Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

hea,” sõnas ta. „Aga sa pead hommikul tagasi tulema, et konks ära…” Kuid Nap ronis juba mööda nööri üles nagu ämblik. Teiselt poolt tohutut küünalt kostis kolin, kui teibad maha kukkusid, siis aga laskus poiss nagu kaljuronija tagasi alla isanda juurde, konks kaenla all. Ja nüüd seisis ta Smeemsi ees nagu usinuse ja küüritud (kuid halvasti riietatud) tõhususe kehastus. Selles oli midagi peaaegu solvavat. Ja küünlasell ei olnud sellega harjunud. Ta tundis, et tal on kohustus sellel poisil natuke kraade maha võtta, tema enda pärast.

      „Kõik küünlad siin ülikoolis tuleb süüdata pika küünlaga, leek tuleb võtta teise küünla küljest, poiss,” lausus ta karmilt. „Kust sa need tikud said?”

      „Ma ei tahaks öelda, härra.”

      „Või niimoodi? Räägi juba, poiss!”

      „Ma ei tahaks, et kellelgi pahandusi tuleks, isand.”

      „Sinu ustavus teeb sulle au, aga ma nõuan,” ütles küünlasell.

      „Ee… need kukkusid välja teie kuue taskust, kui te üles ronisite.”

      Kaugusest kostis veel viimane hüüe: „Megapood on kinni püütud!” Kuid Imperaatori ümber kuulatas jahmunud vaikus, suu lahti.

      „Sa eksid, Napakas,” ütles Smeems aeglaselt. „Ma usun, et sa leiad, et tikud pillas maha mõni härrastest.”

      „Ah, muidugi, kindlasti just nii see pidigi olema. Ma pean õppima mitte tegema ennatlikke järeldusi.”

      Jälle tekkis küünlasellil tunne, et midagi on tasakaalust väljas. „Noh, siis me ei räägi sellest rohkem,” oli ainus, mis ta öelda oskas.

      „Mis siin enne juhtus?” küsis Nap.

      „Ah see? See kõik kuulub härraste maagiliselt oluliste võlutegevuste juurde. See on kriitilise tähtsusega, et maailm õigesti toimiks, igatahes, just nimelt. On isegi võimalik, et nad panid sellega tähed õigele kursile. Saad aru, see on üks neist asjadest, mida me peame tegema,” lisas ta, poetades end nende sõnadega ettevaatlikult võlurite seltskonda.

      „Lihtsalt et paistis, et see oli üks kõhn mees, kellele oli suur puust part rihmadega pea külge seotud.”

      „Jah, see võis tõesti niimoodi tunduda, kui mõtlema hakata, aga meiesugustele see paistabki niimoodi, sest meile pole antud okuldilist nägemist.”

      „Kas te peate silmas, et see oli mingi sümbol?”

      Smeems keerutas end asjaolusid arvestades üsna hästi välja, kuigi selle teemaga oli ta nii õhukese jää peal, et kalad tundsid juba tema aluspükste vastu huvi. „Just nimelt,” teatas ta. „See võib olla millegi sümbol, mis ei tundu nii tobe.”

      „Täpselt, isand.”

      Smeems pööras pilgu alla ja vaatas poissi. See pole ju tema süü, mõtles ta, tema ei saa sinna midagi parata, et ta on see, kes ta on. Hetkeks valdas teda ebatavaliselt lahke meeleolu.

      „Sa oled tark poiss,” ütles ta. „Pole mingit põhjust, miks sa ei võiks ühel päeval niristajate ülemaks saada.”

      „Tänan, härra,” vastas Nap, „aga kui te pahaks ei pane, siis mina lootsin, et ma saan rohkem värskes õhus olla, nii-öelda.”

      „Aa,” tegi Smeems, „sellega võib väheke… keeruliseks minna, võib vist öelda.”

      „Jah, härra. Ma tean.”

      „Lihtsalt et palju on… noh, asi pole ju minus, see on… see on… noh, tead küll. Asi on inimestes. Tead ju küll, millised nad on.”

      „Jah. Ma tean, millised inimesed on.”

      Näeb välja nagu hernehirmutis, räägib peenelt nagu härrasmees, mõtles Smeems. Terane nagu nuga, inetu nagu junn. Ta tahtis kaastundest selle väikese… mehikese iseäralikult kerakujulist pead patsutada, kuid loobus siis sellest mõttest.

      „Kõige parem on, kui sa jääd alla küünlakeldrisse,” ütles ta. „Seal on hea soe, sul on oma madrats, seal on mugav ja kindel olla, eks?”

