Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

vaikida, siis palun. Puhake, tõmmake hinge.”

      Mul oli just hulgaliselt küsimusi: „Mille eest onu Maksim tapeti?”, „Kes on need inimesed, tema oletatavad tapjad?” Ja lõpuks peamine: „Mis minust saab?” Kuid alludes Margarita Tihhonovna kategoorilisele avaldusele, põrnitsesin ma ülejäänud tee mustavasse aknasse, mille taga jooksis teeäärsete tulede rahutu kardiogramm.

      Sõites arutati, kuhu mind viia. Margarita Tihhonovna kutsus enda poole, aga kiilakas Igor Valerjevitš käis peale, et parem oleks tema juurde, kuna Margarita Tihhonovna aadress võib pahasoovijatele teada olla. See osutus otsustavaks argumendiks, RAF keeras valgustatud tänavalt ära, hakkas loovima ilmetute paneelmajade vahel – Igor Valerjevitš elas, nagu selgus, kusagil lähedal.

      Trepikoja ees jagunes seltskond kaheks. Juht ja tüürimees, saanud käsu Kolessovit valvata, sõitsid kohe koos oma surnud koormaga minema.

      ESIMENE ÖÖ. ESIMENE PÄEV

      Öelda, et see oli kõige hirmsam öö mu elus, ma praegu ei saa. Pigem üks hirmsate ööde jadas.

      Me läksime trepist üles, Igor Valerjevitš soovitas kohe lävelt mul lahkesti tunda end „nagu kodus”. Teistele polnud mingit erilist kutset tarvis. Tanja läks kööki toimetama, Suhharjov lukustas vilet lastes end kemmergusse, Margarita Tihhonovna viis mind elutuppa ning Igor Valerjevitš viipas kõrvaltoa poole: „Aleksei, ööseks jääb magamistuba täielikult teie käsutusse.”

      Teest ütlesin ma viisakalt ära: äkki on tassi midagi puistatud. Hirm andis tasahaaval järele, jalad ei olnud enam pehmed, ehkki kõht lõõmas ikka veel adrenaliinimürgitusest. Püüdsin käituda väärikalt, kuid hääl reetis mu seisundit, sestap eelistasin vaikida ja piirdusin noogutamisega jaatuse märgiks või väriseva eitusega paremale-vasemale.

      Margarita Tihhonovna ei unustanud korrata: „Aleksei Vladimirovitš, peaasi, pidage meeles: te olete sõprade seas ja väljaspool ohtu”, kuid ei veennud mind.

      Ikka veel naeratades, istus Margarita Tihhonovna telefoni juurde. Torust kuuldud sõnad paiskasid ta senisest rahuseisundist hoobilt välja.

      „Kuidas põgenes, millal?!” hüüatas Margarita Tihhonovna haledalt. „Rahunege, Timofei Stepanovitš! Keegi ei süüdista teid!.. Kuidas teistega on? Te tapate mind ilma noata… Pole sõnu… Hästi, las otsivad… Jah, tulge otsekohe. Me oleme Igor Valerjevitši juures!”

      Pannud toru hargile, lausus ta, suutes vaevu ärevust varjata:

      „Seltsimehed, ainult rahu. Juhtus midagi väga ebameeldivat. Šapiro põgenes. Vadik Provotorov sai haavata…”

      Maad võttis pingeline vaikus. Siis põrutas Igor Valerjevitš rusikaga lauale. Tassid hüppasid klirinal õhku. Tanja ahhetas. Suhharjov hakkas vandudes mööda tuba edasi-tagasi traavima.

      „Emotsioonid jätta!” kamandas Margarita Tihhonovna. „Kuidas te end ülal peate? Häbenege vähemalt Aleksei Vladimirovitšit!”

      Suhharjov jäi kohe vait, räntsatas valjusti nohisedes tugitooli.

      Igor Valerjevitš sõnas mõrult:

      „Einoh, tõepoolest, ära hõiska enne õhtut…”

      „Äkki saavad veel kätte?” küsis Tanja arglikult.

      „Kahtlen,” ohkas Margarita Tihhonovna. „Šapiro on juba põhjamutta kadunud ja, mis kõige sandim, Martšenkot hoiatanud.”

      Igor Valerjevitš tõstis laualt maha lennanud alustassi üles.

      „Siis võtate otsekohe ühendust Terešnikoviga või kes neil seal praegu peameheks on…”

      „Igor Valerjevitš…”

      „Muidu teeb Martšenko seda esimesena. Kui pole juba teinud.” Märganud Margarita Tihhonovna kõhklust, lisas ta: „Martšenko oli nii ehk naa Šapiro plaanidega kursis ja diversioonirühm tegutses niisamuti tema teadmisel. Ta oleks päeva pärast hakanud ise lokku lööma.”

