Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

ametlikult võrdseteks. Alates 1879. aastast laiendasid Franz Josephi ministrid järk-järgult võrdset valimisõigust kõigile täiskasvanud meestele, jõudes 1907. aasta valimiste ajaks üldise valimisõiguseni. Austria parlamendi alamkoda hakkas esindama riigi elanikke, mitte aadlit.

      Kolmas põhimõte oli alalised läbirääkimised tšehhidega. Tšehhid elasid Tšehhimaal ja Moraavias, impeeriumi keskmes, ning nende maad olid kõige rikkamad ja kõige kõrgemini maksustatud. Tšehhid olid olulised selle tõttu, kes nad olid ja kus nad elasid, aga ka selle tõttu, mida nad esindasid. Tšehhid olid slaavi rahvas ja seega sümboliseerisid riigi tulevikku. Nüüd, kus Habsburgid olid Saksamaast ja Itaaliast ära lõigatud, jäi nende saatuseks valitseda impeeriumi, mille elanikkond koosnes valdavalt slaavlastest. Peaaegu pool riigi elanikest olid slaavlased (tšehhid, slovakid, poolakad, ukrainlased, sloveenid, horvaadid ja serblased); vaid ligikaudu neljandik olid sakslased ja neljandik ungarlased. Habsburgid pidid säilitama oma slaavi alamate lojaalsust, mis tähendas, et rahuldada tuli auahnet tšehhi rahvuslikku liikumist. Kui slaavi rahvad ei olnud rahul, võisid nad Habsburgide vastu mesti astuda, kujutades nende dünastiat sakslaste rõhumisena. Slaavlased oleksid võinud ka otsustada astuda liitu teiste slaavi riikidega väljaspool Habsburgide piire, näiteks Vene impeeriumi või Serbiaga. 1905. aastal eraldati sakslased ja tšehhid Stefani koduprovintsis Moraavias eraldi poliitilisteks üksusteks ning nende täiskasvanutele võimaldati eraldi valimised ja lastele eraldi koolid.11

      20. sajandi algus, mil poeedid ja ajaloolased lõid rahvusajalugu, mis pidi tõmbama rahvamassid ühte kollektiivsesse liikumisse, oli rahvuslike ärkamiste aeg. Rahvusdraamadel oli alati kolm vaatust: möödunud kuldajastu, mis lõppes võõramaise sissetungiga; olevik, mida tumestas võõramaine türannia; tulevik, millele andis piirid vabanemine. Sedamööda, kuidas kirjanikud lihtrahvalikust õlest unustatud mineviku hiilguse kulda ketrasid, vaatasid Habsburgid, vanad alkeemikud, seda professionaalse huviga pealt. Habsburgid soovisid, et iga rahvusdraama rõhumisvaatus oleks lahendatud kohalikus võtmes: et näiteks tšehhide kaebused puudutaksid vaid kohalikke sakslasi ja nad ei käsitaks Habsburge türanliku saksa dünastiana; või Galiitsia ukrainlased arvaksid, et neid alandavad poola aadlikud, mitte Habsburgid, kes olid andnud poolakatele õiguse valitseda. Kui seda lugu nii jutustataks, siis võiks Habsburgide riik figureerida Euroopa lavana, millel rahvusdraamat etendatakse, mitte näitlejana, kellele antakse märku lavalt lahkuda.

      Tehes järeleandmisi oma aadliga rahvustele, lootsid Habsburgid neid rahuldada, enne kui nad täielikku iseseisvust nõudma hakkavad. Talupojarahvuste toetamisega lootsid Habsburgid võluda rahvamasse sel hetkel, kui nad poliitikasse astuvad. Nende uskumust mööda pidid need talupojaühiskonnad tooma demokraatliku poliitika ajastusse kaasa oma traditsioonilise ja harjumusliku lojaalsuse impeeriumile. Kroonimaadel sai vaidlusi ära kuulata ja kompromisse sobitada Viini kui vahekohtuniku abiga. Habsburgid pidid jääma keskmesse, tasakaalustades oma aadliga rahvusi ja talupojarahvusi, võites kummagi lojaalsuse, juhtides nende kaebused Viini aadressilt üksteise vasu.

