Lenin. Venemaa võrgutamine. Leonid Mletšin

ei olnud Krõlenko neist kõigist kõige hullem. Ta ei olnud sadist ega ääretu küünik. Ta lähtus sellest, et õigusemõistmine peab teenima proletariaadi riiki. Krõlenko vaated tundusid tolle aja kohta liiga liberaalsed. Ta kinnitas:

      „On terror, mille on esile kutsunud poliitiline vajadus, ja on tarbetu – mõttetult julma inimese terror.”

      Kodusõja ajal alanud terrorilaine oli pidurdamatu. 1938. aastal jõudis järg endise rahvakomissari Krõlenko kätte.

      Ülemkohtu sõjakolleegium mõistis talle „kontrrevolutsiooniliste kuritegude eest” kõrgeima karistusmäära. Krõlenko üle mõisteti kohut lihtsustatud protseduuri järgi, millel ei olnud õigusemõistmisega mingit pistmist. Kuid ta oli ju ise pidevalt korranud, et poliitiline otstarbekus on õigusnormidest tähtsam…

      Punaarmee esimene kõrgem ülemjuhataja lasti maha kohe, kui kohtuotsus oli välja kuulutatud. Kas talle meenus sel hetkel, kuidas tapeti Vene armee viimane kõrgem ülemjuhataja kindral Duhhonin?

      Nisupirukas

      Veebruaris 1917 oli bolševike partei liikmete arv kõigest 24 000 inimest – seda 150-miljonilise rahvaarvuga riigis. Aprilliks kasvas see kuni 150 000-ni. Novembriks kuni 240 000-ni. Hoolimata tormilisest – kümnekordsest! kasvust, oli see ikkagi äärmiselt väikesearvuline partei, et tohutut riiki reaalselt mõjutada.

      Just sellepärast hääletasidki oktoobris kaks keskkomitee liiget, Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev, võimuhaaramise vastu. Jäänud hääletusel vähemusse, pöördusid nad meeleheitliku kirjaga partei Moskva ja Petrogradi komitee ja Soome oblastikomitee poole. Nad põhjendasid üksikasjalikult, miks ei saa relvastatud ülestõusu peale välja minna. Hiljem nimetasid stalinlikud ajaloolased Zinovjevit ja Kamenevi äraandjateks ning kinnitasid, et nad reetsid ülestõusu plaani.

      Tegelikult ei hoitud midagi saladuses. Võimu bolševikele ülemineku protsess kulges järk-järgult. Kümme päeva enne Talvepalee vallutamist, 15. oktoobril 1917. aastal, kirjutas Petrogradski Listok:

      „Eile pidas tsirkuses Modern, nagu öeldakse, täissaalile, loengu oivaline Kollontai. „Mis toimub 20. oktoobril?” küsis keegi publiku hulgast, ja Kollontai vastas: „Tuleb väljaastumine. Ajutine valitsus kukutatakse. Kogu võim antakse üle nõukogudele”, see tähendab bolševikele. Võib öelda aitäh pr Kollontaile, et ta õigel ajal hoiatas. Üleeile vandus Lunatšarski, et kuuldused väljaastumisest on õel provokatsioon.”

      Kui siis tekkis küsimus Zinovjevi ja Kamenevi partei keskkomiteest väljaheitmise kohta, oli Stalin vastu. Protokolli kanti tema sõnad: „Parteist väljaheitmine ei ole retsept, tarvis on säilitada partei ühtsus; teen ettepaneku kohustada need kaks seltsimeest alluma, kuid jätta nad KK-sse.” Ta astus välja inimeste kaitseks, keda hiljem alandab ja kelle hävitab… See vahejuhtum, Stalini lepitav seisukoht seitsmeteistkümnenda aasta oktoobris annab tunnistust sellest, et timukateks ei sünnita, vaid saadakse, kui seadusetuseks on tekkinud sobivad tingimused.

      Küllap ei olnud Zinovjev ja Kamenev tõest kaugel, kui nad oma kuulsas avalduses kirjutasid:

      „Räägitakse: 1) meie poolt on juba Venemaa rahva enamik ja 2) meie poolt on rahvusvahelise proletariaadi enamik. Kahju küll! – ei see ega teine pole tõsi… Venemaal on meie poolt enamik töölisi ja olulisel määral soldateid. Kuid kõik ülejäänu on küsitav. Me kõik oleme kindlad, et kui asi jõuab nüüd asutava kogu valimisteni, siis talupojad hääletavad enamasti esseeride poolt.”

      Nemad arvasid, et panus tuleb teha asutavale kogule ja masside järk-järgult enda poole võitmisele. Kuid Lenin ei tahtnud oodata. Ja oma loogika seisukohalt oli tal õigus. Kui asutav kogu, kes esindas kogu Venemaa rahva huve, oleks tööle asunud, oleksid bolševikud kaotanud võimaluse haarata võim.

      Lenini partei esindas ühiskonna vähemust. Sellepärast arvasidki seitsmeteistkümnenda aasta sügisel paljud, et bolševikel pole õigust riiki ainuvõimu korras juhtida. Nad peaksid astuma koalitsiooni vähemalt teiste sotsialistlike parteidega, et toetuda rahva enamikule.

