Lenin. Venemaa võrgutamine. Leonid Mletšin

– unustamatu Demjan Mihhejevitš, suurepärane pedagoog ja tarkpea. Veel hullem oli aga jääda vahele kirjandusõpetaja Golubenkole. Tema eriti ei taibanud, kes on õige või süütu, küll aga jagas sihukesi obadusi, kõrvakiile ja kuklavõmme ning tiris nii metsikult kõrvust, et tema silma alla sattumist püüdsid vältida ka kõige uljamad ja jultunumad marakratid. Kindlal tagumise pingi mehel ja istumajääjal Maršalkovskil ei kasvanud kõrvanibud kunagi kinni…

      Neljateistaastaselt sõitsin ma kodunt ära Jekaterinoslavi, seal õppisin iseseisvalt elama, seal astusin revolutsiooni ja kodusõtta. Kõike tuli ette. Sõda ei ole lustipidu. Aga ma elasin kartmatult, uskusin homsesse, saabuvasse päeva. Mida tähendasid raskused maailmarevolutsiooni ootuses, entusiasmi ja vankumatu usu õhkkonnas? Homme lööme minema Denikini, siis purustame lõplikult Piłsudski ja Wrangeli, ning algab sotsialismi valitsemine maa peal. Ah et transport on hävitatud ja kütust ei ole? Me taastame Donbassi ja paneme käima raudteed. Mahnoluse juurime välja. Ehitame Stalingradi traktoritehase ja küla lööb õitsele.

      Nende lootustega me elasime. Igal hommikul vaatasime ahnelt, kui palju on kaevandatud sütt, sulatatud malmi, toodetud naftat. Me uskusime nagu algkristlased. Muidugi, me ei elanud nagu algkristlased või revolutsioonijärgsete kommuunide liikmed. Tasapisi sigines meile kõiksugu kraami, me hankisime suvilaid, vahel pummeldasime, rikkusime hoolega seda käsku, mis puudutab ligimese naist. Aga see kõik oli pinnavaht. „Vana nõid” – omand – ei vallanud veel täielikult inimeste mõtteid.

      Sõna oli sõna, sõprus oli sõprus, aumehelikkus oli tegelik ja toimiv mõiste. Suurimaks paheks peeti silmakirjalikkust, jesuiitlikkus ja makjavellism olid surmapatud. Lipitsemist, lömitamist ja tallalakkumist karistati avaliku põlgusega. „Kreeklasel” ja „juudil” ei olnud vahet. Rahvakomissar sai sama parteimaksimumi1, mis sajad tema alluvadki, aga kirjandusliku teenistuse pealt võeti kuni nelikümmend protsenti parteimaksu.

      Marxil, kui ma ei eksi, on mõiste „harimatuse julgus”. Ma ütleksin veel, et „süütuse julgus”. Laps läheb kõhklemata puuri kõige verejanulisema tiigri juurde ja sirutab käe, et kurja koera silitada – ta ei tunne ohtu. Nii nagu lapsed elasime ka meie, kuni saabus katastroof.

      Muidugi oli ärevakstegevaid tundemärke. Aga ikkagi elati inertsist edasi, elati muretult, kuigi ka pingeliselt, vahel oli raske, kuni taevas oma pea kohal lõhki ei kärisenud. Ja nagu ikka juhtub inimestega, kes on surmaohu üle elanud, hakkasin ma toimuvat vaatama teistsuguse pilguga. Ning ei mõistnud mitte ainult seda, et ma ise kõnnin kuristiku serval, – ma hakkasin ka taipama, et suure revolutsioonilise otstarbekuse ideega varjatakse talumatuid, kuritegelikke ja kohutavaid tegusid.

      Kunagi oli Dostojevski vapustanud mind kõige rohkem sellega, kuidas ta näitas laste kannatusi. Võib-olla sellepärast, et ma ei kasvanud kaugeltki mitte kergetes oludes, mäletan ma ema pisaraid, kui lastele ei olnud anda leiba. Ma mäletan väikest ja väetit ema, puuda-pooleteisene jahukott turjal, ühes käes kartulikorv, teises aga väikese, vaevalt kaheaastase Suraži peatee poris tatsava õe käsi, mäletan ümbritsevat viletsust, mis oli mõõtmatult kibedam kui meil. Ühesõnaga, laste kannatused olid minu kiiks.

      Kui palju on möödas 1929. aastast, kui käis kulakuks tegemine ja kollektiviseerimine… Ja seniajani ei suuda ma unustada külalapsi, kes koos oma armetu nodiga tõsteti küüdivankritele ja viidi oma harjunud elukohast minema, mõnikord vihma, lörtsi ja külma kätte. Seda ei võinud ma vaadata…”

      Pettumus ja valuline hüvastijätt illusioonidega tuleb hiljem. Ja mitte kõigile! Kas mitte sellepärast, et kõik, mis neil aastatel Venemaa territooriumil toimus, oli riigi ja rahva sandistanud? Paljud muide ei märganudki ei vigastusi ega neist jäänud arme.

      Üks oktoobriöö

      „Istun üksi, olen veidi purjus. Vein annab mulle tagasi julguse, eluunenäo magusa vine, meelelisuse – lõhnaaistingu ja muu – see ei ole nii lihtne, selles on mingisugune maise eksistentsi tuum,” kirjutas Ivan Bunin 21. novembril 1917. aastal Moskvas. „Mu ees on vana pudel. Pitser, riigivapp. Oli Venemaa!”

