Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

von Eulenburg nimetas oma kirjavahetuses keisrit alati „kallikeseks”. Eulenburgi afääri järgisid suure tähelepanuga toonased ajalehed Saksamaal ja kogu Euroopas. Wilhelm II – mees, kes armastas oma naisele kübaraid valida – ei pääsenud homoseksuaalsusega seostamisest enam päriselt kunagi.65

      1907. aastal lahvatas homoskandaal ka Viinis. Selle aasta aprillis asutatud rahvalikus ajalehes hakkasid ilmuma artiklid, milles anti mõista, et Habsburgide impeeriumi poliitiline ja rahanduslik eliit on ülimalt homoseksuaalne. Need artiklid lõhnasid väljapressimise järele, sest „samasooline kiimalisus” oli impeeriumis kriminaalkuritegu. Sellele vastas keegi, kes nimetas end selle homoseksuaalse eliidi liikmeks. Pseudonüümi „krahvinna Merviola” kasutades teatas ta66 ajalehelugejaile, et nende „soojade vendade” vangipanemine oleks suur viga. Tema arvates oli mõeldamatu, et „riikliku tunnustuse kõige auväärsemaid kandjaid, kõige vanematest suguvõsadest pärit aristokraate, miljonäre ja kõige tähtsamate suurfirmade juhte” võiks hakata nende homoseksuaalsete tegude pärast kohtulikule vastutusele võtma. Ehkki krahvinna kirjutas magusasti lõhnastatud paberile, aimus tema sõnades nüüd ähvardust. Mööndes, et Viini eliit on „soe”, juhtis ta tähelepanu, et „soojad vennad” hoolitsevad üksteise eest – isegi siis, kui olukord läheb palavaks.67

      Kõik see oli eelmäng 1913. aasta Redli afäärile, mis sidus homoseksuaalse armastuse kogu ülejäänud sajandiks spionaažihirmudega. Ühe raudteeametniku üheksas poeg ooberst Alfred Redl oli tõusnud Habsburgide sõjaväe vastuluure juhi suure võimuga ametikohale. Toretseva meestearmastajana kandis ta kleite ja toetas rahaliselt kümneid armukesi. Nagu paljud ohvitserid elas ta elu, mida ta ei suutnud endale lubada, aga ehk isegi ekstravagantsemalt kui enamik. Tema vennasohvitserid pidasid võlga elu ettearvatavaks osaks ning meestevahelist armastust täiskasvanutevaheliseks eraasjaks. Redl maksis oma elustiili eest saladuste müümisega Vene impeeriumile. 1913. aasta mais ta paljastati ja ta tegi enesetapu. Habsburgide armee ja õukond summutasid selle afääri üksikasjad. Väga tõenäoliselt oli Stefan kui ertshertsog ja selleks ajaks ka admiral kogu looga tuttav. Tema, Maria Theresia ja Willy viibisid skandaali puhkemise ajal Viinis. Nad olid Willy Hranicest ära toonud, et ta võiks lõpetada oma õpingud rahulikumas keskkonnas eraõpetajate käe all. Redli enesetapp – ta laskis endale kuuli pähe just siis, kui Willy eksamiteks valmistus – oli viimane õppetund.68

      Neil noorukiaastatel, kui Poola kroon taandus Willy jaoks kaugesse tulevikku, mida veelgi varjutasid oleviku hariduse omandamise vaevad, lohutas ta end sellega, et unistas päris oma kuningriigist. Ta leidis, et oskusi, mis pidid valmistama teda ette eluks Poolas, saab ära kasutada ka teiste eesmärkide saavutamiseks. Lošinji saarel olid poola keele tunnid olnud tema jaoks sõna otseses mõttes jalutuskäigud pargis – õpetus, mida Poola tegelikkusest lahutas tuhat kilomeetrit. Poola keel, ehkki üsna raske, pidi tunduma puhas ja abstraktne. Galiitsias kuulis Willy poola keelt igal pool, kuhu ta läks: provintsi haldamine oli poolakate käes ning poola keelt räägiti koolides, kohtutes ja enamikus linnades ka tänaval.

      Ent Galiitsia oli koduks ka teistele rahvastele, nagu Willy kindlasti aimama hakkas. Tegelikult ei olnud ukrainlased kusagil kaugel. Tema isa lossi ümbritsevates mägedes elasid mägilased: karjused ja – kütid, kes olid jagunenud klannideks. Mõned neist rääkisid murdeid, mis kuulusid äratuntavalt poola keele hulka; teised rääkisid midagi muud, midagi pehmemat. Näib, et Willy õppis mõned selle teise keele sõnad kohalikelt lastelt, võib-olla algul teadmata, millega oli tegemist. Tema emale Maria Theresiale meeldis selle keele pehme kõla; ta teadis, et see on ukraina keel. See meenutas talle tema sünnimaa itaalia keelt, mida ta rääkis iga päev, kui nende pere Aadria mere ääres elas, ja millest ta nüüd neis mägedes puudust tundis.69

