Mustamäe valss. Loone Ots

kolides koosnes pere noorpaarist, meheisast ning vastsündinud titest Indrekust. Mees oli tõsine, paberitega alkohoolik, kelle viinaravisse oli õitsev sotsialismimaa juba mitu korda investeerinud. Paraku tulutult. Joomine meelemõistuse kaotuseni oli tema ainus kirg, mille vastu ei aidanud süstid, ampullid ega käskkirjad. Kaine peaga oli mees korralik spetsialist Tallinna tselluloosi- ja paberikombinaadis, kus teda just nende harvade hetkede pärast ikka palgal peeti.

      Täis peaga vahetas joomahimu välja koduigatsus, mis ei tunnistanud mingeid tõkkeid oma teel. Üle paari nädala vahetas majavalitsus trepikoja sisemist või välimist ukseklaasi, millest kuraasikas kojujõudja uhkelt läbi oli kukkunud. Maja oli sellega harjunud. Neljandas paraadnas elav kojanaine tuli, pesi vere põrandalt ja trepilt maha ning elu läks edasi. Meie, lapsed, olime kuust kuusse korduva klaasilõhkumise eest isegi tänulikud. Kuni uut klaasi ei olnud, oli välisukse aknakoht suurepärane kiik.

      Viinavägilase pere polnud kangelase kojutuleku üle üldse rõõmus, sest purupurjus issi muutus otsekohe vägivaldseks. Kõik, vaatamata vanusele, said tema rusikaid maitsta. Trepikoda süüdistas agressiivsuse õhutamises muide naist. Mutid leidsid, et purjus meest ei tohi noomida, vaid tuleb ta ettevaatlikult riidest lahti võtta, kusi, veri ja okse ihult maha pesta ning õnnetu kannataja hellalt sängi talutada. Purustatud eluga noorik ei suutnud aga suud pidada ja sai selle eest kähku vastu hambaid. Antikangelane ei kõhelnud peksmast ka oma igivana isa, kes poja käitumist abitult õigele teele püüdis vedada.

      Ükskord tõi minu isa altpere isa meile magama. Vanake värises, kuna oli põgenenud pesuväel. Ta veetis öö meie kiiruga kaetud välivoodil. See oli tema viimaseid katsumusi: poja ruineeritud vanadusest lahkus ta peagi vaikselt kohta, kus lapsed on kained ja head. Naine jäi orkaanide kätte edasi. Aeg-ajalt püüdis ta oma risti kergitada, kaevates miilitsale, majavalitsusele ja töökoha seltsimehelikku kohtusse. Asjata. Abi polnud ka küüritud köögipõrandast, maitsvatest söökidest ega rõdukastis sirguvast lillepeenrast – ta oli tõepoolest ideaalne naine, kes oli teinud vale valiku. Mingi talupojakoodeks ei lubanud tal nähtavasti meest maha jätta.

      Sünge saaga päädis naise teise rasedusega. Ränga peksu tagajärjel sündis liitpuudega beebi, kes viidi kohe Haapsallu, kus asus selliste laste jaoks loodud eriinternaatkool. Ema käis teda mõnikord vaatamas, kuid laps ei tundnud teda kunagi ära.

      Rumal eit ei saanud aru, et paneb alandlikkusega nahka oma poja lapsepõlve, aga võib-olla tuleviku. Esialgu oli prognoos hirmutav: poeg vankus koolis kahtede ja kolmede vahel ja kuulus kindlalt nende hulka, keda nimetati mahajääjateks. Olime täitsa head sõbrad, kes tegutsesid tihti üheskoos, isegi pärast seda, kui poiss ja tema sõber olid üritanud varastada parimat osa minu kallihinnalisest välismaiste nätsupaberite kollektsioonist (ema läks püha vihaga alla ja tõi paberid tagasi). Tänu sellele poisile õppisin tundma näiteks prügikasti võlusid. Ronisime ilusal augustikuu päeval tulvil täis konteinerisse ja tuhnisime, kuni leidsime mitmesuguseid põnevaid esemeid ja isegi mänguasju. Lõbu kestis kärbestest hoolimata, kuni minu ema valvas silm meie tegevuse avastas ja minu tuppa kutsus. Õnneks päädis asi tol korral noomitusega.

      Edaspidi piirdus meie ühine kullajaht nõukogude keskkonnakaitse vastse lipulaeva ehk prügikastide kõrvale toodud roostes konteineriga, mille esiküljel oli kaks väikest lahtist pilu ning nende all suur lukuga suletav uks. Monstrumi nimi oli paberikonteiner. Sinna pidid elanikud toppima vanad ajalehed ja pappkastid. Suunaviidaks olid konteineri aukudele šablooniga maalitud sõnad PABER ja PAPP. Niisiis tuli idee järgi sikud lammastest lahus hoida, kuigi, alla jõudnud, segunesid eri liiki tselluloositooted nagu viin ja õlu napsivenna maos.

      Seda konteinerit polnud veel, kui viinavend ühel tuurisel ööl üksi kodus olles kempsupoti loputuskasti katki lõi ja sinnasamma uinus. 1200 liitrit vett voolas pahinal keldrisse. Juhuslikult oli all meie kuur. Kõik, mida ema ruumipuudusel oli sunnitud keldrisse viima, hävis mõne tunniga. Vanast põrandalambist ja pargitud hundinahkadest polnudki eriti kahju. Nutma ajas, et hukkusid minu armsad lapsepõlveraamatud, millega koos olin kasvanud ja millest palju rõõmu leidnud. Ema kutsus vanaema appi. Huuled kriipsuks pigistatud, tassisid nad kuuris mädaneva paberi- ning riidelasu prügikasti, kust see läks kõige liha teed. Ainsa mälestusena päästis ema oma instituudipõlve aarde, Stalini-aegse filosoofialeksikoni. Selle märjad lehed kuivatas ema hoolikalt paberite vahel ära. Kui lugesin 2002. aasta Dresdeni üleujutuse saagiks langenud arhiivide taastamisest, nägin vaimusilmas ema, kes õrna käega sätib leksikoni lehtede vahele kuivatuspaberit.

