Talvehommiku härmas kindakirjad. Aarne Ruben

karistamine? Djatlov oli Ljudat oma piltidelt välja retušeerinud varemgi.

      Öösel juhtus aga midagi väga ootamatut ja eriskummalist. Laviin? Djatlovi rühm ei paigutanud telki kohale, kus laviin võinuks ootamatult tabada – oldi kiviklibust välja ulatuva kaljujärsaku kaitsvas varjus, oldi asjatundjad. Igal juhul näitas laipade maosisude analüüs, et turistid olid surnud seitse tundi pärast viimast (leiva ja konservidega) einestamist. Ning siis võis olla sügav öö, kell oli kas üks või kaks. Tuisk väljaspool telki võis tekitada suisa väljakannatamatut undamist. «Pioneeri» – nimeline pragisev telgiahi-priimus andis soojust ja kindlasti ka veidi valgust.

      Polnud juttugi sellest, et turistide kannatustekarikas olnuks tilk tilga haaval täis korjunud. Ei, ühtäkki oli juhtunud midagi täiesti pöörast, revolutsioonilist ja jalustrabavat. Üksteist tõugates olid nad otsekui tapahimus hüäänid valgust ja väljapääsu otsinud. Kellelgi ei olnud jalas saapaid, mõnel leidusid sviitri peal ainult rakmed. Muidugi olid nad kõik sokkides (mõnel jalas suusasaabas), alles unesoojad, kusagilt leiti paar nuga ja sellega nende relvastus piirdus. Telk oli pika noatõmbega lõhki lõigatud, rüselev summ kadus väikese turistiahju ning üksteise vastu hoidvate kehade soojusest suhteliselt köetud telgist öösse, kus sel hetkel võis olla kuni 25 kraadi külma. See viimane, meeleheitlik samm astuti vastu igasugust tervet mõistust.

      Arktilises hüsteerias on tihti juhtunud seda, et rahvas eirab igasugust loogikat ja hakkab lihtsalt eemale astuma. Seda nimetatakse polaarpsühhoosiks. Nad kaovad justkui miskit pomisedes tuisku, nägemata enam ühtegi asja siin maailmas. Mägedes võivad sel olla omad põhjused, näiteks ajutursed, mis lahkamisel näivad veretäppide, kokkujooksnud sinakaslillade jätkeliste verevalumite ja – soontena. Nii mõnelgi teisel juhul (ja sarnaseis tingimusis) hukkunud geoloogid on põgenenud juba telgi juurest igaüks ise poole. Meie kangelased lahknesid üksteise radadelt alles hiljem. Nad liikusid pärituult ja ignoreerisid täiesti suunda, kust 45 km kauguselt võis leida nende varubaasi. Selles baasis oleks olnud nii sooje riideid kui toitu, kuid sinna jõudmiseks tulnuks kaua, vaid kerge present peal, aluspesus astuda. Nad poleks kilomeetritki vastu pidanud. Külmunud inimese samm hakanuks peagi vankuma, lihaste ja närvide töövõime oleks kiiresti kahanenud ja see oleks tekitanud hüpotermias inimesele nii tavalise petliku soojatunde – talumatu kuumahoo, mille jooksul on riideidki eemaldatud. See külmalaine ei olnud naljaasi, sest kes tahtnuks selles ellu jääda, see oleks pidanud kubujussina välja minema, mitte kaotama oma labakuid nagu Arkadi Gaidari Tšuk ja Gek lumises metsas.

      Ärkamine oli kiire ja ootamatu. Kui magama minnes on asjad korralikult paika pandud, siis järelikult on inimene piisavalt rahulik homsele lootmiseks. Kui aga ärgatakse välkkiirelt, siis näitab see, et miski jälitas neid ja miski tappis nad. See miski, mis tundub seda ootamatum, et ühtegi teist inimest peale nende õnnetute ju neis mägedes polnud – mõrvas nad halastamatult.

      Põgenenud vangide grupp Ivdeli karistuskolooniast ei saanud see olla, sest hiljem olid lumel näha vaid djatlovlaste sokijäljed. Kohe langevad ära mansi rahvusest pärismaalased, sest nende hellus ja soojus kõiksugu matkajate vastu oli üldiselt teada. Halvimal juhul nad lihtsalt ignoreerisid läbisõitjaid, kuid ei hakanud neid kindlasti tapma.

      Esimene langenu – Zina – oli külmunud. Ljuda ja Nicholas Thibeaux-Brignollet surid välkkiirelt kümme korda kaugemal. Nende pead purustati või purunesid. Kaks viimast ellujäänud meest võtsid osa nende riideid, eriti just Ljuda kasuka endale. Ljuda sviitrit nad ei võtnud, kuna see polnuks kummalegi selga läinud. Jõudnud seedri alla, kus lume all oli oja, üritasid nad võib-olla tuld teha. Millegipärast keeldus kumbki naasmast telki, mille vaiad pidid oja juurest ikka veel näha olema; mis oli omal paigal. Nad külmusid sinnasamasse ja lume liikumine viis nende mädanevad pead hiljem ojja.

      Kui see saanukski olla laviin, siis oleksid kaks viimast ellujäänut kindlasti naasnud ja hakanud valmistuma oma sõprade matmiseks. Pealegi olid kahel viimasena surnul seljas radioaktiivse tolmuga riided: ühel sviiter ja teisel püksid. Pükste radioaktiivsuse tase oli 9600 beetalagunemist minutis 150 ruutsentimeetri kohta, ning sviitri puhul oli sama tase 5000 lagunemist. Need arvud demonstreerivad, et venelased ei mõõtnud radioaktiivsust nii, nagu meie seda teeme: puudu on SI-süsteemi ühik bekrell (Be), mis näitab tuumalagunemisi sekundis. Lubatud piirnormiks on 200 bekrelli ühe kuupmeetri kohta, seda tuumaelektrijaama töötajatele. Töötajaile mõeldud normid ei sobinud elanikkonna normideks, kuna naiste ja laste organismid taluvad radioaktiivset kiirgust viis korda halvemini kui meeste omad. Zolotarjovi ja Ljuda riietusesemete radioaktiivsus ületab vaid mõneti loodusliku fooni. Mis siis, kui osa radioaktiivsust kandis sinna mägioja? Aga lennukite ülelennud?

      Kogu see palundra võib seletada vaid ühte: vääramatu jõud viis need inimesed totaalselt segadusse. Mõned olid küll jõudnud lagedale lumisele väljale ja saanud seal suhteliselt vähe haavata. Nad olid langenud näoga telgi poole, mis võiks nagu tähendada, et nad jõudsid enne surma mõelda telki tagasi pöördumisele. Osa kaugemale jõudnuist said surmavaid vigastusi, üks löögi pähe, mis ei tapnud, ja kaks tohutult tugevat lööki nii pähe kui rindkeresse, kuid just nii, nagu ei saaks hullunult ja raevukalt, laup ees edasi tormav inimene.