse pimedusse.

      Peatusin kaks korda ja vaatasin tagasi. Esimene kord oli siis, kui ma olin kõndinud koridoris sada viiskümmend sammu. Tahtsin lihtsalt veel viimast korda päikesevalgust näha.

      Kaugel-kaugel tagapool paistis tilluke hele ristkülik.

      Pääs välja.

      Sinna, selja taha, jäi maailm täis päikest ja elu, aga mu jalge all laius pimeduse ja surma maailm. Kui ma teist korda tagasi vaatasin, oli valgus juba kadunud ning ümberringi valitses pilkane pimedus.

      Mu hiiglaslik must vari libises mööda seina, tantsiskledes leekide habina rütmis. Aegamööda ilmusid seintele joonistused ja orkikeelsed kirjad. Algul olid need tuhmid ja vaevu nähtavad (hoolimata alatisest pimedusest olid nende joonistuste ja kirjade tegemisel kasutatud värvid tugevasti pleekinud), ent kui ma olin paarsada jardi edasi kõndinud, hakkasid kujutised ja tähed juba selgemini paistma.

      Ma ei uurinud joonistusi lähemalt ja kirjadest ei saanud ma aru. Seisatusin ainult korra, kui tõrvikutuli avas mu ees pimeduses suure lahingu ogrede ja mulle tundmatute olendite vahel. Täpselt needsamad olevused olid kujutatud laekal, kus Balistan Pargaid oli võluvõtit hoidnud.

      Need olendid – pooleldi linnud, pooleldi karud – võitlesid ogredega jämedate joontega kujutatud puude vahel. Pildil oli ka mingi konksuliste tähtedega kirjutatud allkiri, kuid selle tähendus jäi mulle mõistatuseks.

      Olin kõndinud juba päris pikka aega. Koridor ei hargnenud käikudeks, üksnes suundus järjest sügavamale maapõue. Ma ei tea, kui sügavale ma olin laskunud, kuid ma ei unustanud tänada Sagotit selle eest, et ma ei kannata sügavusekartuse all.

      Mu sammud kajasid põrandalt tuhmilt tagasi, põrkusid vastu seinu ja vaibusid kõrgel lae all. Tõrvik hakkas kustuma ning pidin peatuma, et uut läita. Ma ei märganudki, kui kiiresti oli aeg kulunud. Kui kaua ma olen õigupoolest mööda seda koridori kõmpinud?

      Üllataval kombel polnud siin all üldse külm. Näkku puhus kuiv soe õhk, kerkides üles, väljapääsu poole. Ma ei hakanud pead murdma, millest see tuul siin maa-aluses tekib. Kas tänu õhušahtidele, maagia mõjul või millestki muust? Pimedus seda teab. Kui puhub, siis puhub. Peaasi, et ei hammusta.

      Algasid trepid. Algul lühikesed, vaid kolme-nelja astmega, ent siis järjest pikemad. Koridor, trepp, järgmised sada jardi koridoris ja järgmine trepp. Aina sügavamale, aina pimedamaks.

      Otsustasin väheke hinge tõmmata ja peatusin. Toetasin selja vastu seina, sättisin tõrvikut sedasi, et see ei kustuks, sirutasin jalad välja ja võtsin põuepudelist lonksu vett. Olin nii pika maa maha kõmpinud, kuid polnud veel isegi mitte esimesele tasandile jõudnud! Võtsin kotist välja drokripambu, keerasin selle lahti ja laotasin Hrad Speini iidvanad kaardid laiali. Ma ei teadnud täpselt, kus ma parajasti asusin, kuid varsti pidi koridor hakkama spiraalina keerduma. Kuus hiiglaslikku keerdu pidid viima sügavikku, Kondilosside esimesele tasandile. Kuid minul oli vaja minna palju kaugemale – kaheksandale tasandile. Seal pidi asuma väejuht Groki kalm ning selle hauakivil lebama Vikerkaare sarv.

