Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson

ection>

      Proloog

Reedene päev novembris

      SEE KORDUS igal aastal. Lille vastuvõtja sai nüüd kaheksakümne kahe aastaseks. Kui lill oli saabunud, avas ta ümbriku ja võttis selle pakkepaberi seest välja. Seejärel haaras ta telefonitoru ja valis numbri, mis kuulus endisele kriminaalkomissarile, kes pärast pensionile jäämist elas Siljani järve ääres. Need kaks meest ei olnud mitte ainult ühevanused, vaid olid ka sündinud samal päeval, milles antud juhul peitus väike iroonia. Komissar, kes teadis, et kõne tuleb pärast posti saabumist kella üheteistkümne paiku, jõi kohvi ja ootas. Sel aastal helises telefon juba pool üksteist. Ta tõstis toru ja tervitas, ilma et oleks end esitlenud.

      „Jõudis kohale.”

      „Mis siis sel aastal on?”

      „Ma ei tea, mis lill see on. Pean laskma selle ära määrata. Õis on valge.”

      „Kirja vist ei ole?”

      „Ei. Üksnes lill. Seesama raam mis eelmisel aastal. Odav raam, mille saab ise kokku panna.”

      „Mis postitempel?”

      „Stockholmi oma.”

      „Käekiri?”

      „Nagu alati, suured tähed. Sirged ja korralikud.”

      Sellega oli kõneaine ammendatud ja nad istusid mitu minutit vaikides toru otsas. Pensionipõlve pidav komissar nõjatus köögilaua ääres tahapoole ja tõmbas piipu. Ta teadis, et talt ei oodata enam mõnd vabastavat või eriti tabavat küsimust, mis võiks loosse uut valgust heita. See aeg oli juba aastaid tagasi möödas ja kahe vana mehe vestlus pigem täiendas rituaalselt mõistatust, mille lahendamine ei pakkunud huvi ühelegi teisele inimesele maailmas.

      SELLE LADINAKEELNE nimi oli Leptospermum (Myrtaceae) rubinette. Tegemist oli ilmetu põõsastaimega, millel olid väikesed kanarbikulaadsed lehed ja kahe sentimeetri laiune viie kroonlehega valge õis. Taim oli umbes kaksteist sentimeetrit kõrge.

      See pärines Austraalia metsikult mägialalt, sealsetelt tugevatelt rohumätastelt. Austraalias kutsuti seda Desert Snow’ks. Hiljem konstateeris üks Uppsala botaanikaaia asjatundja, et tegu on ebatavalise taimega, mida Rootsis esineb harva. Oma eksperthinnangus kirjutas botaanik, et taim on luud-lõunamürdi sugulane ja et seda aetakse tihti segamini märksa tavalisema sugulasega Leptospermum scoparium, mida kasvab ohtralt Uus-Meremaal. Erinevus seisnes eksperdi väitel selles, et Rubinette kroonlehtede tipus olid mõned mikroskoopiliselt väikesed roosad täpid, mis andsid lillele kergelt roosaka varjundi.

      Rubinette oli iseenesest hämmastavalt pretensioonitu lill. Sellel ei olnud praktilist väärtust. Ei saanud sellega ravida ega hallutsinatsioone tekitada. See ei olnud söödav, seda ei saanud kasutada ei maitseainena ega taimevärvi valmistamiseks. Kuid lillel oli kindel tähendus Austraalia algasukate, aborigeenide jaoks, kes pidasid Ayers Rocki kanti ja sealseid taimi pühaks. Selle lille olemasolu ainus mõte näis järelikult olevat selles, et valmistada ümbritsevatele rõõmu oma kapriisse iluga.

      Oma hinnangus nentis Uppsala botaanik, et Desert Snow oli Austraalias ebatavaline ning Skandinaavias suisa haruldane. Ise ei olnud ta kunagi ühtki isendit näinud, aga pärast kolleegidega nõupidamist teadis ta öelda, et taime oli püütud hakata kasvatama ühes Göteborgi aias ning oli mõeldav, et taimehuvilised ja amatöörbotaanikud võisid seda siin-seal oma väikestes kasvuhoonetes imetleda. Rootsis oli taime raske kasvatada, kuna see nõudis pehmet ja kuiva kliimat ning tuli talveperioodiks tuppa tõsta. Lubjane pinnas lillele ei sobinud ja kasta tuli seda altpoolt, otse juurele. See nõudis vilumust.

      ET LILL OLI ROOTSIS haruldane, siis teoreetiliselt pidanuks selle konkreetse isendi päritolu jälgi olema kerge ajada, kuid praktiliselt osutus ülesanne võimatuks. Ei olnud ühtki registrit, kust järele vaadata, ega litsentse, mida uurida. Mitte keegi ei teadnud, kui palju aiandushuvilisi üleüldse viitsis tegelda nii raskesti hooldatava lillega – lillefanaatikuid, kellel oli võimalik saada seemneid ja taimi, võis olla mõnest üksikust paarisajani. Nad võisid osta selle omal käel või posti teel mõnelt teiselt aiandushuviliselt või botaanikaaialt üle kogu Euroopa. See võis olla hangitud ka otse mõnelt Austraalia reisilt. Just selle taime kasvataja kindlakstegemine miljonite rootslaste hulgast, kellel on väike kasvuhoone või lillepott aknalaual, oli niisiis lootusetu ülesanne.

