Andropov. Leonid Mletšin

repressioonid ei säästnud ka Jaroslavli oblasti komsomoliorganisatsiooni. Juba 1937. aasta märtsis oli Jaroslavli oblasti komsomolikomitee esimene sekretär Boriss Pavlov kutsunud komnoori üles juurima oma ridadest välja „kahjurite, diversantide, spioonide ja mõrtsukate bandesid”. Mõistagi ei aimanud ta, et üsna varsti saab temast endastki selle kampaania ohver. Juunis edutati Pavlov parteitööle, kuid juba septembri lõpus ta arreteeriti kui paremtrotskistliku bande liige.

      Oblasti juht Nikolai Zimin seletas komnoortele:

      „Kuidas me Pavlovi paljastasime? Esimesed kahtlused tekkisid mul tema suhtes juba augustis. Me hakkasime asja uurima. Septembri alguses arvasime Pavlovi oblastikomitee koosseisust välja ja vallandasime ta linnakomitee sekretäri ametist. Seejärel selgus, et ta on end ümbritsenud vaid rahvavaenlastega ning heideti parteist välja. Uurija juures ülekuulamistel Pavlov küll vaikis, kuid meil on rääkima hakanud ka kangemad mehed kui Pavlov. Küll Pavlovgi rääkima hakkab. Muidugi mitte otsekohe.”

      Zimin teadis, mida rääkis. Pavlov ei suutnud piinamisi taluda ja kirjutaski lõpuks alla oblasti NKVD uurimisosakonna uurija koostatud ülekuulamisprotokollidele, seejärel mõisteti ta surma mahalaskmise läbi.

      Ametist tagandati ja seejärel arreteeriti ka komsomoli linnakomitee juhid.

      On säilinud stenogramm kõnest, mille linna komsomoliaktiivi koosolekul pidas algaja komsomolitöötaja Andropov. Juri Vladimirovitš paljastas rahvavaenlasi kõnepuldist noorusliku õhinaga:

      „ÜK(b)P Keskkomitee on korduvalt hoiatanud partei- ja komsomoliorganisatsioone, et tuleb olla valvas. Seni kehtis seisukoht, et komsomolis ei ole ega saagi olla vaenlasi. Kuid rahvavaenlased – trotskistid, spioonid, diversandid – üritavad pugeda igasse prakku, kasutades ära kõige nõrgemaid kohti. Rahvavaenlased on teinud endale pesa ÜLKNÜ Keskkomitees, on püüdnud noori laostada ja seeläbi eemaldada neid võitlusest rahvavaenlastega.

      1937. aasta augusti lõpus Moskvas toimunud ÜLKNÜ Keskkomitee pleenumil kõrvaldati ametikohtadelt järjekordne rühm komsomolijuhte, nende hulgas ka Tatjana Vassiljeva, keskkomitee sekretär, kes juhtis naiskomnoorte tegemisi. Alles veidi enne seda käis ta siin, Jaroslavlis, ja juhtis oblasti komsomolikonverentsi. Ta istus meil siin presiidiumis, nüüd aga…”

      1937. aasta septembris võeti Andropov Rõbinski linna komsomolikomiteesse pioneeritöö osakonda juhtima ja temast sai ka komitee büroo liige. Juba kahe nädala pärast viidi ta üle komsomoli oblastikomiteesse koolinoorte osakonna juhatajaks.

      Oktoobris toimus Jaroslavli oblasti komsomolikonverents. Seal esinedes väljendus Andropov karmilt:

      „Meie oblasti komsomoliorganisatsioon oli rahvavaenlastest risustatud. Kogu oblastikomitee büroo, välja arvatud esimene sekretär, arendas rahvavaenulikku tegevust.”

      Juba kolme kuu pärast kinnitati Juri Andropov komsomoli oblastikomitee kolmandaks sekretäriks. Ta sai kohe ka korteri oblasti juhtkonna majas. Peaaegu iga päev jäi mõni ametikoht vabaks. Puhastuseaastatel edenes komsomolitöötajate karjäär kiiresti, tuli vaid hoiduda kahtluse alla langemast.

      Oblasti NKVD valitsuse ülem oli sel ajal julgeolekuvägede major Andrei Jeršov.

      Oblastikomitee esimeseks sekretäriks saanud Aleksei Šahhurin on meenutanud:

      „Jeršovi nägime vaid oblastikomitee büroo istungitel, kuhu ta tuli, seljas vene särk ja mingi kulunud pintsak. Sõjaväe vormiriietuses ilmus ta ainult pidulikele istungitele.”

      Siseasjade rahvakomissari Ježovi käskkirjaga nr 00447 30. juulist 1937 kinnitati Jeršov Jaroslavli oblasti „troika” esimeheks. „Troikal” oli õigus määrata surmanuhtlus endistele kulakutele, kriminaalkurjategijatele ja teistele nõukogudevastastele elementidele.

      1938. aasta jaanuaris kandis major Jeršov siseasjade rahvakomissarile ette oma töös esinenud puudustest:

      „Me oleme ebapiisavalt hävitanud oblastis esseere ja nende nõukogudevastaseid moodustisi.