      Kaheksandast tasandist lahutasid mind pikka ja rasket kõndimist täis päevad. Parimal juhul jõuan sinna nädala pärast. Nädalaga jõuaks kaheksanda tasandini, aga kui palju aega kuluks siis neljakümne kaheksandale minekuks? Või veel sügavamale, kus tasanditel pole nimetusi, kus elavate jalg pole astunud juba üheksa tuhat aastat?

      Koridor tegi käänaku, seejärel teise. Ma asusin ringe tegema, laskudes kogu aeg järjest sügavamale.

      Tuli haaras pimedusest järjekordse kirja ning ma tardusin paigale – see oli kirjutatud inimkeeles.

      Viisin tõrviku seinale lähemale. Nii ma arvasingi – tähed olid tumedat punakaspruuni värvi. Kirjutatud verega. Keegi oli püüdlikult maalinud suurte tähtedega kõigest kolm sõna: „ÄRA MINE ALLA!” Ma seisin viivu selle hoiatuse ees, astusin mõne sammu edasi ja komistasin järgmiste sõnade otsa: „KAO SIIT!”

      Veel üks igavik hiljem, kuuenda keeru järel hakkas koridoris heledamaks minema. Algul pidasin seda silmapetteks, kuid pimedus hajus tõesti, asendudes tiheda hämarusega. Veel kahesaja sammu järel hakkas kusagilt immitsema kahvatut halli valgust, mis näis kiirgavat seintest. Nähtavus muutus päris heaks ja ma pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tõrvikut kustutada.

      Põrand mu jalge all vajus veel rohkem kaldu, see oli juba pigem järsu nõlva moodi. Pidin astuma väga ettevaatlikult ja aeglaselt, et mitte komistada ja tagumiku peal alla sõita. Valgus oli endiselt olemas ning pisukese kõhklemise järel viskasin tõrviku käest. Järsku sai nõlv otsa, põrand tasandus ning ma nägin seda, mida enam ei lootnudki näha – sissekäiku Kondilosside esimesele tasandile.

      Nojah, sissekäiguks sai seda vaevalt nimetada. Sellest ei olnud enam midagi alles. Hrad Speini künnist esimese tasandiga ühendav trepp oli kokku varisenud, säilinud oli vaid ülemine osa, mis viis alla, põrandas haigutavasse auku.

      Astusin ettevaatlikult lähemale ja kiikasin sisse.

      Neli astet – ja edasi tuli tühjus. Tee jätk asus minust kaheksa jardi eemal, trepirusud vedelesid kivihunnikuna. Imelik… Väga imelik… Milline närakas trepi sedasi purustas?

      Jah, just nimelt purustas, miks muidu olid terveks jäänud astmed kaetud õhukese nõgikihiga ja kohati sulanud? Keegi jõudis enne mind trepile loitsu panna. Ja see keegi oli ilma mingi kahtluseta Lafresa.

      Ainult et ma ei mõistnud hästi tema loogikat. Esiteks jäi arusaamatuks, kustkaudu kavatseb Lafresa koos Balistan Pargaidi ja tema meestega nüüd tagasi tulla? Ja teiseks oli temast üksjagu imelik arvata, et ma ei suuda alla laskuda. Selliselt kõrguselt allahüppamine on muidugi parim moodus oma luudest kondipuru teha, kuid peale hüppamise on ju olemas ka teisi allasaamise võimalusi. Näiteks haldjate valmistatud ämblikuvõrguköis, mis kleepub iga pinna külge ja tõmbab omaniku ükskõik mis kõrgusele ise üles.

      Lafresa polnud rumal ja pidi teadma, et ma suudan alla laskuda. Järelikult pole asi nii lihtne, kui paistab ning mind ootab all soe vastuvõtt koos kuningliku orkestri ja heerolditega. Parem on enne sada korda veenduda, et mingit ohtu pole, ja hakata alles siis deemoni kurku hüppama.

      Tuli