      Hoolimata sellisest kohandumisest modernse rahvusluse poliitikaga oli Franz Joseph, nagu ta kord Theodore Rooseveltile ütles, viimane vana koolkonna monarh. Ühe imetleva elulookirjutaja arvates oli ta tugev just seetõttu, et ta ei teadnud midagi oma ajastu ideedest. Keiser ei kasutanud telefoni ega lifti. Isegi kui ta õhtul haige oli, keeldus ta oma arsti vastu võtmast, kui see polnud riietatud kohaselt ametlikku saterkuube. Ta oli oma elu lõpuni absoluutne monarh, kes valitses Jumala armust. Konstitutsiooni, meeste valimisõigust ja ka parlamenti ennast tuli mõista suveräänse võimu kingitustena oma alamatele. Neid võis anda ja jälle ära võtta. Monarh arvas heaks valitseda vastavalt konstitutsioonile, mille ta oli andnud, ja kooskõlas parlamendis vastu võetud seadustega. Franz Joseph kiitis heaks laiendada järk-järgult valimisõigust, sest ta uskus, et see suurendab tema tegelikku võimu. Tema deviis oli „viribus unitis”, mis tähendab „ühendatud jõududega”.

      Franz Josephi valitsuse kordaminekud olid küllaltki reaalsed, ehkki unenäopiltide jaoks mitte piisavalt säravad. Seepärast viipas Rudolf viimases vaatuses Franz Josephi suunas, kattes puuduva sajandi dramaatilise energiaga, ning näidendi lõpul kutsuti kohale Armastus, kes asus lava keskele ja juhtis publiku tähelepanu nende monarhile. Muidugi teadsid kõik vaatajad, et impeeriumi keerukas organisatsioon tähendas kompromisside tegemist võistlevate jõududega. Vanadele rahvustele anti provintsiparlamendid, uutele rahvustele hääleõigus keiserlikus parlamendis. Vanad rahvused andsid Franz Josefile ministreid, uusi rahvuseid esindavad saadikud koostasid edumeelseid seaduseelnõusid. Iga kompromiss lahendas vältimatult ühe kriisi ja tekitas teisi, millega omakorda võis tegelda monarhia õiguslikus ja poliitilises raamistikus. Säärane reaalsus, mis oli ebamugav, kuid vastuvõetav, oli meeltmööda nii rahvuslastele, kes nautisid mõõduka edukuse hetki, kui ka keisrile, kelle käes püsis võim aastakümneid. See kestis kaua ja oleks võinud kesta kauemgi.12

      Ertshertsog Stefan aplodeeris oma boksist, kuid tal olid oma mured. Ta sai aru, et armastus tähendas kompromissi rahvuslusega, ning soosis igati mõlemat, aga teda pani muretsema rahvuslike kompromisside ajastu lõppemine. Ta teadis, et Habsburgide laval, kus nüüd paljud rahvused võisid oma värve heisata, oma nõudmisi esitada ja oma vaidlusi lahendada, oli ka pime tagauks.

      Rahvuslusele järeleandmiste tegemine toimis Habsburgide oma valdustes üsnagi hästi, aga see ei suutnud peatada rahvusluse väljakutseid, mis tulid väljastpoolt impeeriumi. Rahvuslus põhja- ja läänepiiril oli ajanud Habsburgid välja Saksamaalt ja Itaaliast; teised ohud terendasid idas ja lõunas. Saksamaa ja Itaalia oli kumbki lõpuni ühendatud, aga kahel teisel rahvusel oli see tegemata: poolakatel ja lõunaslaavlastel. Stefanit, kellel olid maavaldused Balkani poolsaarel, pani kõige rohkem muretsema Habsburgide lõunanaaber Serbia, mille valitsev dünastia vihkas Habsburge ning soovis nende maid endale. Habsburgide impeeriumi ja Serbia vahel asusid Bosnia ja Hertsegoviina vaidlusalused provintsid, mille Habsburgid olid mõni nädal tagasi, 1908. aasta oktoobris, annekteerinud. Nüüd, 1908. aasta detsembris, olid ajalehed täis sõjakuuldusi. Sel õhtul viibis õukondlikus ooperimajas Habsburgide kindralstaabi ülem, kes tahtis alustada ennetavat sõda Serbia vastu.13