      Poola kirjandusest sai Willy teada, et poolakad ja ukrainlased konkureerivad juba iidsest ajast maadele, mida mõlemad kodumaaks peavad. Henryk Sienkiewiczi romaanist „Tule ja mõõgaga” luges ta ukraina kasakate suurest ülestõusust Poola aristokraatide vastu 17. sajandi Ukrainas. Ehkki kõigi aegade kõige populaarsem Poola kirjanik Sienkiewicz kirjutas selgesti Poolat pooldavas võtmes, ei eitanud ta ka kasakate teatavat metsikut väärikust. Willy polnud esimene ega viimane lugeja, kes tundis selles loos omamoodi õõnestavat poolehoidu ukrainlaste vastu. See tsiviliseeritud Poola aadlike ja barbaarsete Ukraina kasakate vastasseis, millega ta kirjanduse kaudu tutvus, elustus Willy jaoks vestlustes oma õemeestega. Need Poola aristokraadid olid selliste perekondade võsukesed, kellele oli kunagi kuulunud kümneid tuhandeid ukraina pärisorje. Nad ütlesid Willyle, et ukrainlased on metsikute bandiitide sugu. Säärased märkused tekitasid Willys „huvi” ning „paelusid minu tähelepanu”. Nüüd, kus Willy tundis Poola aristokraate piisavalt hästi, et suhtuda neisse antipaatiaga, sai ta hõlpsasti pidada kasakaid oma kangelasteks.

      Ühel hetkel, tõenäoliselt 1912. aastal, kui ta oli 17aastane, otsustas Willy otsida üles selle bandiitliku ukraina rahva kantsi. Tema kujutlusvõime süttis, kui ta uuris oma perekonna Galiitsia kaarti ja mõtles, kust võiks ta need barbarid üles leida. Sel suvel suundus Willy omal käel itta. Oma isa pojana sõitis ta inkognito teise klassi vagunis Karpaadi mägedesse Vorohtasse. Täiesti üksi marssis ta läbi roheliste männimetsade. Ta leidis hutsuuli klanni kuuluvad ukrainlased – vaba rahva, kes elas küttimisest ja põllupidamisest, ehkki nad polnud loomanahkades metslased, nagu ta oli oodanud. Willy nautis nende külalislahkust ja laule. Ta rääkis nendega poola keeles, mis on ukraina keelele väga lähedane, ning kasutas võimalust selleks, et õppida juurde ukraina sõnu. Willy oli keelte peale andekas ning poola keelt emakeelena kõnelev inimene saab ukraina keelest päris palju aru. Żywiecisse naasis Willy teise inimesena. Ta oli leidnud rahva, kellel polnud kuningriiki. Ta oli vaadanud „Keisri unenägu” – nägemust sellest, kuidas rahvad austavad hardalt oma valitsejat. Ta oli võtnud osa oma isa rahvusunistusest, et Poolal oleks Habsburgide impeeriumis oma Habsburgi valitseja. Miks ei võiks olla ukrainlastel oma Habsburgi valitseja?70

      Ukrainlaste omaksvõtmine, nagu Willy sel suvel tegi, tähendas Galiitsia vaatamist uue pilguga. Rahvusluse optika toob alati fookusesse ühe grupi, hägustades teisi. Willy isa ja õemeeste silmis oli Galiitsia Poola maa. Tegelikult aga oli see koduks ka ukrainlastele, juutidele ja paljudele teistele. Väikese liigutusega, objektiivi keeramisega sattusid nad fookusesse. Żywiec ise oli barokse katoliku kirikuga poola kaubalinn, kus juute ja ukrainlasi elas vähe, kuid mõnes naaberkülas toretsesid ilusad ukraina puitkirikud, mille sibulkupleid ehtisid uhked metallristid. Sedamööda, kuidas Willy eemaldus oma isa plaanidest ja poola õemeestest, kelle need plaanid olid tema perekonda toonud, leidis ta oma ukrainaliku nägemuse Galiitsiast. Nähes seda, mida tema isa ei näinud, samastudes rahvastega, keda poola vürstid põlgasid, tõstis ta end kõrgemale oma perekonnas ja ka dünastias. Ta oli Habsburgide suguvõsa kõrvalharu noorim laps. Kuid ukraina Habsburge veel ei olnud. Tema võiks olla esimene.71

      Willy alateadlikud tungid liituda kogukonnaga, olla „rahvale lähemal”, tundusid mässuna. Galiitsiat valitses Poola aadel ning valdavalt ukrainlastest talupoegkond kannatas selle tõttu. Poola rahvuslased eitasid omaette ukraina rahvuse olemasolu, uskudes, et ukrainlased on kõigest tooraine, mida võib hiljem assimileerida kasvava Poola rahvuse hulka. Sellegipoolest ei olnud Willy ukraina identiteet Habsburgide dünastiale ebalojaalne. Vastupidi, ukraina Habsburg võis monarhia keerukas rahvuspoliitikas osutuda kasulikuks varaks.72