      Margarita Tihhonovna vaatas mind kaastundlikult:

      „Küll tahaks, Aleksei Vladimirovitš, teile kõik ära rääkida, et te lõpuks maha rahuneks… Kuid see on pikk, keeruline jutt. Lükkame selle parem edasi. Küllap taipasite, et meil tekkisid ettenägematud raskused…”

      Järgneva veerand tundi täitis Margarita Tihhonovna vajalikele inimestele helistamisega, mina aga püüdsin iga sõna, lootes neid mõtestada ja oma saatusse selgust tuua.

      „Tere õhtust, seltsimees Terešnikov. Selivanova tülitab široninlaste lugemistoast. Meil on eriolukord… Vaja koosolek kokku kutsuda, homseks… Kell kaheksa nagu ikka. Saage aru, asi on väga pakiline!.. Kui nad lähevad täna jaama, siis jõuavad homme õhtuks… Sellega ei saa viivitada… Ma vihjan, meil on see, mis kiiresti rikneb… Jah, kolm eksemplari. Neljas on elus ja valmis Gorelovi lugemistoast rääkima… Teie läbinägelikkus on lihtsalt rabav… Jah, palun, teatage Lagudovile ja Šulgale… Ja ärge mind biblioteekide nõukoguga hirmutage… Kas või ülemnõukogule! Kuidas te julgete minuga säärasel toonil kõnelda! Ma pole mingi plikake! Ma olen jumala abiga kuuskümmend kolm aastat ilmas elanud! Jah!.. Kõike head!.. Mihuke lurjus!” Viimased sõnad kõlasid siis, kui toru oli hargile visatud.

      Ent teistega vestles Margarita Tihhonovna märksa sõbralikumalt:

      „Seltsimees Burkin, tervist… Ma vestlesin praegu Terešnikoviga. Koosolek määrati laupäevale. Kas te toetate? Noh, suurim tänu… Vassili Andrejevitš, kahe sõnaga seda ei räägi… Ühesõnaga, tõmbame Gorelovi kamba liistule… Tabasime teolt… Jah… Kolmveerand hävitatud, üks veerandik on üleslöödud molliga kinniseotult valve all… Ei midagi toredat! Meil pääses Šapiro põgenema… Uurime… Ega ma ise ka rõõmus ole… Jah, aitäh…”

      „Žannake Grigorjevna… Tere õhtust… Kuidas tervis on?.. Homme ei saa ilma teieta küll kuidagi… Koosolek… Gorelovi omad jäid vahele… Täna… Kolm me likvideerisime. Aga vaat õnne soovida on veel vara, peatunnistaja, kes on ühtlasi ka süüalune, viskas varvast… Jah, toosama Šapiro… Mida ma arvan? Ma arvan, et pühapäeval läheb palavaks… Jah… Žannake Grigorjevna, ma loodan alati teie peale… Aitäh, kullake, hea sõna eest…”

      „Seltsimees Latohhin, tere õhtust. Siin Selivanova. Laupäeval on koosolek… Kullapaikene, ma saan aru, et ootamatult… Helistasin Terešnikovile… Homme paneme kõigile i-dele täpid peale… Meie algatus… Me korraldasime siin rebasejahi… Vahelduva eduga… Ninamehe lasime käest. Lasi jalga, otse altari eest… Piliptšuk vastutas, Timofei Stepanovitš… Nojah, süüdistab, materdab ennast… Ainult infarkt meil veel puudub… Mina või? Mina, seltsimees Latohhin olen nagu too kirju kanake, rahustan kõiki: ära nuta, taadike, ära nuta, memmeke… Jah… Terešnikov? Hirmutab ikka biblioteekide nõukoguga, nagu tal kombeks… Aitäh, seltsimees Latohhin, me ei kahelnud teis.”

      Ma tabasin toimuva tuuma. Kellegi Šapiro põgenemine oli mu röövijate plaanid segi paisanud ning jõhker kallaletung Kolessovile ja tema kaaslastele ähvardas lõppeda tõsiste probleemidega. Margarita Tihhonovna kasutas üsna sageli sõnu „biblioteek”, „lugemistuba”, „nõukogu”, kuid mulle tundus, et kontekstis oli neil pisut teistsugune tähendus.

      „Ma tegin kõik minust sõltuva. Burkin, Simonjan ja Latohhin on meie poolel, ega ma muud oodanudki,” sedastas Margarita Tihhonovna.

      Uksekell plärises teravalt ja nõudlikult. Seejärel koputati.

      „See on Timofei Stepanovitš,” elavnes Margarita Tihhonovna. „Igatahes ma loodan, et tema…”

      Haaranud noa, läks Igor Valerjevitš avama. Mõne hetke pärast kostis esikust saabunu köhiv hääl:

      „Lipsas minema! Pettis ära! Tõbras, raisk sihuke! Andke mulle andeks, seltsimehed!”

      Kolistades rautatud saabastega, tormas tuppa vanamees. Ta oli lokkis peaga, laiaõlgne, riietuse poolest meenutas juba aastaid partisaniks olnud kolhoosiesimeest: põlvede kohalt välja veninud ja mullased püksid olid saapasäärtesse topitud, pruunile