Heino Lipp. Tiit Lääne

läbi, käed raudu

      Heino Lipp oma meenutustes: “Algul sai venelastest eemale hoitud, metsagi peitu poetud. Aga mind oli tähele pandud, Kudu tundis huvi, nii läksin ülikooli. Isa suri. Peeti ikkagi silma peal, kui tulin matusele, kontrolliti ja taheti koguni kinni võtta. Kauged sugulased Hermann ja Voldemar Lipp olid kanged metsavennad, Hermann oli ennast veel eestistanud Heinoks. Meie nimel oli halb kõla.

      Emal oli raske, ei jõudnud järjest kasvavaid talumakse maksta. Hiljem, kui olin endale juba nime teinud, olevat Nikolai Karotamm Jõhvi saatnud paberi – olgu ema maksudest vabastatud, et poiss saaks sporti teha. Sel eesmärgil tuli samakatki ajada. Seitseteist pudelit viisin Tartusse, ikka müügiks.”

      18. märtsil 1945 Tondi ratsamaneežis peetud 1. Eesti sisevõistlusel tõukas Lipp kuuli 12.99 ja oli odamehe Friedrich Issaku ja Toivo Õunapi järel kolmas. Tundus, et esimene sõjajärgne kergejõustikusuvi tõstab Lipu uuele sportlikule tasemele.

      Tallinnas 11. ja 12. augustil toimunud Eesti meistrivõistlustel aga Lippu ei ole. Kus Lipp on, küsisid paljud?

      Spordikangelane on hiljem meenutanud, et iga kord, kui ta Tartust koju tuli, olgu siis toidukraami järele, ema vaatama või niisama koju käima, võtsid venelased ta kinni.

      ““Kust tuled?” küsiti tavaliselt. “Kas metsast?” Anna aga muudkui selgitusi.”

      6. mail (mõnedel andmetel 7. mail) 1945 arreteeriti Heino Lipp Tartu raudteejaama restoranis. Keegi Kiviõli naine olevat temas ära tundnud ohtliku Lipu ja lootis mehe ülesandmisega võimude ees kannuseid teenida. Punastes spordidressides olnud Lipp viidi kõigepealt Tallinna ja sealt juba Põllküla sõjavangilaagrisse. Venelased nimetasid seda ka filtreerimislaagriks.

      “Hakkasin maale sõitma. Tartu jaamas oli mingi haarang. Kolm-nelikümmend inimest nabiti kinni, mind ka. Keegi Kiviõli naine vist veel tundis – see ju Lipp! Tehti protokoll, topiti kogu seltskond rongi, Tallinnas pandi filtreerimislaagrisse. Kes Venemaalt lahti said, käisid sealt enne läbi, kui koju saadeti,” on rääkinud Lipp.

      Esimese hooga arvanud julgeoleku agendid, et suur ja tugev mees, pealegi Lipu-nimeline, on kurikuulus metsavend Heino Lipp (enne nime eestistamist Härman-Karl Lipp) ning toimetasid Lipu Maardu laagrisse.

      “Istusin seal mitu kuud koos mitme teise tuntud spordimehega. Punusime korve, niitsime heina ja tegime trennigi. Vangipõlv sai otsa, kui Veetõusme ja Kudu mu päev enne Eesti – Läti maavõistlust vabaks kauplesid. Ega nad ju õieti teadnud, kuidas mu vorm on. Kuulitõuke võitsin ära ja ketas läks ka hästi. Mäletan, et siis sain ka passi. Kalvo oli tookord mingi miilitsaülem, tema aitas. Hiljem, kui ta ise kinni võeti, olevat seda talle süüks pandud.”

      See päev, mil Lipp laagrist välja toodi, oli 25. august. Terve 1945. aasta suvi oli möödunud karistusalusena, ent mille eest? Kas ainult nime sarnasuse tõttu oma sugulasest metsavennaga?

      Terve suve vangipõlves veetnud Lippu ootas juba 26. augustil Tallinnas Eesti – Läti matš kergejõustikus. Erilise juhendi tõttu ei kuulunud Lipp (nagu ka näiteks Johannes Kotkas, Raivo Armi, Kuno Maior jt) küll veel koondisse, vaid tegi kaasa individuaalvõistlejana. Tulemused üllatasid aga meest ennastki.

      “Rõõmustav oli näha, et rajale on jälle ilmunud H. Lipp. Kuid temagi võistles autsaiderina (väljaspool arvestust – toim.). Ta võitis kuulitõukes (13.67) Tarmaku, Kotka, Issaku ja ülejäänute ees. Kettaheites oli ta resultaadiks 40.93, millega ta jäi lätlase Saulitise ja kaasmaalase Tarmaku kannul kolmandaks. Lipu kaasavõistlemine oleks meeskonnale toonud palju punkte juurde,” kirjutas pärast võistlust Aadu Adari.

      Lipp oli suutnud end füüsilise tööga siiski suve läbi sportlikus vormis hoida.

      Lipp: “Ametlikud tegijad olid treeningulaagrist tulnud Kotkas ja Tarmak. Ütlesin, et te olite vales laagris…”

      Selliseid näiteid on spordi vallast teisigi. Näiteks Teise maailmasõja ajal Itaalias ameeriklaste kätte vangi sattunud austerlane Fritz Nussbaumer veetis üle kahe aasta sõjavangilaagris Egiptuses. Vangid rajasid sinna 400 m ringraja ning hüppe- ja heiteplatsid. Spordist sai seal sakslaste ja austerlaste peamine meelelahutus, Nussbaumerist aga hiljem tuntud kümnevõistleja.

      Kuu aega pärast kohtumist lätlastega toimusid N Liidu esimesed sõjajärgsed meistrivõistlused, arvult 26-ndad üle-Venemaalised võistlused nagu kirjutas keskpress.

      Lipu debüüt oli eestlastele Kiievis üks suurimaid positiivseid üllatusi. Esimene nii suur võistlus andis talle kuulitõukes kohe pronksmedali, jättes esimesena medalist ilma maadluskuulsuse Johannes Kotka.

      Ajakiri Kehakultuur: “Kuulitõukes peeti Heino Lippu täielikuks autsaideriks, kellele algul ei pööranud tähelepanu ükski favoriitidest. Kui aga Lipult tuli 14 meetrit, tekkis kuulitõukajate leeris üldine kahin. Täpselt 14 meetriga päris H. Lipp kolmanda koha.”

      Kolmas eestlane Aadu Tarmak hilines starti ja võistlema ei pääsenud.

      Veel suurema üllatusega sai Lipp aga hakkama odaviskes. Tugevas konkurentsis jõudis ta finaali ja tõi kuuenda kohaga Eestile üllatuspunkti.

      N Liidu meistrivõistlused

      9. -16. septembril 1945 Kiievis

      Kuulitõuge

      1. Dmitri Gorjainov (Leningrad) 14.58

      2. Viktor Tutevitš (Moskva) 14.25

      3. Heino Lipp (Eesti) 14.00

      Odavise

      1. Viktor Aleksejev (Leningrad) 66.37

      2. Friedrich Issak (Eesti) 61.21

      3. Harry Vallmann (Eesti) 55.89

      …

      6. Heino Lipp (Eesti) 49.88

      Hilissügisel jõudis Lipp proovida taas ka kümnevõistlust. 6. ja 7. oktoobril selgitati Eesti meistrit Tartus, kus Paul Toomla võitis 5967 punktiga. Lipp, kes paljusid alasid vahepeal polnud saanud proovidagi, oli 5856 punktiga teine. Luhtaläinud suvi oli jätnud oma jälje.

      Rekordid hakkavad varisema

      1946. aastal tegi Lipp treener Fred Kudu käe all suure arenguhüppe. Kohe hooaja algul tõukas ta viienda eestlasena kuuli üle 15 meetri – 15.34. Mõned päevad hiljem võttis leningradlane Dmitri Gorjainov enda nimele N Liidu rekordi, tõugates 15.56, millega ta ületas 3 sentimeetriga kiievlase Aleksander Kanaki 1938. aastal püstitatud rekordi.

      Sellest omakorda kümme päeva hiljem, 3. juunil Tartus, ehmatas Lipp juba ka rekordimeest Gorjainovit, tõugates uueks üleliiduliseks rekordiks 15.62. See oli Lipu esimene rekordiparandus, millele varsti järgnes teine – 15.78.

      “Meeste poolt alustas hooaega kõige temporikkamalt Tartu kehalise kasvatuse instituudi üliõpilane Heino Lipp. Ta on kolmas eestlane, kes küündinud üle 15,5 meetri. Eelkäijate eeskujul üritab ta 16 m piiri ületamist, kusjuures ta treener F. Kudu arvab, et Lipust tuleb kõigi aegade parim eestlane kuulitõukes,” kirjutati Kehakultuuris.

      Oodata ei olnudki enam kaua. Et Lipu viimane tulemus äratas üleliidulistes spordijuhtides kahtlusi, kamandati Lipp Moskvasse oma võimeid näitama. Kui ta proovitõukega 16 m kaugusel asuva puupiirde purustas, kadusid kõik kahtlused kusagil kolkas püstitatud rekordi suhtes. Ja Moskva võistlusel edestas ta vahetus duellis Gorjainovit, püstitades uue N Liidu rekordi – 16.12.

      Samas sattus suve kasvades Lipp aina enam hoogu kettaheites. Tema 46.29 oli eestlaste kohta väljapaistev tagajärg. Koduses spordipressis ennustati hooajaks pinevat duelli Lipu ja korvpallur Arvo Putmakeri vahel, kes üllatas hooaja algul 44.80-ga. Kusjuures Tallinn-Tartu matšil sai Putmaker Lipust jagu ühe (1 – !) sentimeetriga. Tulemused 43.95 ja 43.94.

      Südasuvel leidis Moskvas aset viie linna matškohtumine Moskva, Leningradi, Kiievi, Tallinna ja Tbilisi vahel. Võistluste üheks kangelaseks kerkis Heino Lipp, kes seekord küll rekordit ei püstitanud. Siiski oli ta ainus eestlane, kes alavõidu ka Tallinnale tõi. Seda muidugi kuulitõukes, kus võiduks piisas 15.59-st. Gorjainov tõukas 15.21.

      Võistkonnakaaslane