Lahustumine. Märt Laur

neljas november.”

      Ta kirjutas kohmakalt, tegi allkirja, mis ei olnud üldse tema õige allkirja moodi ja ulatas pastaka tagasi.

      „Kõigil oli muidu sama jutt,” jätkas Haak. Konstaabel polnud Antsu silmis tänasest seltskonnast oluliselt vanem. Alles kahekümnendates, tulnud siia mõne aasta eest otse Paikuselt, elas kõigi tunnuste järgi igavat poissmeheelu.

      „Ja mis jutt see selline on?”

      „Et nad jõid küll, aga sinu poiss ostis. Millal, ei tea. Kust, ei tea. Kelle käest, ka ei tea.”

      „Elis ei öelnud midagi?”

      „Kes?”

      „See plika.”

      „Ahh. Ei, temalt ei saanud ma praegu üldse midagi. Liiga ehmunud, vaevu saab oma nime suust. Homme räägin uuesti.”

      „Keegi kohalik äkki müüs?”

      „Ei, seda ma juba uurisin. Pidi olema mujalt toodud. Kui keegi siit seda mürki ajaks… ta tõmmataks tükkideks.”

      Oma kätega lööks raisa maha, mõtles Ants ja küsis: „Samagonn?”

      „Lisandiga,” ütles Haak mornilt. „Kiirabi ütles, et võib olla etanool või metanool.” Ta raputas pead. „Neli lolli last, ja jumala õnn oli, et kolm neist ainult õlut jõid. Nii hull kui ka Taanieliga on, võinuks minna hullemini.”

      Ants hingas sügavalt välja.

      „Tore küll siis.”

      Haak noogutas kaasatundvalt, võttes öeldut otsesena. Ta vaatas suunas, kuhu kiirabiauto oli veerand tunni eest kadunud ja küsis: „Ega nad ei öelnud, millal ta…?”

      „Ei,” ütles Ants ja mõtles: ei millal, ei kas, ei kas üldse. Külm pressis kokku mõtted ja laused ühtviisi.

      Veel üks noogutus, pühkiv žest käelabaga. „Küll hakkama saab. Pealegi, ma pean ka temalt tunnistuse võtma, mõistad. Ja ma pean pudelid kaasa võtma. Kõik, mis sul vähegi majas on. Asitõendid, eks ole.”

      „Kas ma peaks sellest mingit jama ootama?”

      „Kellelegi – müüjale, levitajale – tuleb siit kriminaalasi muidugi,” ütles Haak ja tegi pausi. „Või sa mõtled, kas see lehte läheb?”

      „Nagunii läheb, seda ma tean isegi,” kuulis ta oma häält nagu kusagilt kaugelt, kontrapunktina mõttele: Ei tea, kas kiirabi on juba Tormast läbi?

      Nüüd nägi ta, et on ilmunud esimesed uudistajad. Konstaabel liikus siin harva ning käigud olid tal lühikesed, mistõttu pikalt Raudade maja juures seisev sõiduk oli selge märguanne, et midagi on toimumas. Kaugemalt-naabrite garaažiuks oli lahti ning veokijuht Blohhin seisis, käsi aeglaselt räpasesse nartsu pühkides, ja vaatas nende poole. Antsu pilku märgates keeras ta aeglaselt selja ja astus garaažihämarusse tagasi.

      Teiselt poolt nägi ta Grišat lähenemas – too lärtsis kummikutes läbi lobjaka, lilla suusamüts viltu peas, ja tõstis mantliserva nagu naine kleidisaba, ehkki juba oli see pritsmeist tumedarandiline. Alt paistsid mustad dressipüksid. Vana mees, kaheksakümne veerel, aga samm oli tal täna krapsakas. Hääl samuti: „Jaksu!” hüüdis ta juba kaugelt ja viipas neile.

      Ants pani käed rinnale risti. „Raibe…” pomises ta ja seiras siis Grišat nii lõikavalt, et teine takerdus ja peatus kümme sammu eemal, julgemata ligemale tulla, jäädes teisele poole nähtamatut tara.

      Mõne aja mees seisis ja vaatas, varjamatult, intensiivselt, nagu üritaks nurkade taha näha. Ta hakkas nagu midagi ütlema, aga pani suu hääletult kinni. Kehitas siis õlgu ja astus edasi. Ilmselt poe suunas.

      Antsus kihvatas. Ta tundis piinlikkust ja häbi juhtunu pärast, tundis end üksi ja paljastatuna, ja kõige vähem, mida ta tahtis, oli kuulujutte toita. Viis aastat oli ta külavanem olnud, ilma ühegi plekita, kuni tänane kõik pea peale keeras. On tundide küsimus, millal ülejäänud Heinküla kuuleb, et tegu polnud labase alkoholimürgitusega. Kui tema endagi peres pole asjad korras, siis kas keegi pärast seda võtab veel teda usaldusisikuna, kogukonna tugisambana? Kas küla palub tal enam lahendada probleeme, nagu siis, kui pärast aastaid voolukõikumisi nõudis ta välja uue alajaama ehituse, või kui Heinkülasse viiv treppisõidetud maanteelõik sai tema asjaajamisel uue katte? Väikesed asjad mõne teise jaoks, aga mõõtmatult olulised temale, et tunda ennast vajalikuna – Signelt ta ju seda tunnet ei saanud.