      See oli ainult üks lill nende salapäraste lillede seas, mis iga aasta 1. novembril pehmes ümbrikus saabusid. Iga lill oli erinev, aga need olid ilusad ja sageli suhteliselt haruldased. Need olid alati kuivatatud, hoolega paigutatud akvarellipaberile klaasi alla lihtsa, 29 × 16 mõõdus raami sisse.

      LILLEDE MÜSTEERIUMIST ei teadnud ei meedia ega üldsus, vaid ainult väike kitsas seltskond. Kolmekümne aasta eest olid iga saabunud lille põhjalikult uurinud Rootsi riiklik kriminalistikalabor, sõrmejäljeeksperdid ja grafoloogid, kriminaaluurijad ning lille saaja sugulased ja sõbrad. Nüüd oli draamasse alles jäänud ainult kolm tegelast: eakas sünnipäevalaps, pensionile jäänud politseinik ja loomulikult tundmatu, kes oli kingi saatnud. Kuna eespool mainitutest vähemalt kaks olid juba nõnda auväärses eas, et oli ülim aeg valmistuda vältimatuks, siis oli oodata huviliste hulga peatset vähenemist.

      Erupolitseinik oli karastatud veteran. Ta ei unustanud eales oma esimest tööd, kui tal oli tulnud pokri pista vägivaldne ja purupurjus rööpaseadja, et too ei jõuaks teha rohkem häda endale ja teistele. Oma karjääri jooksul oli ta kinni võtnud salakütte, naisepeksjaid, pettureid, autovargaid ja roolijoodikuid. Tal oli tulnud tegemist teha murdvaraste, röövlite, narkokaupmeeste, vägistajate ja vähemalt ühe poolvaimuhaige püromaaniga. Ta oli osalenud üheksa mõrva või tapmise uurimises. Viis neist olid lahenenud sel moel, et süüdlane oli ise helistanud politseisse ja sügavalt kahetsedes üles tunnistanud oma naise või venna või mõne teise lähedase tapmise. Kolme juhtumi puhul kuulutati mõrvar tagaotsitavaks: kaks neist olid lahenenud paari ööpäevaga ja kolmas kriminaalpolitsei abil kahe aastaga.

      Üheksanda juhtumi lahendas politsei ära, see tähendab, et uurijad küll teadsid, kes on mõrvar, kuid tõendeid oli nii vähe, et prokurör otsustas asja settima jätta. Komissari nördimuseks kogu see lugu aegus. Aga kokkuvõttes oleks ta võinud eduka karjääri üle uhkust tunda ja oma saavutustega rahul olla.

      Kuid rahul ei olnud ta üldse.

      Komissari jaoks oli kuivatatud lillede juhtum torkiv okas – endiselt lahendamata ja painav juhtum, millele ta oli pühendanud kahtlemata kõige rohkem aega.

      Olukord oli seda rumalam, et pärast tuhandeid tunde peamurdmist nii tööl kui vabal ajal ei suutnud ta ikka kindalt otsustada, kas üldse oligi tegemist kuriteoga.

      Mõlemad mehed teadsid, et lille raaminud inimene kandis kindaid ning et ei raamil ega klaasil leidu ühtki sõrmejälge. Nad teadsid, et võimatu on saatja jälgi ajada. Nad teadsid, et sellist raami saab osta igast maailma foto- või kontoritarvete poest. Lihtsalt ei olnud ühtki jälge, mida kontrollida. Ja postitempelgi oli vaheldunud: enamasti oli lill saadetud Stockholmist, kuid peale selle kolm korda Londonist, kaks korda Pariisist, kaks korda Kopenhaagenist, korra Madridist, korra Bonnist ja ükskord, kõige saladuslikum, USAst Pensacolast. Kui ülejäänud olid tuntud pealinnad, siis Pensacola oli nii tundmatu, et komissar oli sunnitud selle atlasest üles otsima.

      KUI NAD OLID kõne lõpetanud, istus kaheksakümne kahe aastane sünnipäevalaps tükk aega liikumatult ning uuris ilusat, kuid tähtsusetut Austraalia lille, mille nimegi ta veel ei teadnud. Seejärel tõstis ta pilgu ja silmitses seina kirjutuslaua kohal. Seal rippus nelikümmend kolm kuivatatud lille, raamituna klaasi all – kümme pilti neljas reas ja viimases, lõpetamata reas neli pilti. Ülemises reas oli üks pilt puudu. Üheksanda pildi koht oli tühi. Desert Snow pilt oli neljakümne neljas.

      Esimest korda juhtus aga midagi, mis ei järginud varasemate aastate tava. Mees puhkes täiesti ootamatult nutma. Isegi teda ennast üllatas see äkiline tundepuhang pärast peaaegu neljakümmet aastat.

      I osa

STIIMUL20. detsember kuni 3. jaanuar18 protsenti Rootsi naistest on elus kogenud meeste ähvardust

      1. peatükk

Reede, 20. detsember

      KOHTUPROTSESS OLI läbi mis läbi ja kõik võimalik oli öeldud. Ta ei olnud hetkekski kahelnud, et ta süüdi mõistetakse. Kirjalik kohtuotsus oli avaldatud hommikul