Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore

Mariko, ning noogutas Vladile, kes kandis samuti kostüümi. Aga kus oli siis Serafima?

      „Küll ta tuleb. Ära muretse,” ütles Nikolaša „Kas näed?” Nikolaša naeratas võidukalt.

      Ja seal ta oligi, seljas vihmast märg sinine Peeter Paani kraega kleit. Andrei ei suutnud tüdrukult silmi pöörata. Ta peaaegu ei kuulnudki, kui Nikolaša käsi plaksutas ja Vlad talle „Sametraamatu” ulatas.

      „Seltsimehed romantikud,” teatas Nikolaša ametlikul toonil. „Ma kannan raamatusse Andrei Kurbski kui täisliikme, kes tohib Mängus kaasa teha.” Rahvas lärmas nii valjusti, et Andrei kuulis teda vaevu, ning trügimine oli nii suur, et teistega kokku jääda oli raske. Aga sel päeval olid kõik heas tujus ning kui George ja Minka asusid viina välja kallama ja klaase ringi ulatama, haaras üks näost lapiline sõdur ühe endale, kallas klaasi kurku ning peagi tundus, et nad pakuvad juua kogu Balti laevastikule.

      „Kas te olete mingi teatritrupp?” päris üks madrustest, sakutades Nikolašat frakist.

      Möödujate summast võitles end nüüd läbi Rosa, tumelillakas keep kuldse aplikatsiooniga punasel kleidil, heledad juuksed vihma käes krussis. „Vabandust, Nikolaša! Ma ei pääsenud läbi. Siin nad on!” Tüdruk ulatas Nikolašale rohelises kastikeses püstolid. Ta tegi Nikolašale kummarduse ja too noogutas vastuseks.

      „Seltsimehed romantikud …” alustas poiss pühalikul ülempreestri häälel. „Nagu alati, oleme siin, et tähistada poeesia võitu proosalise üle, kire võitu teaduse üle. Milline on teie valik?”

      „ARMASTUS VÕI SURM,” vastasid Vlad ja Rosa. „KUI ELAME ILMA ARMASTUSETA, SURGEM NOORELT!”

      „Nüüd alaku Mäng!” teatas Nikolaša, kuid tema sõnad uppusid sõdurite laulu, kes alul laulsid „Sinist salli” ja seejärel „Katjušat”, sest „Katjuša” oli ühtaegu nii laul kui film.

      „Laske käia või me kaotame üksteist silmist!” hüüdis George ja lonksas viina.

      „Mida? Ma ei kuule iseennastki!” hõikas Nikolaša, noogutades Vladile, kes tõstis kastikese kõrgemale ja näitas kõigile kaht duellipüstolit. Püstolit valides asetas Nikolaša „Sametraamatu” kastikesse.

      „Kes täna sureb? Mängime …” ütles Rosa, ent tema vaikset häälekest polnud rahvasumma kära tõttu kuulda.

      Keegi ei näinud, mis juhtus järgmiseks. Rahvas kandis nad lahku ning Andrei jäi teistest nii kaugele, et kaotas Serafima sootuks silmist ning nägi vaid kaugelt paistmas Nikolaša pead, kui kõlasid kaks lasku. Äkilises vaikuses jäi vihm järele ja koos vihmaga seiskus ka aeg. Higisest märjast rahvahulgast kerkis ülespoole auru, kleepuv õhk oli korraga täis papliudemeid ja punast pead polnud enam kusagil näha.

      Kui Andrei leidis taas kaaslased, kes seisid kohkunult ja õuduses surnukehade juures, silmitses ta oma sõpru, teisi romantilisi fataliste, ning nad vaatasid teisel pool surnukehi seisva Serafimaga üksteisele otsa nagu kaks õudusest vallatud vandeseltslast.

      Tema ees askeldasid surnukehade juures kaks sõjaväearsti ning paksu inimsumma oli tekkinud lõhe. Mõlemast suunast tormas kohale miilitsaid. Andrei märkas maas duellipüstoleid, millest üks oli tükkideks purunenud, ja märjal maapinnal ka avatud ja poriste kaantega „Sametraamatut”. Miilitsad hoidsid inimesi tagasi, paigutades ümberringi tähisposte ja esitades küsimusi.

      „Kas olete nende kahe sõbrad?” küsis üks miilitsatest, tugeva Stavropoli aktsendi ja kõhukesega mees. „Võtke end kokku. Öelge midagi.”

      „Jah, oleme,” astus Andrei ettepoole, tundes, kuidas Vlad tema kõrval oma märjas frakis lõdiseb.

      „Kas olete mingid näitlejad või? Kas te kannate kogu aeg selliseid riideid?”