      Päev pärast bolševike võitu – nõukogude kongressi istungite vaheajal Smolnõis – läks menševik Suhhanov puhvetisse, kus leti ees käis trügimine ja kähmlus. Omaette nurgakeses sattus Suhhanov silmitsi Lev Kameneviga, kes kiiruga teed rüüpas. Suhhanov küsis:

      „Nii et te olete lõplikult otsustanud üksinda valitseda? Ma leian, et see on täiesti skandaalne olukord. Kardan, et kui te läbi kukute, on hilja tagasi pöörduda…”

      „Jajah,” lausus Kamenev kõhklevalt ja ebamääraselt ning vaatas ühte punkti. „Kuigi, tegelikult… miks me peaksime läbi kukkuma?” jätkas ta niisama kõhklevalt.

      „Kollontai ei usu bolševike lõplikku võitu,” märkis pärast kohtumist ühe rahvakomissariga Prantsusmaa sõjalise missiooni esindaja Venemaal Jacques Sadoul. „Mõõdukad parteid peaksid lähemal ajal menševikest ja bolševikest jagu saama. Võib-olla õnnestub luua tõeliselt demokraatlik vabariik? Ent millist saatust tulevik revolutsioonile ka ei pakuks, kui lühike vene rahva võimulolek ka ei oleks, külvab esimene vahetult talupoegi ja töölisi esindav valitsus üle maailma laiali seemned, millest tärkavad tõusmed… Kollontai jätab tugeva mulje kui tõeliselt veendunud, aus ja siiras naine.”

      Neli bolševikust rahvakomissari – Aleksei Rõkov (tulevane valitsusjuht), Vladimir Miljutin (enne revolutsiooni oli ta kaheksa korda arreteeritud ja istus viis korda vangis), Viktor Nogin (oli relvastatud võimuhaaramise vastane) ja Ivan Teodorovitš (tulevane Talurahva Internatsionaali esimees) – astusid kümme päeva pärast oktoobripööret, 4. novembril 1917. aastal, esimese nõukogude valitsuse koosseisust põhimõttelistel kaalutlustel välja: parteikaaslased ei toetanud nende arvamust, et „on tarvis moodustada sotsialistlik valitsus kõikidest nõukogude parteidest”.

      Mõningad tagajärjed sellel sammul olid. Ööl vastu 10. detsembrit 1917. aastal leppisid bolševikud kokku koalitsiooni moodustamise pahempoolsete sotsialistide-revolutsionääridega, kes said rahvakomissaride nõukogus seitse kohta, aga ka rahvakomissaride asetäitjate ja kolleegiumiliikmete ametikohti. Kuid neist neljast rahvakomissarist, kes tookord põhimõttekindlust ilmutasid, suri ainult üks – Nogin – loomulikku surma, ja seda päris noorelt. Ülejäänud Stalin ajapikku hävitas…

      Ei leppinud bolševike võimuga ka üks Vene sotsiaaldemokraatia patriarhe Georgi Valentinovitš Plehhanov. 28. oktoobril 1917. aastal avaldas ta „Avaliku kirja Petrogradi töölistele”:

      „Seltsimehed! Pole kahtlust, et paljud teist on rõõmsad nende sündmuste üle, tänu millele langes A. F. Kerenski koalitsioonivalitsus ja poliitiline võim läks Petrogradi tööliste ja soldatite saadikute nõukogu kätte. Ütlen teile otse: mind need sündmused kurvastavad…

      Haaranud valel ajal poliitilise võimu, ei pane Vene proletariaat toime mitte sotsiaalset revolutsiooni, vaid kutsub üksnes esile kodusõja, mis lõppude lõpuks sunnib teda taanduma kaugele tagasi positsioonidelt, mis said kätte võidetud käesoleva aasta veebruaris ja märtsis… Võim peab toetuma riigi kõigi olemasolevate jõudude koalitsioonile…”

      On hämmastav, kui täpselt Plehhanov tulevikku ette kuulutas. Puhkes julm kodusõda, ning Vene ühiskond jäi ilma õigustest ja vabadustest, mis olid saadud pärast Veebruarirevolutsiooni.

      Bolševikke vihanud esseer Boriss Savinkov, kasakavägede nõukogu liige, tegi Plehhanovile 1917. aasta novembris ettepaneku asuda pärast seda, kui kasakad on Lenini rahvakomissaride nõukogu kukutanud, uue valitsuse etteotsa.

      „Ma olen andnud nelikümmend aastat oma elust proletariaadile,” vastas talle Plehhanov, „ja ei hakka tema pihta tulistama siis, kui ta läheb valele teele. Ega soovita ka teil seda teha. Ärge tehke seda teie revolutsioonilise mineviku nimel.”

      Kuid ettepanekut Plehhanov tagasi ei lükanud… Ta küsitles Savinkovi üksikasjalikult kasakavägede olukorra üle. Ütles, et on valmis asuma valitsust moodustama.

      Üks Vene sotsiaaldemokraatia rajajaid ei armastanud Leninit. Plehhanov andis tema vastu isegi tunnistusi, kui bolševike juhti 1917. aasta suvel sakslaste kasuks töötamises süüdistati.