Ravitinktuurid, tõmmised, salvid, palsamid. Gerda Kroom (koostaja)

      Sissejuhatus

      Viimaste aastakümnete järjest kasvavat huvi ravimtaimepreparaatide vastu võib seletada tõsiasjaga, et nende kasutamine võimaldab vältida paljusid tüsistusi, mis on omased antibiootikumidele ja teistele sünteetilistele ravimitele. Kahjuks on aga rahva seas levinud arvamus, et taimeteraapia on absoluutselt kahjutu ja seda võib rakendada ilma piiranguteta ja arsti kontrollita.

      Samas leidub aga isegi laialdaselt kasutatavate ravimtaimede seas päris palju mürgiseid taimi, mille raviomadused põhinevad just nende toksilisusel.

      Selliste taimede kasulikku või kahjulikku toimet saab määratleda neist valmistatud preparaatide annustamise põhjal.

      Just seetõttu peab ravimtaimedest valmistatud tinktuuride, palsamite või salvidega ravi alustades pidama eelkõige silmas seda, et lisaks kasulikele omadustele esineb iga taime puhul ka vastunäidustusi. Enne kui asuda tarvitama taimepreparaate, tuleb konsulteerida oma raviarstiga ja tutvuda rahvameditsiini asjatundja soovitustega.

      Taimesegusid oskab õigesti koostada vaid vastava ala spetsialist ehk fütoterapeut, kes arvestab etioloogia, patogeneesi ja põhihaigusega, aga samuti sellega kaasnevate haiguste sümptomitega ning haigestunud organismi üldseisundi ja mõningate teiste teguritega.

      Ravimtaimepreparaadid ja nende valmistamine

      Tänapäeval on kasvanud huvi rahvameditsiini ravimpreparaatide vastu, mida inimesed kasutasid kõige erinevamate haiguste puhul paljude sajandite vältel.

      Ühed kõige tugevama ravitoimega ravimtaimevahendid on tinktuurid ja palsamid. Neid lastakse tõmmata piiritusel või viinal ja tarvitatakse terve rea haiguste puhul, aga kasutatakse ka üldtugevdava, toniseeriva ja immuunsust tugevdava vahendina. Salve kasutati juba ammu mittetraditsioonilises meditsiinis välispidise vahendina peamiselt nahahaiguste puhul. Ei maksa unustada ka tõmmiseid ja teejooke, millel on kõige laiem kasutusala.

      Taimeravivahendite kasutamisel tuleb meeles pidada, et mitte ükski medikamentoosne ega ka rahvameditsiini vahend ei garanteeri täielikku tervenemist. Just seetõttu tuleb rahvameditsiini retseptidesse suhtuda ettevaatlikult ning ravimtaimepreparaadiga võib ravi alustada alles pärast oma raviarstiga konsulteerimist. Vastasel juhul võivad tekkida tüsistused või ei anna ravi oodatud tulemusi, sest iga organism on sügavalt individuaalne ja nõuab ka vastavat lähenemist. Mõningatel juhtudel võib preparaadi annuseid määrata ainult arst, kes võtab arvesse inimese vanust, kehakaalu, organismi üldseisundit ja viimati tarvitatud ravimeid, mis võivad mõnikord mitte sobida teiste ravimpreparaatidega.

      Isegi fütoterapeudid, kes koostavad ravimtaimede tarvitamise skeeme ja kasutavad neid haigete ravimisel, hoiatavad, et ravimtaim pole sugugi selline universaalne vahend, mis tingimata peab aitama kõikide hädade vastu. Suuremat osa ravimtaimede raviomadustest alles uuritakse, mistõttu puudub garantii, et tinktuurid, palsamid ja salvid, nagu ka taimedest valmistatud teed ja tõmmised, oleksid ühe või teise haiguse ravimisel absoluutselt efektiivsed.

      RAVIMTAIMEDE KORJAMINE JA VARUMINE

      Kui ravimtaimi tahetakse iseseisvalt varuda, siis tuleb meeles pidada teatud kindlaid reegleid.

      Esiteks on vaja teada, et organismile ravitoimet avaldavaid bioaktiivseid aineid võivad sisaldada taime eri osad. Raviks kasutatakse nii taime juurest, ürdist, viljast, koorest, varrest, okstest, lehtedest, võrsetest kui ka õitest valmistatud ravimpreparaate. Seetõttu saabki eri haiguste puhul kasutada ühe ja sama taime eri osi.

      Teiseks peavad need, kes valmistavad ise kodustes tingimustes ravimtaimepreparaate, arvestama ka korje ajaga, kuna vajalike ainete maksimaalne koondumine langeb iga taime ja selle osa puhul teatud kindlale aastaajale. Nii näiteks tuleb seemneid ja vilju korjata nende täieliku küpsuse perioodil, kuid siiski enne, kui taim hakkab juba närtsima ning seemned ja viljad pudenema. Õisi, lehti ja ürti varutakse taime õitsemis-perioodil (mõnikord selle alguses), kuid enne viljakandmist.