      Sedamööda, kuidas impeeriumi poliitika muutus üha demokraatlikumaks, hakkasid ukrainlaste ja teiste samasuguste rahvaste hääled ühe enam maksma. 1910. aasta rahvaloenduse andmetel oli ukraina keele kõnelejaid impeeriumi Austria osas umbes 13 protsenti; Ukraina poliitikutel oli kuus protsenti parlamendimandaatidest, mis jagati välja pärast 1907. aasta valimisi – esimesed valimised, mis toimusid põhimõttel üks mees, üks hääl. Poolakad olid olnud valitsuskoalitsioonide tähtsaim tugi 19. sajandil, kuid ukrainlaste osakaal valijaskonnas suurenes. Tulevastel vabadel valimistel oleksid ukrainlaste parteid kindlasti saanud parlamendis veelgi rohkem kohti. Sellises olukorras võis Willyl

65

Hull, Entourage, lk 65 ning siin ja seal; Clark, Kaiser Wilhelm II, lk 73–76; Murat, La loi du genre, lk 265. Proust pidas selle skandaali teeneks sõna homosexualité vastuvõetavaks muutumist prantsuse keeles. Lucey, Never Say I, lk 230.

66

„Krahvinna” kohta kasutatakse meessoo asesõna. – Tlk.

67

Spector, „Countess Merviola”, lk 31–46; samas, „Homosexual Scandal”, lk 15–24.

68

Deák, Beyond Nationalism, lk 143–145; Palmer, Twilight, lk 318; Ronge, Kriegs- und Industriespionage, lk 79–86; KA, Personalevidenzen, Qualifikationsliste und Grundbuchblatt des Erzherzogs Wilhelm F. Josef, „Hauptgrundbuchblatt”.

69

Novosad, „Василь Вишиваний”, lk 24. Või ehk valmistas Willy end ette kahe kuningriigi tarvis, nagu kinnitab Vassõl Rassevõtš artiklis „Вільгельм фон Габсбург”, lk 212–213. Rassevõtš väidab, et Wilhelm elas kõigepealt kaasa juutidele ja alles hiljem ukrainlastele. Näib, et ta toetub üheainsa ajaleheartikli kokkuvõttele või kokkuvõtetele. Nimetatud algupärand on Henry Hellseni „Kejser at Ukraine,” Berlinske Tidende, 31. märts 1920, lk 2. Hellseni järgi koostas Willy esmalt Iisraeli riigi projekti ning pöördus Berliinis asuva Sionistliku Maailmaorganisatsiooni poole, pakkudes oma teeneid. Võib vaid kujutleda, kuidas ta sellise mõtte peale tuli. Sionism kui juutide Palestiinasse tagasipöördumise ja juudi riigi loomise idee kogus pidevalt uusi pooldajaid. 1913. aastal peeti Viinis 11. sionistlik kongress, kus Willy elas. Willy kolimine Viini oleks sellise stsenaariumi kohaselt olnud tema rahvuseotsingu tipphetk. Tegelikult aga ei olnud Lussinis juute ja neid oli vähe või üldse mitte ka Żywiecis. Kahtlemata oli juute Istanbulis ja Põhja-Aafrikas – kohtades, millesse Wilhelm kiindus, kui ta nägi neid oma perereisidel 1906., 1907. ja 1909. aastal. Hranices, kus ta elas aastail 1909–1912, oli küll juute. Seal oli olemas Juudi tänav, sünagoog, kool ja kogukonnahoone (vt Bartovsky, Hranice, lk 225). Ent see kõik on puhtalt oletuslik. Wilhelm ise seda vahejuhtumit ei meenuta; nimetatud artikkel on ainus teadaolev allikas; Hellseni kronoloogia on väga ebamäärane. Mõned detailid, mida Hellsen nimetab seoses juutidega – näiteks Wilhelmi vestlus keiser Wilhelm II-ga – on kahtlaselt sarnased tegelike sündmustega, mis puudutasid ukrainlasi. Hellsen kirjutas aastaid pärast toimunut ja ta polnud eriti asjatundlik. Kui just ei tule välja uusi tõendeid, siis tuleks Wilhelmi juudi-episoodi pidada võimalikuks, aga ebatõenäoliseks.

70

„Мемуари”, TsDAVO 1075/4/18a/1–2, tsitaadid 1 ja 2 juures. Vt ka Hirnjak, Полк. Василь Вишиваний, lk 7–8.

71

„Мемуари”, TsDAVO 1075/4/18a/2.

72

Tsitaadi allikas: „Мемуари”, TsDAVO 1075/4/18a/2.