Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore

majas Molotovi korteris.

      Olen tohutult tänulik oma hiilgavale, väsimatule ja tähelepanelikule toimetajale ja kirjastajale Selina Walkerile ning võrratule Georgina Capelile, linna parimale agendile. Tänu ka minu vanematele raamatu toimetamise eest.

      Ennekõike aga tänan oma abikaasat Santat armastuse ja sõpruse ning nutikate nõuannete eest selle raamatu kirjutamise ajal; samuti tänu mu võrratutele lastele Lilyle ja Sashale, kes on andnud inspiratsiooni mu mõlema Venemaa-teemalise romaani lapstegelaste kujutamisel.

S. S. M.

      PROLOOG

Juuni 1945

      Kui Serafima mõni hetk pärast laske oma koolikaaslaste surnukehi näeb, on nende katkirebitud ihul märgata sulgkerget valget kirmet. See oleks nagu lumi, ent praegu on kesksuvi ja Serafima mõistab, et see on õietolm. Papliseemned teevad õhus oma heljuvaid ja hüplevaid manöövreid, nagu oleks tegemist tulnukate tillukeste kosmoselaevade rünnakuga. Moskvalased kutsuvad seda suviseks lumesajuks. Sel niiskel õhtul on Serafimal raskusi hingamisega, raskusi nägemisega.

      Hiljem, kui Serafima oma tunnistust annab, soovib ta, et oleks näinud vähem, teadnud vähem. „Need pole lihtsalt mingisugused surnud lapsed,” pudistab kohalviibiv poolpurjus vastutav politseinik. Kui politseinikud kontrollivad ohvrite ja nende sõprade isikutunnistusi, hakkavad nende silmad pilkuma, nagu üritaksid nad hinnata ohtu – ja siis annavad nad nii kiiresti kui saavad juhtumi teistele üle. Nii et see pole politsei, kes uurib, vaid organid, salapolitsei. „On see mõrv, enesetapp või vandenõu?” küsivad nad.

      Mida öelda? Mida varjata? Paned mööda, jääd peast ilma. Ja koos sinuga mitte üksnes su perekond ja sõbrad, vaid igaüks, kes on sinuga seotud. See on nagu mägironijate seltskond – kukub üks, kukuvad kõik.

      Ometi on Serafimal siin kaalul midagi enamat kui elu ja surm: ta on kaheksateist aastat vana ja armunud. Silmitsedes oma kaht sõpra, kes olid veel paar sekundit tagasi elus, tunneb ta, et see on alles algus, ja tal on õigus: iga sündmust Serafima elus võib nüüdsest määratleda selle järgi, kas see toimus enne või pärast tulistamist.

      Silmitsedes sõprade surnukehasid, näeb Serafima selle päeva sündmusi justkui võimendatud ereduses. On 1945. aasta 24. juuni. Päev, mil Stalin võtab vastu võiduparaadi. Jah, see on üks neist sündmustest, mida iga venelane mäletab, kus iganes ta ka viibiks, nii nagu ka 1941. aasta 22. juunit – päeva, mil sakslased maale tungisid. Sõda on lõppenud, tänavail tulvab purjus ja laulev rahvahulk. Kõik on kindlad, et sõjast tõuseb parem, meeldivam Venemaa. Aga see sõltub ühest mehest, kelle nime arukas inimene ei võta suhu teisiti kui aukartlikult ülistades.

      Serafima aga ei hooli sellest kõigest põrmugi. Ta mõtleb ainult armastusest, ehkki tema armastatu isik on saladus, ja seda kindlal põhjusel. Tavaliselt, kui koolitüdrukutel on mõni saladus, usaldavad nad kõik selle üksikasjad oma lähimatele sõbrannadele. Aga Serafima nii ei tee: ta teab juba oma perekonnast, et sel nõiajahtide ja vandenõude ajastul võivad kuulujutud osutuda hukatuslikuks. Ta teab ka, et on mingil kombel teistest erinev, isegi kui ta ei oska päris täpselt öelda, miks. Võib-olla tuleb see kasvamisest oma ema varjus. Võib-olla ta lihtsalt on niisugune. Ta on veendunud, et mitte keegi kogu inimkonna ajaloos pole kunagi tundnud sellist kirge nagu tema.

      Sel hommikul ärkab ta tänaval Glinka marssi harjutavate sõjaväe puhkpilliorkestrite mürtsumise, tankimootorite mürina ja ratsahobuste kabjaklõbina saatel ning tõuseb voodist tundega, et pole peaaegu üldse maganud. Tema isa Konstantin Romaškin koputab uksele: „Oled sa juba ärkvel? Oled paraadi pärast ärevil?”

      Serafima läheb aknale: „Ei või olla, vihma sajab.”

      „Paraadi ajaks jääb järele.” Aga ei jää. „Kas äratame ema?”