      „Mis asja on tal siin olla…” lausus ta Haagile pahuralt ja sai vastuseks arusaamatu pilgu. Ta pidi selgitama. „Mida teeb ta Heinkülas; miks ta peab just siin olema ja mitte näiteks ükskõik kus mujal? Kuradi punakomissar. Sina seda muidugi ei tea, sa tulid palju hiljem, aga sellest pole nii palju aega möödas…”

      Külma ta enam ei tajunud, kuid keel oli muutunud puisemaks. Jah, isegi suviti oli ta lühemaid vestlusi pidanud kui praegu, keset novembrit. Aga majja ta ei tahtnud naasta.

      Antsu endalegi võõras hääl jätkas kohast, kuhu ta enne Griša ilmumist pidama jäi: „Pärast toda septembrit Pärnus ootavad nad pärani lõugadega, et veel mõni selline lugu hammaste taha ujuks.”

      Haak noogutas. „Teengi kohe ümberkandis tiiru ja kuulan, mida räägitakse. Ma tõesti loodan, et see polnud kohalikku päritolu. Meil ei ole ju ka kedagi sellist, kes… Iseasi, kui piiri tagant… Ma ei taha mõeldagi, mis jama sellest siin juba hommepäev tuleks. Ajalehed, tele, keskkripo mehed…”

      Haak kloppis mapi vastu jalga puhtaks ja kiikas pead korraks kuklasse ajades üles, kus üksikud visklevad lumeebemed olid muutunud madalast hallist taevast järjekindlalt langevaks lörtsiks. Ta pühkis käeseljaga üle sileda näo ja vaatas Antsule murelikult otsa. „Kuule, sul külm ei ole? Huuled on sinised nagu.”

      Ants rehmas käega.

      „Jah… kui sa arvad. Noh, olgu siis.”

      Peatselt oli sinivalge Opel, Eesti politsei värvides, aga Vene numbrimärgiga, lahkunud sama teed, kuhu ennist kiirabi ning Ants, olles lükanud autoukse küünarnukiga kinni, surus käed taskusse ja sammus tagasi maja poole. Nii külm kui tal ka oli, tundis ta, et ei suuda praegu Signega rääkida ega isegi vaadata tema tumeda randiga silmadesse, kuid ometi, nagu tormitsev voog kosest alla kandsid sõnakuulmatud jalad teda ukseläveni ja edasigi.

3

      Pinnale tõusnult, kuid endiselt põrutatu ja uimasena oli tema ees Signe; naine toetus seljaga vastu köögiseina, kössis, käed lõdvalt rippu ning teda vaadates tundis Ants ennast oma majas kui sissetungija. Tegelikult oli ta seda tundnud terves Heinkülas ning maja oli olnud viimane kants, kuid sellegi müürid olid nüüd auklikud ja murenenud – mis oli olnud kodu, oli tuulisem ja kõledam kui võrgukuur novembris.

      „Peab haiglasse helistama,” ütles ta kõheldes, teades, et tegelikult on veel liiga vara. Lörtsi ja libedust arvestades võis kiirabiauto teekond kesta terve tunni.

      Naine tõstis endiselt kuiva pilgu ning sirgenes veidi, kuid ta näole oli tardunud mõrkjas ilme. „Kes selle ära lahendab?” nõudis ta toonil, mis juba pani ta kasvama oma meeter kuuekümnest pikemaks.

      „Kas sa tahad, et ma sõidaks Jõgevale?”

      „Miks? See on ju normaalne, nagu sa ise ütlesid.”

      Ta kehitas üht õlga. „Teatud mõttes.”

      „Teatud mõttes!” osatas Signe. „Sellises, kus ta meil elutuppa peaaegu ära sureb, sellises või?”

      „Ei, ma ei mõelnud seda nii.”

      „Normaalne, et Taaniel joob salaviina,” jätkas naine, hääl kõrgenemas, ise nüüd juba meeter üheksakümmend. Ta keeras end Antsu poole, ühe käe sõrmed rusikas, teise nimetissõrm süüdistavalt ette sihitud, jää näost läinud ja selle asemel pulbitsemas viha. „Tead, mis selle peale tavaliselt juhtub? Pimedaks jäädakse! Su poeg jääb pimedaks, saad sa sellest aru?”

      „Kust sina tead? Salaviin ei tähenda kohe, et metanool. Meie ka…”

      „Meie,