      Smeemsi kergenduseks poiss vaikis, kui nad mööda koridore sammusid, kuid siis lausus Nap mõtliku häälega: „Ma lihtsalt mõtlesin, härra… Kui tihti see küünal, mis kunagi ei kustu, on… mitte ära kustunud?”

      Smeems surus salvava vastuse alla. Mingil moel ta teadis, et pikemas plaanis ei tuleks sellest midagi head.

      „Küünal, mis kunagi ei kustu, ei ole selle aja jooksul, mis mina küünlasell olen olnud, kustunud kolmel korral, poiss,” lausus ta. „See on rekord!”

      „Kadestusväärne saavutus, härra.”

      „Igatahes, kurat võtaks! Eriti kui arvestada kõiki neid imelikke asju, mis viimasel ajal on juhtunud.”

      „Või nii?” imestas Nap. „Kas juhtunud on midagi imelikumat kui tavaliselt?”

      „Noor… mees, kogu aeg juhtub imelikumaid asju kui tavaliselt.”

      „Üks nõudepesijatest ütles, et eile muutusid tesseraktilisel korrusel kõik tualettruumid lammasteks,” märkis Nap. „Ma tahaksin seda näha.”

      „Mina sinu asemel ei läheks nõudepesuruumist kaugemale,” pistis Smeems kähku. „Ja ära muretse selle pärast, mida härrad teevad. Nemad on maailma kõige helgemad pead, usu mind. Kui neilt näiteks küsida…” Ta vakatas korraks ja üritas välja mõelda midagi eriti keerulist, näiteks: „Palju on 864 korda 316…?”

      „273 024,” vastas Nap mitte päris sosinal.

      „Mida?” küsis rööpast välja löödud Smeems.

      „Lihtsalt mõtlesin valjusti, isand,” ütles Nap.

      „Aa. Selge. Ee… Aga just nii see ongi. Neil on silmapilk vastus valmis.

      Kõige helgemad pead maailmas,” lausus Smeems, kes uskus, et kordamine muudab kõik tõeks. „Kõige helgemad pead. Tegelevad universumi asjadega. Kõige helgemad pead!”

      „Noh, see oli lõbus,” ütles ülikooli ülemkantsler Mustrum Ridcully, ja räntsatas nii raskelt õppejõudude Mitteühise Toa tugitooli, et see oleks ta peaaegu püsti tagasi paisanud. „Me peame seda mingil ajal kordama.”

      „Jah, ülemkantsler. Kordamegi. Saja aasta pärast,” vastas uus traditsioonideülem rahulolevalt, pöörates hiiglasuure raamatu lehti. Ta jõudis krabiseva leheküljeni, millel oli pealkirjaks „Megapoodi jahtimine”, märkis üles kuupäeva ja aja, mis oli kulunud eelnimetatud megapoodi leidmiseks, ja kirjutas selle alla uhke kaarega oma allkirja: Ponder Stibbons.

      „Mis see megapood üldse on?” küsis määratlemata uuringute õppetool, valades endale portveini.

      „Ma arvan, et mingit sorti lind,” vastas ülemkantsler ja viipas käega serveerimiskäru poole, millel olid joogid. „Mulle kõigepealt!”

      „Algne megapood leiti nõudehoiuruumist,” märkis traditsioonideülem. „See põgenes õhtusöögi ajal ja põhjustas, nagu minu eelkäija tuhat ükssada aastat tagasi ütles…” ta vaatas raamatust järele „”toelise lustiliku mürgeli, kui koeik kawalerid ajasid seda mööda ülikooli hooneid suure loebususe ja hää tujuga taga”.”

      „Miks?” küsis surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht, haarates mööduva joogikäru pealt osavalt karahvini tujutõstva vedelikuga.

      „Oh, megapoodil ei tohi lasta vabalt ringi joosta, doktor Hix,” vastas Ridcully. „Küsige ükskõik kellelt.”

      „Ei, ma mõtlesin, et miks me peame seda iga saja aasta järel jahtima,” ütles surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht.3

      Vanemlausuja pööras näo ära ja pomises: „Oh pühad jumalad…”

      „See on traditsioon,” seletas määratlemata uuringute õppetool, keerates endale sigaretti. „Traditsioonid peavad olema.”

      „Traditsioonid

3

Rangelt võttes oli doktor Hix, kelle nimi kirjutati x-iga, härra ja proua Hicksi poeg, aga mees, kes kannab hirmsate sümbolitega musta rüüd ja kellel on pealuumotiiviga sõrmus, oleks hull – või ütleme pigem, et veel hullem –, kui laseks mööda võimaluse kasutada oma nimes x-tähte.