      Serafima läheb mööda lühtritest valgustatud parkettpõrandaga koridori vanemate tuppa, möödudes populaarse filmi „Katjuša” raamitud reklaamplakatist, kust vaatab suurelt vastu aukartustäratav sõjaväevormis naisterahvas, kes sikutab lahingustseeni taustal kuulipildujat. Naisel on süsimustad juuksed, põskedel ilutsevad tal mustad plekid nagu tšerokii sõjamehel. Dramaatiline kiri plakatil teatab, et filmis mängib peaosa SOFIA ZEITLIN (Serafima ema) ja et stsenaariumi on kirjutanud KONSTANTIN ROMAŠKIN (Serafima isa). „Katjuša” on Nõukogude sõdurite lemmikfilm, mille on loonud Stalini lemmikstsenarist. Serafimal on tunne, et just selliste stsenaariumidega võitiski isa ema südame – igal juhul on tal õnnestunud just sel viisil teda enda juures hoida.

      Magamistuba. Hunnik siidist voodilinu. Seal lebab ka Katjuša ise: pikad mustad juuksed, lopsakas paljas käsivars. Serafima tunneb ema Prantsuse lõhnaõli, Prantsuse sigarettide ja Prantsuse näokreemi tuttavlikku hõngu.

      „Ema, ärka üles!”

      „Jumaluke! Mis kell on? Ma pean täna hea välja nägema … ma pean iga päev hea välja nägema. Süüta mulle sigaret, Serafimotška.”

      Sofia tõuseb istukile: ta on alasti ja tal on täidlased rinnad. Mingil kombel on tal elevandiluust pitsis sigaret juba käes. Isa, murelik ja nõudlik, sammub toas edasi-tagasi.

      ISA: Me ei tohi hiljaks jääda.

      EMA: Ära tüüta!

      ISA: Sa jääd alati hiljaks. Seekord ei tohi me hiljaks jääda.

      EMA: Kui sulle miski ei meeldi, eks lahutame siis.

      Lõpuks on nad riides ja minekuvalmis. Serafima keerab eesukse lukust lahti täpselt sel hetkel, kui avanevad kõigi parkettpõrandate ja kõrgete lagedega korterite uksed ses roosas pulmatorti meenutavas hoones, mida kutsutakse Granovski majaks ehk teiste sõnadega Viiendaks Nõukogude majaks. Ka teised eliitperekonnad laskuvad nüüd treppidest alla.

      Trepikojas laste erutusest värisevad hääled, hästipoleeritud naha rudin, saapakontsade klõpsumine, medalite kõlin, püstolite kõlksatused vastu tähekaunistusega pandlaid. Esimestena tervitavad Serafima vanemad ennasttäis Molotove – Molotov kannab musta ülikonda nagu kodanlik surnumatja, ta pea on ümar nagu kahurikuul ja tal on ninal näpitsprillid, tema kirvenäoga Polina uhkeldab naaritsanahkades. Otse nende ees laulab marssal Budjonnõi kasakate laulukest (lakku täis? kell kaheksa hommikul?), nägu ehtimas jalgratta käepidemeid meenutavad vahatatud vuntsid, noor naine käekõrval.

      Esimesel mademel Herkules Satinov oma pidulikus kindralivormis – punase triibuga pükstes ja kuldtähtedega ehitud tulipunaste õlakutega pintsakus. Ema embab Herkulest, kes on revolutsiooniaegne perekonnasõber. Satinovi lapsed noogutavad Serafimale koolikaaslastest vandeseltslaste ilmel. „Mis uudist?” pärib George Satinov innukalt. George küsib alati nii. Serafima nägi neid eile õhtul restoranis Aragvi ja täna õhtupoolikul lähevad nad tegema seda, mida nad alati teevad. Nad lähevad oma Mängu mängima.

      „Kommunisti tervitus, Serafimotška,” ütleb seltsimees Satinov. Serafima noogutab vastuseks. Tema jaoks on seltsimees Satinov kiretu kuju, samasugune nagu kõik juhid. Graniit ja jää – ja juuksepumat.

      Serafima teab, et varsti seisab Satinov Lenini mausoleumil Stalini kõrval.

      „Ma loodan, et vihm jääb seltsimees Stalini auks järele,” ütleb Mariko, Satinovi kuueaastane tütar. Tal on juuksed patsis ja kaenla all mängukoerake.

      „Võib-olla jääbki,” naerab Tamara, seltsimees Satinovi naine.

      Nüüd edasi parklasse. Sajab sooja suvist vihma. Õhk on tiine äikese lähedusest, selles hõljub sirelite ja õunapuuõite läilat lõhna. Serafimat valdab mure, kas mitte selles niiskuses ei keerdu tema juuksed äkki korgitseridena krussi ja sinine valge kraega kleit ei lähe vormist välja. Hoolimata kõrgetest kontsadest, kellakujulistest kübaratest ja meeste punastest sirmiga mütsidest tunneb Serafima juba ka vänget higi ja veest läbi imbunud atlassi lõhna.

      Vormis ihukaitsjad on juba ootel, avatud vihmavarjud käes. Soomustatud limusiinid oma planeedisuuruste tulede ja naiselike vormidega sööstavad ükshaaval lähemale, et toimetada kõik suure Kremli palee juurde, mis pole kaugel. Kremli punaste müüride ümber keerdub peaaegu kahekordne liiklusummik.

      SERAFIMA: Miks me autoga läheme?

      ISA: