Külmale maale. Eduard Vilde

väristas tasakesi pead. Siis ütles lihtsalt:

      “Üksi sina veel.”

      “Mina?”

      “Jah, sina.”

      Ta pöördus minema. Ja Jaan oli nii kohmetu, et ta seepeale enam sõnagi ei oimanud lausuda. Ta vahtis talle ainult järele, kuidas ta norus peaga pikkamisi ja rahulikult ära läks.

      Hulk aega hiljem oli Jaan teiste külapoistega ühel laupäeva-ööl harilikul ehahulkumisel käinud. Sellest oli Anni kogemata kuulda saanud. Järgmisel päeval tuli ta otsekohe Jaani juurde. Ta oli pealtnäha täitsa rahulik.

      “Sa oled mineval ööl Langu Mari juures käinud,” ütles ta. “Sa võid seal ikka käia, sa võid ka mujal käia, mul pole õigust sind keelata, aga – mu meel on nii kurb ja süda põues nagu tapetud…”

      Ja kui Jaan ta otsa vaatas, kohkus ta pilgust, mis tüdrukul seejuures oli: niisugust alandlikku, paluvat, igast tusatundest vaba kaebamist polnud ta ühegi inimese silmist enne lugenud. Ta ei vastanud temale midagi, aga sellest tunnist peale tuli talle kindel otsus mitte enam Langu Mari, ei ka ühegi muu tüdruku juurde minna. Ja ta pidas oma salatõotust ja nägi, kui tänulik Anni talle selle eest oli, kuidas sõnatu õnn ta näost helkis.

      Ja kui Anni teda kord hiljem, pühade ajal, joobunud olekus oli näinud, tundis poiss järgmisel päeval nii suurt häbi, et ta tema juurde puges ja temalt päris vaese patuse näoga oma süüd andeks palus, otsekui seisaks oma ülema ja käskija ees…

      Neist juhtumustest saadik tõmbus side nende ümber ikka koomale. Nad ei kõnelnud kunagi oma armastusest, nad ei kujutlenud enestele mingit tulevikku, nad ei kaisutelnud ega kudistanud teineteisega – nad elasid tõsist kibedat lahkelu ilma ootuse ja lootuseta. Aga nad tundsid endid ühendatuina – kindlasti, lahutamatult, tulgu mis tuleb. Nad ei hoolinud vaenutuultest, ei pannud tähele kiusu, laimu ega pilget. Neil ei olnud õieti teadlikku selgustki oma ühendusest ega selle kindlusest, see oli ainult olemas, nagu nad ise olemas olid ja kõik muu maailmas.

      Anni vahvust, millega ta valjule isale, uhketele õdedele ja lähedastele sugulastele vastu võitles, iseäranis esiotsa, imesteldi palju. Oma kindluse ja visadusega oli ta nii mõnegi kosilase, kellest tal kui jõukal peretütrel puudust ei olnud, Virgult eemale peletanud. Ta kannatas kõik vihahood ja ilmlõpmata tõrelemised puise rahuga ära, nii et ta piinajad olid meelt heitmas. Õnneks oli ta viimasel ajal heal juhusel natuke rahu saanud. Keskmine õde Mari sai mõrsjaks – kõige vanem oli juba mehel – ja tema ettevalmistused pulmadeks juhtisid koduse tähelepanu Anni pealt rohkem ära. Ühtlasi oli Anni Jaani tungivatele palvetele järele andnud ja Väljaotsa saunast hakanud hoiduma – seda oli tema ja mõlema rahu pärast vaja. Nad kandsid Jaani tahtmisel selle eest hoolt, et inimesed neid enam kuskil koos ei näeks, ja olid ka muidu igaühe vastu sõnas ja olekus ettevaatlikud. Nõnda pidi hakatama arvama, et sidemed nende vahel on lõdvenemas, et nad on asjatut võitlust lõpetamas – lühidalt, et mõlema “terve mõistus” on pähe tagasi pöördumas.

      Kuid nägemata pilkudel, salamahti ja pimediku kaitsel, käis Anni tihtipealegi Väljaotsal. Tal oli sinna rohkem asja, kui ainult Jaani näha saada. Iseäranis viimase pikaldase raske haiguse kestel lendas ta hämarikul kui nahkhiireke hurtsikusse ja naljalt kunagi ei tulnud ta tühja käega. Ta kandis nagu linnuke mitmesugust kõhutäidet poegadele pessa, ilma et saunarahvas seda isegi palju oleks märganud: ema leidis aga siit ja sealt nurgast, mis sinna salaja oli pillatud. Jaan oma heitluses palavikuga ei märganud muidugi mitte, kui palju “häbi” Anni temale tegi, kui tihti ta saunaema kotikesi ja pütikesi käis täitmas. Nüüd, mil Jaanil silmad saunas ringi käisid, julges ta seda harvemini, tundes tema õrnust niisuguste armuandide suhtes. Nüüd oli vaja kavalust appi võtta, et saunaemale midagi nurka sigitada, ja ta leidis selleks mõnegi abinõu.