      Tagasi paberikonteineri juurde. Juhised, kuhu mida panna, paistsid ainult raudkapi esimesel elusuvel. Hiljem kattis need kõikevõitev rooste. Asjalikud teismelised muukisid lahti ökohoidla luku ja kogunenud paberivoog ujutas ümbruse üle, vettides jonnakalt viinakuu vihmas. Suvel… suvel aga oli konteiner järjekordne keelatud aardelaegas, kust võis leida vanu Pioneere ja Tähekesi, aga samuti venekeelset Krokodilli ning hea õnne korral meie oma huumori- ja satiiriajakirja Pikker. Lugesime neid koos. Mingit lugemishäiret ma Indrekul ei täheldanud, vahest läks tal minuga võrreldes veidi rohkem aega. Üldse tundus poisi akadeemiline edasijõudmatus olevat kodu saatanliku elustiili viga. Muide, tema isast ei rääkinud me pabereid sortides omavahel kunagi.

      Joodiku pojast kasvas tubli ja töökas noormees, kes ei võinud viina vaadatagi. Täiskarsklasena lõi ta endale toreda pere, soetas ühiselamusse korteri, mille hiljem erastas, ja on loodetavasti elult veidigi tagasi saanud.

      ERILINE PERE

      PÄRAST MINU SÜNDI ei läinud ema enam tööle. Emapuhkust oli pikendatud ja ta sai vähemalt aasta täiesti seaduslikult minuga kodus olla. Edasi tuli valida, kas lastesõim või koduperenaine. Memm kasvatas mu õde ja käis ise tööl, suuremat pensioni teenimas. Ka isa vanemad töötasid. Asja arutanud, arvas isa, et parim lahendus on armastav naine, kes tagab kauni, puhta ja hea söögiga varustatud kodu, milles kasvab õnnelik lapsuke. Ema polnud nagunii leidnud seda ainsat ja õiget kutsumust. Inglise filoloogia oli ammu unustatud ja ema tööraamat pidevate kohavahetuste tõttu nii paks, et sinna tuli kleepida lisaköide, kusjuures töökohtade variatiivsus ulatus Männiku toiduainete lao suhkrukaalujast kohtusekretärini ja sealt omakorda kunstiinstituudi modellini. Niisiis sai emast mittetöötav tööealine isik. Nõukogude Eestis oli niisugune ühiskondlikust tootmisprotsessist kõrvalejäämine üliharv.

      Nagu mainitud, oli maja elanike koosseisu poolest ehtne agul, kus lokulauad ja jutumoorid püüdsid kõigi kohta kõike välja uurida, lahkasid nähtut üksipulgi ja teritasid keelt ning hambaid eriti nende kallal, keda tasus kadestada. Üsna loogiliselt sattus eitede raskekahurväe tule alla just minu ema. Kogu 60 korteriga majas oli tema ainuke muidusööja – nii see naissoo ülejäänud esindajatele paistis. Kindlasti kadestasid kõik naised teda minu isa pärast, kes oli nägus, kaine ja perekeskne. Oma õnnetuseks oli ema veel sale, ilus ja hästi riides. Nagu poleks sellest veel küllalt, oli ta lisaks hälbelise käitumisega, sest luges minuga liivakasti ääres istudes raamatut, mitte ei vestelnud kultuurselt naabritega uuemast majaklatšist. Kuid suurim ja andestamatu surmapatt oli ema soov hoida kodukolde pühadust ja mitte ohverdada vaevaga saadud privaatsust läbikäiguhoovi mentaliteedile.

      Pea kohe pärast kolimist helises meie uksekell. Lävel seisid kaks naabrinaist, kes ema imestuseks ütlesid, et tulid lihtsalt tutvuma ja juttu rääkima. Ema ehmus kangeks, nägin seda tema pingule tõmbunud seljast. Ta vaatas abiotsivalt ringi – isa, kes võinuks olukorra ehk sõbralikult lahendada, oli tööl – ja taipas oma suureks kergenduseks, et minul on väike nohu. Nii võis ta vabandada, et ei saa kutsumata külalisi tuppa paluda, sest laps on viiruses haige. Et ma ei lamanud voodis, vaid passisin ema taga esikus, nägid naabrinnad ema vale läbi. Pettunult huuli kõverdades taandusid nad, olles enne ahnelt kaelu sirutanud, et näha, milline näeb välja meie elutuba.

      Teine kord külastas meid venelanna alumise korruse korterist. Temale oli Lõuna-Venemaa sugulane saatnud suure postipaki eksootilisi puuvilju ning ta otsustas neist kena kausitäie väikesele naabrilapsele tuua. Tegu oli ilus ja jahmatas ema, kelle kujutlus tibladest oli piiratud ja stalinismis kasvanud põlvkonnale iseloomulikult stereotüüpselt ksenofoobne. Ema tänas, võttis viljad, ostis kausi tagastamiseks spetsiaalselt kompvekke, viis kausi tagasi, tänas veel kord ja pani oma ukse