      Kui „Keisri unenäo” aplaus oli vaibunud, sai Franz Joseph halva uudise. Viin oli pärjanud teda kuldse valgusega, ooperimaja tema rahvaste ja ajastute kiitusega. Ent igal pool tema impeeriumis ei olnud troonijuubelit nii rahumeelselt tähistatud. Prahas, kus sama näidendit samal ajal ette kanti, protestisid ja mässasid tšehhid. Habsburgide must-kuldsed lipud, mis olid selleks puhuks tseremoniaalselt heisatud, kisti maha ja rüvetati. Mõnikord süüdati need ka põlema, nagu tehti Serbias. Osa tšehhe oli Serbia asja ajamise oma südameasjaks võtnud. Protestides Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise vastu, hüüdsid nad: „Elagu Serbia!”14

      Franz Josephil polnud järelemõtlemiseks palju aega. Prahas kehtestati sõjaseisukord. Viini ooperimajas aga tõusis taas eesriie ning algas teine etendus. Kerges balletinumbris „Kodumaalt” liuglesid rahvarõivastes tantsijad ja lauljad üle lava, kuulutades impeeriumi iga rahvuse armastust keisri vastu. Lõpuks kogunesid nad tohutu suureks kooriks, kes seisis näoga keisri poole ja väljendas ühiselt oma lojaalsust talle. Stefan jälgis tantsijaid oma loožist. Ta nägi riigi tosinat rahvust, kes toodi tema ette igaüks oma rahvarõivastes. Ta ise kandis Kuldvillaku ordeni ketti, Habsburgide soost printsi tunnust, aga ta teadis, et kostüümi võib muuta. Ta ise eelistas vähem ettearvatavaid muutusi. Oma Galiitsia lossis armastas ta korraldada kostüümiballe lühikese etteteatamisega. Ta ise ilmus aruka narrina alati koomilises maskeeringus.

      Stefan mõistis keisri unistust – impeerium, mis koosneb rahvustest, kes on pühendunud oma valitsejale, hoolimata rahvuslusest. Tal oli ka oma unistus. Rahvuslus oli vältimatu, rahvuslik ühinemine oli vältimatu, aga see ei tarvitsenud nõrgestada Habsburge. Saksamaa ja Itaalia olid pööranud rahvusluse Habsburgide vastu, jäid Poola ja lõunaslaavlased. Need olid rahvusküsimused, mille 1815. aasta Viini kongress oli alla surunud ja mis ka unenäopiltides alla suruti, aga elus esitati see kuulide ja tääkidega. Franz Joseph oli leidnud, et kestvuse võtmeks on kompromissid; aga mitte ükski Habsburg

11

Vt Cohen, Politics of Ethnic Survival; King, Budweisers into Czechs and Germans; Kořalka, Češi v Habsburské ríse a v Evropě.

12

A. J. P. Taylor oma raamatus Habsburg Monarchy soovis väita, nagu oleks Habsburgide monarhia olnud hukule määratud sõltumatult Esimese maailmasõja puhkemisest. Käesolev uurimus vaidlustab tema seisukoha. Terve hulga mõtlemapanevaid vastuväiteid Taylorile leiab Remaki kirjutisest „The Healthy Invalid”.

13

Stefani kirjast Franz Ferdinandile, 5. või 6. novembril 1908; Stefani kirjast Franz Ferdinandile 6. või 7. novembril 1908, APK-OŻ DDŻ 84. Conradi kohalviibimist mainiti ajalehes Wiener Abendpost, 3. detsember 1908, lk 3.

14

Volksblatt, 6. detsember 1908, lk 3; Die Neue Zeitung, 3. detsember 1908, lk 1; Wingfield, Flag Wars and Stone Saints, lk 129; Unowsky, Pomp and Politics, lk 181.