      Me pole jõudnud õpilaste ja intelligentide (õpetajaskond ja arstid) seas tegutsevate kontrrevolutsiooniliste formeeringuteni…

      Me pole peaaegu üldse töötanud parteist väljaheidetutega, keda oblastis on üle seitsme tuhande…”

      1937. aastal arreteeris NKVD oblastis üle 5000 inimese. Jeršov rääkis alluvatele:

      „Kui juhtubki, et arreteeritakse ülearu ja põhjendamatult, siis pole see kuigi suur häda.”

      1938. aasta detsembri alguses aga vabastati Jeršov ametist, samal päeval ta ka arreteeriti ja lasti maha…

      Suur komsomoli juhtkonna puhastamine jätkus ka Moskvas. 1938. aasta novembris toimunud ÜLKNÜ Keskkomitee pleenumil kinnitati ametisse uus juhtkond. Koos nende inimestega tuli Andropovil töötada paar aastat, kuni ta viidi üle parteitööle.

      ÜLKNÜ Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai üsna mitmeks aastaks Nikolai Mihhailov, massilise riigikaitsealase töö sekretäriks Semjon Zahharov (1939. aastal kinnitati ta Vaikse ookeani sõjalaevastiku sõjanõukogu liikmeks ja ta sai admirali auastme), kaadriala sekretäriks sai Grigori Gromov (harukordne oli see, et tema toodi ÜLKNÜ Keskkomiteesse partei keskkomitee juhtorganite osakonna juhataja asetäitja ametikohalt). ÜLKNÜ Keskkomitee sekretäriks sai ka kurva kuulsusega Olga Mišakova, kelle valekaebuste alusel hukkus palju väärikaid inimesi.

      Kaadrimuutused järgnesid ka kohtadel. 1937. aasta detsembris vabastati ametist Jaroslavli oblasti komsomolikomitee esimene sekretär Aleksandr Brusnikin. Seejärel arvati ta välja ÜLKNÜ Keskkomitee koosseisust – selle eest, et ta „oli varjanud oma sidemeid vaenulike elementidega ja seda, et Jaroslavli oblasti komsomoliorganisatsiooni on risustanud vaenulikud elemendid”. Varsti Brusnikin arreteeriti ja lasti maha.

      Vabanenud ametikohale sai nüüd Andropov. Ta meeldis oblasti uuele peremehele Aleksei Šahhurinile, tulevasele lennukitööstuse rahvakomissarile.

      „Me puhastasime oma read rahvavaenlastest ja nende kaasajooksikutest, paljastasime trotskistlik-buhharinlikud ja kodanlik-natsionalistlikud lurjused, oblasti komnoorte organisatsioon on partei juhtimisel ideeliselt karastunud ja tugevnenud…” kandis Juri Andropov oblasti komsomolikonverentsil reipalt ette.

      Just sellise kujutlusega elust alustas Juri Andropov oma poliitilist karjääri. Üht-teist tollest õudsest ja vastikust minevikust heidab ta hiljem kõrvale, kuid midagi sellest jääb tema ellu alatiseks ja hakkab määrama tema suhtumist maailma asjadesse. Tema ise ei saanud millegi üle kurta – massirepressioonid avasid talle tee ülespoole.

      Tookord kuulus Jaroslavli oblasti koosseisu ka praegune Kostroma oblast, kokku 52 rajooni. Tööstust esindasid mõned suuremad tehased ja arvukalt metsamajanduse ettevõtteid. Moskvas jälgiti hoolega, kuidas edeneb turba varumine, sest sellega köeti soojuselektrijaamu, mis varustasid elektriga ka naabruses asuvat Ivanovo oblastit.

      Juri Andropov meeldis veel ühele oblasti parteikomitee sekretärile – Aleksei Larionovile, kes sai tuntuks Hruštšovi ajal. Tema lubas Hruštšovile, et annab riigile planeeritust kolm korda rohkem liha ja sai selle eest sotsialistliku töö kangelase Kuldtähe. Kui aga selgus, et see oli katteta lubadus, siis ta suri – kas tegi endale ise lõpu või ütles tal süda üles.

      1939. aastal kutsus oblastikomitee sekretär Larionov Andropovi osalema väga tähtsas ettevõtmises – hüdrosõlmede ehitamises Volga jõele. Seda tegevust juhtis NKVD, ehitajatena töötasid peamiselt vangid, kellest oli seal alati puudus. Andropov lähetas ehitusobjektidele mitu tuhat Jaroslavli noort.

      1944. aasta 14. juulil avaldati Beria koostatud nimekirja alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus NKVD Volga hüdrosõlmede ehitamisel silma paistnud insener-tehniliste töötajate, administratiiv-majandusliku personali ja tööliste autasustamisest ordenite ja medalitega.

      Ordeneid sai suur rühm NKVD laagrite peavalitsuse töötajaid, nende seas sai Punalipu ordeni ka Juri Andropov kui endine Jaroslavli oblasti komsomolikomitee sekretär, kuigi ta selleks ajaks oli sealt juba ammu lahkunud.

      Karjala ja selle peremees Otto Kuusinen

      1940. aasta