      Taime maapealseid osi korjatakse tavaliselt selge ilmaga, maa-aluseid osi võib varuda igasuguse ilmaga.

      Juured

      Juured, risoom, mugulad ja sibulad kuuluvad taime maa-aluste osade hulka. Kõige sagedamini korjatakse neid taime maapealsete osade kärbumise perioodil, tavaliselt sügisel. Selleks ajaks on taime maa-alustesse osadesse kogunenud kõige rohkem bioaktiivseid aineid.

      Juuri ja risoomi võib korjata kevadel, enne taime kasvu algust ehk siis enne, kui toitained hakkavad kogunema noortesse võrsetesse.

      Koor

      Koort tuleb korjata ainult noortelt taimedelt. Seda peab varuma kevadel, pungade puhkemise ajal. Siis on koor kõige rikkam tervisele kasulike ainete poolest.

      Ürt

      Ürti varudes peab alati silmas pidama, et taime ei tohi maa seest koos juurtega välja tõmmata (erandiks soo-kassiurb). Taime rohelised osad tuleb ära lõigata või niita alumiste lehtede kõrguselt. Mõningatel pika varrega taimedel lõigatakse ära vaid lehte läinud ja õitsev tipp, pikkusega 15–20 cm, ning samuti külgoksad.

      Pungad

      Pungi korjatakse kas talvel või varakevadel. Reeglina varutakse neid märtsis-aprillis. Õide puhkenud pungadel ei ole enam raviväärtust.

      Lehed

      Lehti varutakse taime pungumise ja õitsemise perioodil kuiva ilmaga. Mõnikord rebitakse koos lehtedega ära ka varsi, kuid tuleb meeles pidada, et need taimeosad aeglustavad lehtede kuivamist ja sisaldavad ka vähe kasulikke raviaineid.

      Õied

      Õisi ja õisikuid korjatakse siis, kui taim alles hakkab õitsema. Neid võib korjata nii käsitsi (lihtsalt noppides ja õieraage ära rebides) kui ka lõigata aia- või oksakääridega.

      Viljad ja seemned

      Viljad ja seemned sisaldavad kõige enam kasulikke aineid täisküpsuse perioodil.

      Neid varutakse käsitsi, püüdes mitte rebida viljaraage. Taimedel, mille viljad on sarikas või õisikus, rebitakse õisik ära tervikuna ja pärast kuivatamist eraldatakse vili viljaraost.

      Korjatakse ainult küpseid ja kahjustamata mahlaseid vilju, sealjuures ettevaatlikult, püüdes neid mitte muljuda, kuna isegi kerge surve võib algatada mädanemisprotsessi.

      RAVIMTAIMEDE KUIVATAMINE

      Juured ja risoom tuleb enne kuivatamist tükeldada pikuti või põigiti, mõnel taimel on vaja eemaldada ka koor. Selleks on kõige otstarbekam kasutada roostevabast terasest nuga. Väikseid juuri peab kuivatama tervikuna ehk tükeldamata.

      Tervisele kasulike ainete säilitamiseks tuleb ettevalmistatud juured ja risoom jätta algul mõneks ajaks õhu kätte, seejärel kuivatada praeahjus või päikesevalguse käes. Kuivatamisega alustada 30–40 ºC juures ja lõpetada temperatuuril 50–60 ºC.

      Mugulaid hoida enne kuivatamist mõni minut keevas vees, et vältida nende idanemist ja vähendada kibedat maitset. Seejärel kuivatada neid nagu juuri või lükkida niidile.

      Koort kuivatada praeahjus või päikese käes 40–60 ºC juures.

      Ürti korjata kimpudena ja riputada nöörile. Hoida kuivas, hästi tuulutatavas ruumis või varikatuse all värskes õhus.

      Õiepungi kuivatada jahedas, temperatuuril mitte üle 20 ºC. Selleks et kuivamine paremini õnnestuks, tuleb nad paigutada õhukese kihina puhtale kuivale pinnale.

      Lehtede kuivatamine sõltub nende paksusest. Õhukesed lehed kuivavad ebaühtlaselt. Neil tuleb lasta kuivada, kuni rootsud on muutunud rabedaks.

      Õisi ja õisikuid kuivatada otseste päikesekiirte eest kaitstuna hästi tuulutatavas ruumis. Õied laotada 1 cm paksuse kihina marliga üle tõmmatud raamile või restile.

      Viljad ja seemned on tavaliselt kuivad ega nõua reeglina kuivatamist, kuid vajaduse korral võib lasta neil kuivada värskes õhus või ruumis.

      Mahlased