Lahustumine. Märt Laur

aav

1

      Kogu osavõtlikkus, mis oli kunagi leidunud kiirabiarsti pilgus, oli sealt kahekümne tööaastaga välja nõrgunud. Lihtsalt immitsenud tilgatumaks, päev ja tund korraga, nõnda et ta pilk küll kompas maailma, kuid nagu pikksilma okulaar ei reageerinud see ümbritsevale, isegi ei välgatanud novembri veretus hommikuvalguses, vaid hüppas objektiivsete sakaadidega ühelt esemelt teisele.

      Praegu liikus see mööda kontrollivat rada: oma laiadelt kätelt kanderaamile, kus lamas poisiohtu noormees, siis teisele arstile, sealt raamitud postkaardile „Eestimaa Päästekomitee” seinal, sealt koridori, mille nurgas olid mõned suruõhuballoonid ja nendele asetatud tuukri täisnäomask, edasi kellale välisukse kohal. Üheksa minutit kohalejõudmisest. Ta andis märku, kanderaam kerkis nagu loodi järgi üles ning liikus tema tüürimisel läbi õue nende kõrge Mercedese poole, mis seisis värava ees, mootor töötamas, tagumised uksed avali. Kandam oli kerge, alla seitsmekümne kilo ning kahe suure mehe ja mõnekümne rutaka sammu peale jagatult ei ajanud see käsivarrel soonigi üles. Äsjasadanud õhukese lumikatte alt, mida nende asted õhku paiskasid, kumas hallidest ja punastest ruutudest sillutis, mis oli siinkandis haruldane. Tarbetult kallis, tarbetult uhkeldav, nagu ka suur Audi sedaan kiirabiauto kõrval, vesihall nagu taevas, küljejoone järgi mitte vanem kui mõni aasta. See siin oli rohtunud hoovide, viltuvajunud traataedade, puuriitade ja kruusateede alevik ning keelumärgiga alanud tee, mis jooksis rööbiti maakividest aiaga kuni maja ja Külmjärveni välja näis sestap viivat mingi teise ajastuni, ületades saja meetriga terve sajandi. Ning kividest laotud tee paadisillani kõrkjate vahel pikendas seda mõttelist joont Peipsi aastatuhandeteni. Maja, see oli üksnes rabe lüli vana ja igikestnu vahel.

      Keelumärk, mida helistaja oli maininud, oligi nad õige teeotsani juhatanud – naviseade armatuuril seda kanti veel ei tundnud, näitas üksnes suurt maanteed ja paari niidina looklevat rada; kogu veeäärne ala oli helendaval ekraanil ühtlane beež laik. Raua talu oli suutnud end isoleerida nii füüsiliselt, ülejäänud aleviku jaoks, kui ka digitaalselt. Isegi piir, mille taha küla jäi, eksisteeris ainult formaalselt, luitunud punavalge sildina maantee kõrval: „Sisenete Venemaa Föderatsiooni territooriumile”.

      Mehel, kes oli seisnud välisukse kõrval, õõtsus punetavate käte vahel läidetud sigarett. Ants, oli ta nimeks öelnud – viiekümnendates, lüheldane, õlast lai, aga mitte jässakas. Väike miinus pani hingeõhu aurama, tekitades heledamaid pahvakaid tubakavingu kõhkleva spiraali kõrvale. Arste märgates viskas ta koni lumme, astus sellele peale ning kõndis siis teistega kaasa. Iseäralik oli ka tema samm – esmalt ruttas ta ette, siis heitis üleõlapilgu ja peatus viivuks, siis kiirustas jälle edasi. Korra pani ta isegi käe velskri käele, aga tõmbas selle võpatusega ära, nagu oleks punast pliidirauda riivanud. Kiirabiarst takerdus hetkeks, mistõttu vilksas ta meest pahuralt ning hakkas juba suud paotama, kuid nagu oleks ta näinud läbi mehe olemust peitva murevarju, ei hakanud ta midagi ütlema.

      Ent praegu mees kanderaamile vaatamist vältis, rääkimata sellest, et teda oleks tulnud jõuga eemal hoida, nagu teistega vahel juhtus, sellal kui tema näol toimuv kõneles sisemisest segadusest. Järjepanu vahetas see varjundeid: ühel hetkel tõmbus tusaseks, siis ergas sealt puhast lootust, mis asendus kohe kurbusetulvaga, siis pani miski teda lõuapärasid kurjalt kokku suruma, kuni viimaks leevenes nägu tuimaks ja ilmetuks. Näis, nagu üritaks toimuv talle pärale jõuda, kuid põrkaks ikka ja jälle mingilt barjäärilt raskesti tagasi, ning erinevalt kiirabiarstist puudus tema silmadest objektiivsus, mis oleks võrdväärsena kõrvutanud oma poja elulejäämise ja surma. Tema tunnetas üksnes neid sekundeid, mis tiksusid Raua talu õuel, unustades viiskümmend kilomeetrit Jõgeva haiglani, mis olid määratud neelama ja tasandama iga hoolimatu kiirustamise arvelt säästetud hetke.

      Esimese korruse köögiaknast, sõrmega praotatud rulookardina tagant, saatsid neid murelikud silmad.

      Kanderaami rattad libisesid soontesse Mercedese põrandal ja liikusid kohtvalgustite ereda külma sära all autosügavusse, kuni lukustusid klõpsatusega. Teine arst astus hooga kõrget sammu võttes raamile järele ning tõmbas uksed seestpoolt tuhmi kolksatusega kinni. Hüvastijätte siin polnud. Esimene vinnas ennast juhikohale ja vaatas kella, samal ajal juba käiku sisse lükates. Täpselt kümme kolmkümmend. Viiskümmend minutit väljasõidust, viiskümmend kaks dispetšeri häälest puhkeruumi raadios, teavitamas kriitilisest juhtumist Peipsi-äärses Heinkülas, päästeteenistuse alfast deltani kasvaval skaalal gamma. Selleks hetkeks, kui ta ilmetul häälel dispetšerile raporteeris, olid nad juba liikumas, manööverdades Antsu auto ja kaugemale pargitud konstaabli sinivalge töösõiduki vahelt linna poole.

      Ants tajus esimest korda, kui kangeks on külm ta sõrmed muutnud. Ta kohmitses autovõtmega, kuni tabas õiget nuppu ja uksed pärast suunatulede vaikset vilgatust avanesid. Ta vajus istmele ja tõmbas ukse enda järel tuhmi mütsuga kinni. Kusagilt üritas tulla ohe, aga takerdus ja sumbus enne kopsudest väljumist, kadudes teiste samasuguste lõpule jõudmata häälte sekka.

      Viis minutit hiljem istus ta endiselt autos, käed roolile toetatud; vaadates aknast maja poole, aga kinnistunud pilguga järvele, mis paistis selle tagant. Raadio oli vait, häälteks nõnda ainult kriuksatused, mis tekkisid tema liigutustest nahkistmel. Ta kuulis isegi oma karedat hingamist ning täheldas väikestest väljahingatud aurupilvedest klaasidele tekkivat udust jääkihti. Ta oli istunud siia mõttega kiirabiautole järele kihutada ja ehk sellest ettegi sõita, saata Taanieli kuni erakorralise meditsiini osakonnani, aga ei jõudnud kaugemale süütevõtme puudutamisest.

      Mõtted ekslesid, vältides äsja juhtunut ning käies seda rada, kus eksles ka tema säbruseid laineharju mõõtev pilk. Peipsi, tšuudide järv, Suurjärv, Külmjärv, Säläjärv, tema kodujärv; püsiva kõrkjavõsa ja alatise tumeda viiruga horisondil, kust terendasid külgnevad kaldad. Täna oli hea laine ning ta oli isegi imestunud, et ühtegi kalapaati talle silma ei jäänud, kuid küllap teadsid kalurid midagi rohkem kui tema, kes ta oli täismeheks saamisest saati isegi mitte varbaotsa siia valgesse vette pistnud ning lutsumända või põhjanoota ehk „mutti” praegu vaid nõutult käes keerutaks. Võib-olla olid needki juba anakronismid, jutt kaelkookudest elektripumpade ajastul. Rüsaga angerjapüügist polnud mõtet rääkidagi ning mälu mustast august sikutatud sõna „kuurits” seostus ähmaselt hallis järvevees isa ja veel mingite meeste järel sumamisega, korjates võrkujäänud kalu kotti. Ta keeras pilgu ära, enne kui järv oleks selle täielikult neelanud, vaadates uuesti taluõuele.

      Eraldatuse tõttu polnud siin ka uudistajaid, üksnes kolm noormeest ja üks nutust laiali ripsmetušiga neiu, Taanieli sõbrad, kelle küsitlemist oli konstaabel Haak lõpetamas. Tüdruk, ikka tilkvel silmadega, kandis retuuse ning pikka pluusi, millele oli kiiruga tõmmatud läikiv ja puhvis must kilejope. Väljakasvanud tuhm-blondid juuksed paljastasid tumedama alusvärvi. Kahel noormeestest olid silmad paistes ja rähmased ning üks mudis grimasse tehes sõrmedega meelekohti; nende olek ja liigutused ei vajanud selgitusi. Ainult ühel neist olid vurrualged nagu tumedam vari ülahuulel; ta oli neist ka kõige närvilisema olekuga ning pomises teistele midagi poolihääli sellest, et ega tema pole süüdi…

      Nolgid,mõtles Ants. Õlad längus, isegi seista ei oska mehe moodi. Ühel või teisel korral oli Taaniel nende nimesid maininud, kuid Ants polnud kunagi teinud tõsist katset neid meelde jätta. Tüdruk oli vist Elis ja nii palju kui Ants öelda oskas, oli tal Taanieliga käimas midagi, mis kindlasti hõlmas endas kohmakat ja kiiruga läbi viidud mehkeldamist ettejuhtuvates kohtades. Mõte tekitas temas ebamugavust, aga vähemalt polnud tal tütart, kelle puhul olnuks tunnetuslikku ebakõla veelgi raskem taluda. Tal jäi vaid loota, et tema poisil on küllalt palju aru peas, et… et, noh, oma püstolit ainult summutiga kasutada. Noori vaadates pöörasid Antsu mõtted bumerangina tagasi Taanieli juurde.

      Ta oli poisis pettunud. See tunne oli hillitsetult tulnud siis, kui valu, pahameel ja hirm olid piisavalt järele andnud ja oma lärmakad etteasted ta peas järjest ära teinud. Oli mitte üksnes mõistetamatu, vaid ka nördimapanev, kuidas kogu kasvatus saab inimeselt nii kergesti maha libiseda, nagu olekski see üksnes pealehaaratud keep, mis ühe nööbikeeramisega variseb.

      Korrapealt joonistus siit välja siinuskõver: tema vanavanemad olid tublilt õppinud kreiskoolis ja nõudnud õppimist ka oma lastelt, kuid ema-isa, saanud küll Wabariigi-aegse hariduse, kuid tõugatuna sõja käe läbi Peipsi äärde, pidid lahingute lõppedes vaatama, kuidas hing sees hoida ja mitte lõpetada vangina, põlastusväärse zek’ina kusagil Solovetsis, kuid selles, et õppimine oli parimal juhul sekundaarne, ei saanud vanemaid süüdistada.

      Alles