Enne külma. Henning Mankell

See pole sama asi. Kõiki inimesi tabab mõnikord ahastus. See on omamoodi rituaal täiskasvanuks saamise juures. Ilma mere või kuu või oma vanemate peale karjumata pole võimalik täiskasvanuks saada. Prints ja printsess Muretu on hukule määratud olevused. Nende hinged on tuimastatud. Meie, elavad, peame teadma, mis on kurbus.”

      Linda kadestas Anna väljendusoskust. Keel ja mõte, mõtles ta. Mina peaksin selle kõik enne kirja panema, kui tahaksin pooltki nii ilusti kõnelda nagu tema.

      „Sel juhul pole ma kunagi kartnud, et lähen hulluks,” vastas ta.

      Anna tõusis püsti, läks akna alla ja tuli natukese aja pärast diivani juurde tagasi. Igaüks on oma vanemate moodi, mõtles Linda. Samamoodi tegi ka tema ema, pidevalt sama liigutust, et oma murega toime tulla. Püsti, akna juurde ja siis jälle tagasi. Minu isa surub käed rinnale risti ja Mona hõõrub nina. Huvitav, mida mu vanaema tegi? Kui ta suri, olin ma nii väike, et ma ei mäleta teda. Ja vanaisa? Tema ei pigistanud käsi rusikasse ega läinud akna alla seisma. Ta saatis kõik kuradile ja jätkas oma kohutavate piltide maalimist.

      „Ma arvan, et nägin eile Malmös tänava peal oma isa,” ütles Anna ootamatult.

      Linda kortsutas kulmu, oodates asjatult, et Anna edasi räägiks.

      „Sulle tundus, et nägid eile Malmös tänaval oma isa?”

      „Jah.”

      Linda mõtles järele.

      „Aga sa pole teda ju kunagi näinud? Ei, see pole tõsi. Sa oled teda näinud. Aga sa olid nii väike, kui ta ära läks, et sa ei mäletagi teda.”

      „Mul on fotod.”

      Linda arvutas mõttes.

      „Tema kadumisest on kakskümmend viis aastat möödas.”

      „Kakskümmend neli.”

      „Kakskümmend neli. Kuidas inimene kakskümmend neli aastat hiljem välja näeb? Kes teab. Teada on ainult, et ta on teistsugune.”

      „Ometigi oli see tema. Ema on rääkinud tema pilgust. Ma olen kindel, et see oli tema. See pidi olema tema.”

      „Ma ei teadnud isegi seda, et sa eile Malmös käisid. Ma arvasin, et kui sa ära sõidad, siis oled sa Lundis. Eksameid tegemas või mis iganes.”

      Anna silmitses teda mõtlikult.

      „Sa ei usu mind.”

      „Ka sina ise ei usu ennast.”

      „See oli minu isa, keda ma tänaval nägin.”

      Ta tõmbas hinge.

      „Sul on õigus. Ma käisin Lundis. Kui ma Malmösse jõudsin ja teisele rongile ümber pidin istuma, siis oli kuskil Skurupi kandis mingi pöörang katki. Üks rong jäi vahelt ära. Ootamatult oli mul kaks tundi aega. See ärritas mind, sest ma jälestan ootamist. Ma pole kunagi suutnud kannatlikkust ära õppida. Ma pole kunagi aru saanud, et aega ei ole võimalik kaotada ega ära kasutada. Ootamise ajal võib midagi muud teha. Aga mind see ainult ärritab. Kõndisin mööda linna, täiesti sihitult. Lihtsalt selleks, et vastikut üleliigset aega kuidagi kulutada. Astusin mingisse poodi sisse ja ostsin paari sokke, mida mul üldse vaja pole. St. Jörgeni hotelli ees oli üks naine tänaval maha kukkunud. Ma ei läinud lähemale, mind puudutab alati väga valusalt, kui keegi ootamatult haigeks jääb või maha kukub. Tema seelik oli üles kerkinud ja mind ärritas, et keegi seda alla ei tõmmanud. Olin kindel, et ta on surnud. Inimesed seisid ümberringi ja vaatasid teda, justkui oleks ta rannale uhutud surnud loom. Läksin sealt ära, kõndisin üles Triangelni keskuse poole, astusin sealsesse hotelli sisse ja sõitsin klaasliftiga üles katusele. Malmös olles ma käin seal vahel, tõusen nagu klaasist õhupalliga taeva poole. Aga seekord see ei õnnestunud. Nüüd tuleb liftiukse avamiseks toavõtit kasutada. Ma olin nii pettunud. Selline tunne oli, nagu oleks keegi mu käest mänguasja ära võtnud. Istusin akna alla ühte tugitooli ja kavatsesin seal oodata, kuni on aeg jaama tagasi minna.