      „Me ei ole näitlejad,” ütles Vlad ja hakkas nutma.

      „Issake! Ja sina, tüdruk?” jätkas miilitsamees Minka poole pöördudes, kes hoidis oma väikest venda Senkat kaisus.

      „Tule, Senka, ma viin su koju.”

      „Aga vaata püstolit, see on tükkideks lennanud – ja „Sametraamat” on puha puru,” ütles Senka kükitades, et asja lähemalt uurida.

      „Jäta need, miilitsal läheb neid vaja,” ütles Minka.

      „Mitte keegi ei lähe veel kuhugi,” käsutas miilitsamees, pöördudes nüüd Serafima poole. „Sina seal! Mis su nimi on?”

      „Serafima Romaškina.” Andrei mõistis, et tüdruk peab jäise rahu ja ametlikkuse varjus võitlust oma pingul närvidega. Ja ta kätel oli veri – ta oli vist esimene, kes sõprade juurde jõudis.

      „Nagu sellel kirjanikul?”

      „Ta on mu isa.”

      „Nalja teed. Nii et su ema on siis Sofia Zeitlin?”

      „Jah,” vastas Serafima.

      „Ta meeldib mulle hirmsasti. Mulle meeldis „Katjuša”. Milline film! Aga sa ei ole üldse tema moodi.”

      „Kuulge, meie sõbrad lebavad seal surnuna, aga teie lihtsalt …”

      „Nii et mida te siin tegite, Serafima Romaškina?” Miilits vehkis nüüd tillukese märkmiku ja pliiatsiga, mis tundusid ta paksude sõrmede vahel liiga väikesed.

      „Me pidime siin kõik pärast paraadi kokku saama. Niisama.”

      „Kokku saama,” kordas politseinik, üritades kuuldut kirja panna. Andrei mõistis, et mees on purjus. Suurem osa inimesi Moskvas oli praegu purjus ning nii mõnelgi siin viibival miilitsal oli tegemist püstipüsimisega. „Miks te kostüümides olete?”

      „Me oleme draamaklubi liikmed,” vastas Serafima.

      „Mis kuradi asi see veel on?”

      „Me mängime seda Mängu,” pahvatas väike Mariko Satinova lastesalga tagumisest reast. Andrei pani tähele, et Marlen seisab Mariko ees, et tüdruk ei näeks surnukehi ega verd.

      „Sinu nimi ja aadress, siis võid väiksemad koju viia.”

      „Satinov,” vastas Marlen.

      „Satinov? Nagu see Poliitbüroo liige?”

      „Jah, ma olen Marlen Satinov.”

      „Ja mina tema õde Mariko,” lisas tüdrukuke.

      „Püha jumalaema!” hüüatas miilits, lükates mütsi kuklasse ja pühkides laupa. „GRIŠA, KURAT, TULE SIIA!” karjus ta siis ümber pöördudes.

      Murelikult jooksis kohale vinniline miilits, kes ei näinud kuigi palju vanem välja kui koolilapsed. „Jah, kapten?”

      „Jookse nii kiiresti kui võid Spasski värava valveputka juurde,” ütles paks miilits Kremli torni poole osutades, „ja helista sealt Lubjanka väljakule. Ütle neile, et meil on siin erijoontega kuritegu. Seda peavad uurima organid. Ütle neile, et nad saadaksid kellegi kähku siia. Mine!”

      Andrei vaatas, kuidas noor miilits minema jooksis; just siis, kui nooruk oli jõudmas valveputka juurde, kust läks telefoniliin MGB- sse, julgeolekuministeeriumisse, hüppas ta õhku, kui taevas lajatasid paugud ning Kremli kohal lõi sätendama tulevärgi galaktika.

      Rahvahulga möirged levisid sillalt edasi mööda inimesi tulvil Moskva jõe kaldapealseid, ent Andreil jätkus silmi vaid kätega vehkiva miilitsa jaoks, kes veenis parajasti valvureid oma ülemustele helistama. Ta kujutles, kuidas valveputkast lähevad telefonikõned edasi mööda üha kõrgenevat hierarhiat – kaptenitelt polkovnikutele, kindralitelt ministritele – terve tee kuni Lubjanka väljakuni ja siis Kremlisse.

      Andrei ümber muutis ilutulestik öö päevaks ning värvis kaks surnukeha sillal kord punaseks, kord valgeks, kord roheliseks, sedamööda, kuidas valguspilved nende kohal poolkaarte, tähtede ja ratastena taevasse paiskusid.

      Serafima seisis tema kõrval. Pimestavas valguses nägi Andrei, et tüdruk nutab, ning hetkeks tundus, nagu oleksid nad seal täiesti omaette. Siis embas ta Serafimat ning tema südant haaras