      „Tulevikku Venemaal ei ole,” märkis oma päevikus tuntud ajaloolane, Moskva ülikooli professor Juri Gotje. „Elada jääb ainult selleks, et toita ja hoida peret – muud midagi ei ole. Venemaa kui suure ja ühtse suurriigi langemine mitte välistel, vaid sisemistel põhjustel, mitte otse vaenlaste, vaid omaenda puuduste ja pahede tõttu on episood, millel on maailma ajaloos vähe analooge.”

      „Ma nägin unes: Kiiev, tuttavad ja armsad inimesed,” kirjutas õele 31. detsembril 1917. aastal Mihhail Bulgakov. „Nägin unes, et nad mängivad klaverit… Kas vana aeg tuleb tagasi? Praegune on säärane, et ma katsun elada ilma, et seda märkakski… et ei näeks ega kuuleks! Ma nägin, kuidas hallid massid kiljudes ja jälgilt sõimates peksavad rongides aknaid puruks, nägin, kuidas pekstakse inimesi. Nägin juhme ja elajalikke nägusid.”

      Religioosne kirjanik Vassili Rozanov ütles jutustuses „Armastus” detsembris 1917 lootusetult: „Mu kallis, väljapääsu ei ole! Kes teile ütles, et igast olukorrast on väärikas väljapääs?”

      „Minu on kohalikud bolševikud arvanud „kontrrevolutsiooni” hulka,” kirjutas 6. jaanuaril 1918. aastal Kolomnast Boriss Pilnjak, „ja uue aasta võtsin ma vastu vangimajas, mind arreteeriti ja minu puhul kerkis koguni küsimus, kas ei tuleks maha lasta?..”

      Kaks revolutsiooni üksteise järel – ja vana elu varises kokku, pudenes kildudeks ning kadus. Uus elu kohutas ja ajas hirmu nahka. Oodatud vabaduseriigi asemel võtsid võimust anarhia ja kaos.

      „Talvepalees on tohutud veinikeldrid,” tunnistas kirjanik Larissa Reisner. „Need müüriti kinni alguses ühe, pärast kahe tellise paksuselt. Ei aidanud. Igal ööl löövad kuskil augu sisse ning imevad, lakuvad ja noolivad… Pöörane, näljane ja jultunud himurus meelitab keelatud müüri juurde ühe jõugu teise järel. Nende pihta lastakse, neid tapetakse nagu koeri, aga nemad, küll käpuli, küll kõhuli, muudkui roomavad, roomavad ja roomavad…”

      Kui algas I maailmasõda, keelas keiser Nikolai viinamüügi. Pärast revolutsiooni algust korraldasid sõdurid tihtipeale joobnud rüüsteretki. Kui õnnestus leida viinaladusid, siis tehti neis puhas töö. Joodi ennast surnuks.

      „Novotšerkasski äärelinnas,” meenutas pealtnägija, „seisid tagavarapolgud. Need laostusid kõigepealt. Sõdurid moodustasid oma komiteesid, kelle sõna nad ka ise ei kuulanud… Kui anti käsk kogu vein maha valada, siis voolasid ladude ees lausa veinijõed. Sõdurid vantsisid mitme versta taha, jõudsid ladude juurde, heitsid kõhuli ja jõid. Pärast käisid linna peal laamendamas.”

      Kuiv seadus, mis tähendas viinakeeldu (veini ja õlut müüdi), tõukas narkootikumide poole.

      „Ja nüüd siis ilmuski kokaiin,” meenutas luuletaja ja laulja Aleksandr Vertinski. „Seda müüdi esialgu avalikult apteekides, kinnistes pruunides purkides, ühe grammi kaupa. Kõige parem, Saksa firma Mark oma, maksis viiskümmend kopikat gramm. Hiljem keelati seda ilma retseptita müüa, nii et seda oli aina raskem saada. Seda müüdi käest kätte, see ei olnud puhas, vaid hambapulbriga pooleks, ja maksis kümme korda rohkem. Väikesele hambaorgi hanesulele puistati näpuotsatäis pulbrit, see pisteti sügavale sõõrmesse ja tõmmati sisse nagu nuusktubakat.

      Pärast esimest nuuset lõi teie aju üürikeseks ajaks nagu klaariks. Te tundsite haruldast vaimustust, mõtteselgust, reipust, julgust ja otsustavust. Teie hingele oleksid kasvanud otsekui tohutud tiivad. Kõik oli helge, selge, sügav ja mõistetav. Elu oma proosa, pisiasjade ja äpardustega oleks otsekui kusagile taandunud, kadunud. See kestis kümme minutit. Veerand tunni pärast lakkas kokaiin mõjumast.

      Te võtsite teise näputäie. See virgutas teid jälle. Mõneks minutiks, aga juba vähem. Edaspidi näputäied sagenesid, kuni te jõudsite täieliku tuimuseni. Ja siis te istusitegi surnukahvatult, huuled veripunased, närides neid, kuni valu lubas. Kange tahtmine tekitada endale füüsilist valu ajas lausa hulluks.

      Järk-järgult ergutas kokaiin teid aina vähem ja lõpuks ei mõjunud enam üldse. Te ei saanud midagi süüa. Juua ühte-teist saite: konjakit ja viina. Ainult väga kangeid

1

партмаксимум – partei liikmete maksimaalne kuupalk, mis kehtis kuni 1934. aastani. – Tlk.