      Siis ma teda märkasingi. Ta seisis tänaval, ootamatud tuuleiilid panid akna värisema. Ma vaatasin teda, ta seisis kõnniteel ja vaatas mulle otsa. Meie pilgud kohtusid, vahtisime teineteist võib-olla viis sekundit. Siis lõi ta pilgu maha ja läks minema. Ma olin nii šokis, et ei taibanud talle järele minna. Sel silmapilgul ma ei uskunud, et see oli tema. See pidi olema viirastus, silmapete, nagu neid mõnikord ette tuleb, kui arvad, et tänaval mööduv juhuslik võhivõõras on mõni minevikust tuttav inimene. Kui ma lõpuks välja jooksin, oli ta muidugi kadunud. Läksin jaama poole tagasi, hiilisin mööda tänavaid nagu kiskja, kes püüab kedagi lõhna järgi leida. Aga ta oli kadunud. Ma olin nii erutatud, või õigemini ärevil, et ei läinudki rongi peale, vaid otsisin kesklinna tänavad veel kord läbi. Kuid ma ei leidnud teda. Ometigi olin ma kindel. Tänaval seisnud mees oli minu isa. Ta oli vanem kui pildi peal. Aga mul oli tunne, justkui oleks mul õnnestunud oma mälust leida veel üks karp vanade fotodega, mida ma kunagi varem pole näinud. Seal ta oli, ma olin selles täiesti veendunud. Ema kirjeldas kord tema pilku nii, et enne kui ta midagi ütles, pööras ta pilgu kaarega taevasse. Mees akna taga täpselt nii tegigi. Tal polnud nii pikad juuksed kui kadumise hetkel ja prillid olid teised, mitte paksude mustade raamidega, vaid hoopis ilma raamita. See oli tema. Ma olen kindel. Ma helistasin sulle, sest mul oli vaja kellegagi rääkida, muidu läheksin hulluks. See oli minu isa. Mitte ainult mina ei tundnud teda ära, jäi mulje, et tema nägi mind esimesena ja jäi seisma, sest tundis minu ära.”

      Linda mõistis, et Anna oli täiesti veendunud, et oli Triangelni hotelli akna taga oma isa näinud. Linda püüdis meenutada, mida politseikoolis oli õpetatud tunnistaja mälu, hiljem konstrueeritud mälupiltide ja puhtalt ettekujutuste kohta. Ta tuletas meelde, mida ta teab tundemärkide kohta, ja meenutas arvutis tehtud harjutusi. Igaüks pidi arvutis kujundama pildi iseendast kakskümmend aastat vanemana. Linda oli näinud, kuidas ta vananedes muutub üha sarnasemaks oma isaga ja võib-olla koguni vanaisaga. Me käime sama teed, mis meie vanemad ja vanavanemad, oli ta tookord mõelnud. Elu jooksul vilksatavad me näos kõik meie esiisad. Kui väiksena oled ema moodi olnud, siis oled vanast peast isa nägu. Kui oma nägu tuttav ette ei tule, siis on see ammu unustatud esiisade möödavilksatav vari. Tal oli raske uskuda, et Anna oli tõepoolest oma isa näinud. Vaevalt tundis mees ära täiskasvanud naise, keda ta oli viimati näinud siis, kui too oli alles väike laps. Muidugi juhul, kui ta polnud salaja jälginud lapse kasvamist, viibides nähtamatuna tütre kõrval.

      Linda mõtles kiiresti, mida ta teab salapärasest Erik Westinist. Anna sündides olid ta vanemad noored. Mõlemad olid pärit suurlinnast, kuid läinud kaasa roheliste süütu lainega, mis viis neid inimestest tühjaks jäänud Smålandi külakollektiivi. Linda mäletas ähmaselt, et Erik Westin oli olnud tubli käsitööline, kes valmistas originaalseid ja äärmiselt mugavaid sandaale. Aga ta oli kuulnud ka Anna ema kirjeldust, mille järgi mees olevat olnud vastutustundetu looder, hašišit suitsetav tüüp, kes oli passiivsuse elustiiliks muutnud ega teadnud, mida tähendab lapse eest vastutamine. Kuid miks ta õigupoolest ära läks? Polnud tema kirjutatud kirju, mingit vihjet ega märki põgenemise ettevalmistamise kohta. Politsei oli teda otsinud, kuid viiteid kuriteole ei leitud.

      Erik Westini põgenemine pidi olema hoolikalt kavandatud. Ta oli kaasa võtnud passi ja oma vähese raha. Seda ei saanud kuigi palju olla; nende sissetulekud olid väikesed. Suurem osa rahast pärines perekonna auto müügist, mis tegelikult kuulus Anna emale; ema oli see, kes haiglas öövalvete tegemisega oli autoraha kokku kraapinud. Erik Westin oli ühel päeval lihtsalt kadunud. Seda oli varemgi juhtunud, et ta oli ette teatamata jalga lasknud. Seepärast ootas Anna ema kaks nädalat, hakkas siis muretsema, läks politseisse ja tegi avalduse mehe kadumise kohta.

      Linda mäletas, et ka tema isa oli mingil kombel uurimisega seotud olnud. Kuid kuna kadumist ei seostatud kuriteoga, jäi Erik Westini lugu „pimedaks” nagu paljud muudki sarnased. Tal polnud kriminaalset minevikku, teda ei süüdistatud milleski ja ta ei olnud ka kohtulikult karistatud. Samuti ei vihjanud miski sellele, et ta oleks kadunud meeltesegadushoos. Mõni kuu enne kadumist oli ta käinud tervisekontrollis ja kui kerge kehvveresus kõrvale jätta, tunnistati ta täiesti terveks.

      Linda teadis statistikale tuginedes, et enamik kadunuid ilmuvad mingil hetkel välja. Neist, kes tagasi