Lohejooksja. Khaled Hosseini

lugu talvest, mil hundikari oli mägedelt alla Heratti laskunud ja sundinud terve nädala kõiki siseruumides püsima. Ta süütas tiku ja sõnas nagu möödaminnes: „Mõtlen, et äkki sina võidad sel aastal turniiri. Mida sa arvad?”

      Mina ei osanud midagi arvata. Ega midagi öelda. Või oli ta mulle just äsja võtme pihku libistanud? Olin hea lohevõitleja. Tegelikult isegi väga hea. Olin isegi talveturniiri võitmisele üsna lähedal olnud – kord olin jõudnud kolme viimase loheni. Kuid lähedal olemine polnud sama mis võitmine, eks ju? Baba polnud võidule lähedal olnud – ta oli võitnud, sest võitjad võitsid ja kõik teised läksid lihtsalt koju. Baba oli harjunud võitma, võitma kõiges, mida ta iganes tahtis. Kas tal polnud õigust oodata sama ka oma pojalt? Lihtsalt kujutledagi. Kui ma tõesti võidaksin…

      Baba suitsetas piipu ja rääkis. Teesklesin, et kuulan teda. Kuid ma ei suutnud kuulata, tegelikult mitte, sest Baba juhuslik väike märkus oli istutanud seemnena minu pähe viljaka mõtte: otsusekindluse võita talveturniir. Ma kavatsesin võita. Polnud ühtki muud eluvõimelist valikut. Ma kavatsesin võita ja kavatsesin joosta viimase lohe järele. Siis toon selle koju ja näitan Babale. Näitan talle ükskord ja lõplikult, et ta poeg on midagi väärt. Siis vahest saab lõpu mu elu selles majas kummituse rollis. Lubasin endal unistada: kujutlesin, kuidas õhtusöögi ajal vesteldakse ja naerdakse, mitte aga nii, et vaikust katkestavad üksnes lauahõbeda kõlksatused ja juhuslik röhitsus. Nägin vaimusilmas, kuidas sõidame Babaga autoga reedeti Paghmāni, tehes teel peatuse Ghargha järve ääres, et osta küpsetatud meriforelli ja kartulit. Me käime loomaaias vaatamas lõvi Marianit ja võib-olla Baba ei haiguta ega heida kogu aeg vargseid pilke oma käekellale. Võib-olla Baba loeb isegi mõnda mu juttu. Ma kirjutaksin talle neid sada tükki, kui teaksin, et ta loeb kas või ühteainsat. Vahest hakkab ta mind kutsuma „Amir-jan”, nagu teeb Rahim-khaan. Ja võib-olla, lihtsalt võib-olla, saan ma lõpuks andeks selle, et olin tapnud oma ema.

      Baba rääkis mulle ajast, kui ta oli saanud neliteist lohet ühe päevaga. Ma naeratasin, noogutasin, naersin õigetel kohtadel, kuid kuulsin vaevalt sõnagi sellest, mis ta rääkis. Nüüd oli mul oma missioon. Ja ma ei kavatsenud Babat alt vedada. Mitte seekord.

      Öösel enne turniiri sadas kõvasti. Istusime Hassaniga kursi all ja mängisime panjpar’i, sel ajal kui tuulest vintsutatud puuoksad aknale koputasid. Ma olin juba varem käskinud Alil seada sel päeval kursi meie jaoks valmis – põhimõtteliselt oli tegu elektrilise küttekehaga madala laua all, mida kattis paks tepitud tekk. Ali pani laua ümber madratseid ja patju, nii et seal oleks võinud istuda paarkümmend inimest, jalad teki alla torgatud. Hassan ja mina tavatsesime veeta terved lumised päevad kursi all, mängides malet, kaarte – enamasti panjpar’i.

      Tapsin Hassani ruutu kümne, käisin talle ette kaks soldatit ja kuue. Kõrvaltoas, Baba töötoas, arutasid Baba ja Rahim-khaan paari teise mehega äriasju – ühes neist tundsin ma ära Assefi isa. Läbi seina võisin kuulda Kabuli raadio uudiste kärisevat heli.

      Hassan tappis kuue ja võttis üles soldatid. Raadios rääkis Daudkhaan midagi välisinvesteeringutest.

      „Ta räägib, et ühel päeval on meil Kabulis televisioon,” sõnasin.

      „Kes?”

      „Daud-khaan, sa tola, president.”

      Hassan kihistas naerda. „Kuulsin, et Iraanis see juba on,” sõnas ta.

      Ohkasin. „Need iraanlased…” Paljude hazarate jaoks esindas Iraan omamoodi pühapaika – arvan, sellepärast, et hazaratetaoliselt oli ka suurem osa iraanlasi šiia-moslemid. Kuid mul oli meeles, mida mu õpetaja oli sel suvel iraanlastest rääkinud: et nad on lobeda jutuga irvitavad mehed, kes patsutavad sind ühe käega seljale ja teisega panevad pihta su rahakoti. Rääkisin seda ka Babale ja ta ütles, et minu õpetaja on üks kade afgaan, kade sellepärast, et Iraan on Aasias tõusev jõud ja et enamik inimesi ei oska Afganistani maailmakaardilt üleski leida. „Valus on seda tunnistada,” lisas ta õlgu kehitades, „aga parem on saada haiget tõe läbi kui leida lohutust valest.”

      „Ma ostan sulle ühel päeval televiisori,” lubasin.

      Hassani nägu selgines. „Televiisori? Kas tõesti?”

      „Kindel. Ja mitte mingisuguse mustvalge. Võib-olla oleme selleks ajaks juba suureks kasvanud, aga ma ostan kaks tükki. Ühe sulle, teise endale.”

      „Ma panen selle oma lauale, kus ma hoian joonistusi,” sõnas Hassan.

      Ta sõnad tegid mind veidi nukraks. Nukraks selle pärast, kes Hassan oli, kus ta elas. Selle pärast, kuidas ta oli leppinud faktiga, et ta saab vanaks sellessamas savihurtsikus, kus tema isagi oli saanud. Tõmbasin viimase kaardi, käisin talle ette kaks emandat ja kümne.

      Hassan korjas emandad üles. „Tead, ma arvan, et sa teed agaa sahibi homme väga uhkeks.”

      „Arvad?”

      „Inšallah,” vastas Hassan.

      „Inšallah,” kordasin kajana, ehkki sõnad „Jumala tahe” ei kõlanud minu huultelt sugugi nii siiralt. Siin peituski Hassani puhul probleem. Ta oli nii pagana siiras, et sa tundsid end tema kõrval alati kuidagi võltsina.

      Tapsin ta kuninga ja panin ette oma viimase kaardi, poti kuninga. Ta pidi selle üles võtma. Ma olin võitnud, aga kui segasin kaarte uue mängu jaoks, oli mul ähmane kahtlus, et Hassan oli lasknud mul võita.

      „Amir-agaa?”

      „Mis on?”

      „Tead… mulle meeldib see koht, kus ma elan.” Ta tegi seda alati – luges mu mõtteid. „See on minu kodu.”

      „Ükskama kõik,” sõnasin. „Ole valmis jälle kaotama.”

      SEITSE

      Järgmisel hommikul, musta tee tõmbamise ajal, rääkis Hassan, et oli öösel und näinud. „Me olime Ghargha järve ääres, sina, mina, isa, agaa sahib, Rahim-khaan ja tuhanded teised inimesed,” rääkis ta. „Oli soe, päike paistis ja järv oli sile nagu peegel. Kuid mitte keegi ei ujunud, sest räägiti, et järve oli tulnud koletis. See ujuvat põhja ligidal, ootavat.”

      Ta valas mulle tassi teed ja lisas suhkrut, puhus mitu korda peale. Pani tassi minu ette. „Niisiis, kõik kartsid vette minna, ja äkki sa viskasid kingad jalast, Amir-agaa, ja võtsid särgi seljast. „Pole seal mingit koletist,” ütlesid. „Ma näitan seda teile kõigile.” Ja enne kui keegi jõudis sind peatada, sukeldusid sa vette ja hakkasid ujuma. Mina tulin sulle järele ja me mõlemad ujusime.”

      „Aga sina ju ei oska ujuda.”

      Hassan naeris. „See on unenägu, Amir-agaa, seal võid sa kõike teha. Igatahes kõik karjusid: „Tulge välja! Tulge välja!”, aga me lihtsalt ujusime külmas vees. Me jõudsime järve keskele ega ujunud enam edasi. Pöördusime kalda poole ja lehvitasime inimestele. Nad paistsid nii väikesed nagu sipelgad, kuid me võisime kuulda nende plaksutamist. Nüüd nad näevad. Pole mingit koletist, on ainult vesi. Seejärel andsid nad järvele uue nime ja nimetasid selle Amiri ja Hassani, Kabuli sultanite järveks ja meie hakkasime inimestelt raha võtma selle eest, et nad seal ujuda saaksid.”

      „Mida see siis tähendab?” küsisin.

      Ta määris mu naanile marmelaadi, pani leiva taldrikule. „Ma ei tea. Lootsin, et sina seletad seda mulle.”

      „Oh, see on tobe unenägu. Midagi sellist ei juhtu.”

      „Isa räägib, et unenäod tähendavad alati midagi.”

      Võtsin paar lonksu teed. „Miks sa siis temalt ei küsi? Ta on ju nii nutikas,” sõnasin, järsemalt kui olin kavatsenud. Ma polnud kogu öö magada saanud. Mu kael ja selg olid nagu kokkukeerdunud vedrud ja silmad kibedad. Aga ma olin Hassani vastu vastik olnud. Tahtsin juba vabandada, kuid ei teinud seda. Hassan sai aru, et ma olin lihtsalt närvis. Hassan sai alati minust aru.

      Kuulsin, kuidas ülakorrusel Baba vannitoas jooksis vesi.

      Tänavad