      IV

      Väljaotsa saunas peeti juba paar nädalat kurva asja üle kibedasti nõu. Toitu oli vaja, ja selle nõutamiseks pidi muretsetama raha. Aga kust ja kuidas? Jaanil puudus ikka veel töö.

      Rahaline teenistus oli siin kehvas nurgas üldse vaevaline, iseäranis kevadpoolsel talvel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega võtnud naljalt välist abi, ümberkaudsetes mõisates oli tööjõudude arv täis. Linaharimine oli lõpetatud, vähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.

      Ema ketras küll valitseja-emandale mõisa, aga palju suudab sellega teenida! See oli nagu tilk kuuma kivi peale suure vajaduse kohta. Virgu-Anni sala-abi ei küündinud ammugi mitte, seda vähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasid näppude peale vaatama.

      Aga toitu oli tarvis ja selleks raha. Endamisi olid nii ema kui poeg ammu juba ühe kibeda paratamatuse peale mõelnud, aga kaua aega ei julgenud kumbki oma mõtet teisele ilmutada. Oli ta ju liiga valus, see mõte, nagu piste südamesse.

      Vaja aher punik laadale viia!

      Ta tuleks küll mõne nädala pärast piima ja tooks vasika, aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäeva laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõne rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal edasi – kevade poole, tööaja poole.

      Ja nõnda vaatasid ema ja poeg ühel heal päeval teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõna lausumata aru:

      Vaja punik laadale viia!

      Nad seisid just kaevukünka ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma vett täis pinnis ja sellegi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarvede-vahet ning Jaani käsi käis hinnates looma ristluudest üle, mis kui sarikad püsti seisid. Kui nad oma kibedat nõu ka sõnadega olid korranud, pööras saunaeit näo kõrvale ja tõstis põlleveere silmade ette. Jaan aga vahtis vinkjalt maha ja ütles:

      „Ara nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui sa neile sest midagi ei hinga. Tead ju, kuidas nad punikut armastavad.“

      Peeti siis asja ka võimalikult salajas. Jaani laadaleminekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte puniku müümisest. Kuid paharet ise mängis neile viimasel silmapilgul pussi.

      Jaan oli parajasti minekul, mullikas oheliku otsas järel, ema vesiste silmadega tühjenenud laudaukse ees – seal kajab äkitselt sauna lävelt hüüe:

      “Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku viid?“

      Kes paha vaim lapsed nii vara hommikul äratas? Kas vahest mõte venna laadaleminekust ja sealt toodavatest maiustustest neil une silmast varastas? Või kutsus laudaukse käuksumine ja puniku lahkumis-ammumine nad akna taha ja siis uksest välja? Olgu kuidas oli – seal seisab särgiväel lõdisedes – Mikk, va kisapasun, ja nüüd pistab ka veel Mann oma linalaka vennakese tagant välja.

      “Jaan, kuhu sa puniku viid?“

      “Kasige tuppa! Küll ma teile näitan!“ tõreleb kohkunud ema. “Jaan viib lehma –viib –viib –“

      “Tappa!“ tähendab Mannike enda poolt, ja ta unised silmad löövad niisamuti kalkvele nagu vennagi omad.

      Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks midagi, ja tirib puiklevat punikut kõigest väest edasi, väravast välja, vainu poole. Jumalaga jätmiseks ammub loom veel paar korda kurvalt.

      Lastel näikse nõu olevat vennale ja punikule läbi lume järele joosta, aga ema hoiab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutavad oma käekesed punikule järele ja nutavad kibedasti…

      Jaan tuli juba samal õhtul koju. Laat oli lähedal, ainult kuue versta taga, Leeviku kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi niisugused taskutäied suhkrusaiu, nagu nad seda uneski ei oleks võinud näha. Muidu aga oli Jaanil murelik ja vidune nägu. Laadaõnn oli kehv olnud. Tõrksalt jutustas ta emale, kuidas lugu oli läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, kiderik loomake, piimasooned kehvakesed ja rahavaene aeg. Põlanud ka veel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla pealt jäänud katki – pool rubla vaesele saunikule ka asi –, aga