Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson

kumad tõe vaenlased kui valed.”

Friedrich Nietzsche

      Varjuline pärastlõuna

      Tema valik oli lihtne: minna ja tunnistada kogu maailmale, et gobon on üks suur jama ja ta on neid kõiki juba aastaid lihtsalt lollitanud … või lasta sel hullusel omasoodu edasi levida. Ta teadis täpselt, mis kaasneb esimese ja mis teise valikuga. Ja oli selleks valmis. Või kas ikka teadis? Inimkonna ajalukku on mahtunud lugematul hulgal uskumusi ja teooriaid, mis on kadunud ja millest keegi enam midagi ei mäleta. Ei mäletata ka nende algatajate saatust, ega sedagi, keda võiks selle tiitliga kutsuda. Mnjah, lisaks nende õnnelike vaikselt unustusse libisenud tõekuulutajate armeele on terve rida neid, kes lõpetasid tuleriidal või siis vähemalt ristil. Tuleriida kuumus tundus äärmiselt ebameeldiv perspektiiv. Seda juulikuist palavust oli niigi raske taluda.

      Taas silma valgunud higi kipitas põrgulikult. Elton püüdis selle käeseljaga ära pühkida, kuid muutis kõrvetuse nii ainult hullemaks. Ta kaalus hetke, kas see valu võiks puhastustulena lunastuse tuua, kuid muiates oma ei-tea-kust-tulnud totra mõttekäigu üle, otsustas kiirelt varrukaga silma kuivatamise kasuks. See töötas. Nad ütlevad, et Päike on kuumemgi kui tuleriit, vajus ta tagasi oma hämarasse sisemaailma, aga püsib vähemalt viisakal kaugusel. Väidetavalt suisa 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel meenus kunagi õpitud fakt. Keskmiselt. Huvitav, kas selle tõe õpetajad seda ka ise ikka kindlalt teavad või lihtsalt kordavad sõnu, mis tunduvad piisavalt usutavad, kuna kõik teised räägivad sama. Masside tarkus. Hah, missugune suurepärane oksüümoron!

      Jah, tuleriitadel tavatsesid lõpetada nii mõnedki vahvad visionäärid, aga viimastel sajanditel on see tore komme kuidagi unarusse vajunud. On olemas uued ja tõhusamad viisid ühiskonna kontrolliks ja meelelahutuseks. Huvitav, kui leitaks viis, kuidas asjade kosmosesse heitmine tekitab vähem reostust kui tuleriit – kas ajaloo kordamise ilust hakatakse eksoraakleid näiteks Päikesesse lennutama. Ökohukkamine päikesetulekeras. Võiks olla väga distsiplineeriv igasuguse jama kokkukeerajatele.

      Ei, praegu on humaansus valitsev trend. Ja karta on, et see püsib veel mõnda aega. Iseenesest oleks ju omamoodi põnevgi vaadata, kuidas esimene ketserite tulerakett teele saadetakse. Nagu keskajal. Ainult et ei peaks lärmakas rahvasummas parema vaatega koha pärast võitlema. Kantaks seda sündmust ju üle kõigis meediakanaleis. Koos asjaosaliste ja nende lähedaste intervjuudega ning loomulikult võimalusega laial massil onlain hääletada, kas ketserid on oma saatust väärt või mitte. Ja lugematutes kommentaariumites parastada. Suurepärane ja steriilne alternatiiv kividega surnukspildumisele. Ei saaks tolmuseks ning isegi anonüümsus oleks tagatud. Ja nad ütlevad, et inimkond ei ole sajandite jooksul arenenud! Respektaablimate meediakonglomeraatide kanalitel ei käiks hääletus mitte konkreetsete ketserite vaid kogu päikesetuleriidanduse eluõiguse üle. Ehk annaks isegi reality kokku panna, mille õnnelik võitja pääseks Päikese-ekskursioonist ja upitataks taas kuulsuse staatusesse? Võib-olla isegi mitmeks nädalaks. Tsivilisatsioon at its best. Elton rüüpas pudeli tühjaks ja tegi vastikusgrimassi. Seisnud õlu oli leige ja mõru nagu sooja kätte unustatud anumasse virelema jäänud märjukese viimasest lonksust oodata võiski. Ent ometi tuleb ka see ära juua – justkui ohverdusena esimese õndsalt külma ja neitsiliku sõõmu eest, mille vastavatud pudel enda korgikütkest vabastajale kingib.

      Peaasi, et ei peaks raketi teelesaatmist ise liiga lähedalt vaatama. Huh, üle mõistuse vastik on ettegi kujutada higiseid ja halisevaid tüüpe täistopitud metallkasti, mis mitme G kiirendusega Maalt Päikese poole saadetakse. Pärast selle seltskonna talumist tunduks Päikeses põlemine ilmselt juba kergendusena. Aga võrreldes praeguse olukorraga? Mnjah. Õudse lõpu mõttega flirtimine ei olnud Eltonile viimasel ajal sugugi uus. Huvitav, kui paljusid uusketsereid lohutaks teadmine, et ehk nimetataks nende järgi mingi religioon, mis aastate jooksul tuhandeid jüngreid kaasa tõmbab. Või siis vähemalt mõne kooli tagumine pink, millel too kunagi istunud oli. Või et kunagi keegi tõestab, et ta teooria oli siiski tõene. Eltonil igatahes oli järgijaid juba praegugi palju rohkem, kui ta oleks kunagi lootnud. Või pigem ulmelisemateski õudusunenägudes ette näha võinud.

      Jah, tänasel päeval tähendaks Eltoni jaoks päikesetuleriida raketi stardipaika minemine hoopis võimalust meeldivalt jahedas VIPtelgis koos teiste maailma vägevatega raketi lendutõusmise vaatemängu imetleda. Mõnusate suupistete ja suurte ekraanidega, millel kantaks üle otsepilti õnnetutest sügaval raketi sügavusest. Hah, vägevad! Kui paljudel neist on oma gobonid kapis peidus? Ilmselt siiski mitte paljudel – enamusel neist ei ole piisavalt kujutlusvõimet. Lambad! Samasugused lambad nagu kõik need teisedki. Mõnedel on olnud lihtsalt rohkem õnne. Või jultumust. Või taiplikkust ontliku lamba moodi välja näha. Või olen hoopis mina ise lammas? Nemad oskavad nautida kuulsuse tipul olemist – kihutavad ringi uhkete autodega, söövad nooblites restoranides ja mekivad head konjakit glamuurses seltskonnas, mitte ei vedele kuumal verandal enne esinemist mingil totral konverentsil ja trimpa odavat liisunud laket. Veelgi armetumaks tegi Eltoni oleku see, et see mõttetu vedelemine oli juba aastaid ta päeva mõtestatuim osa.

      Vähemalt valge särgi olen selga saanud, muigas ta irooniliselt. Valge, nagu PR soovitas, kui gobonist teati veel väga vähe. Jah, olid ka sellised ajad… Valge pidavat usutavust tõstma. Ja jumega sobima. Ka püksid, sokid, kingad ja pintsak, mis kusagil läheduses vedelesid, olid PR valitud ja isegi ostetud. PR, Paula Rebase. Kas ta oleks teiste initsiaalidega mõne muu ameti peal? Avalike suhete spetsialist, kes ise avalikkust iga hinnaga vältis. Füüsik ta igatahes ei oleks, reaalainetest ei tea ta midagi. Ometi ei ole see seganud teda veenmast lugematut kogust toimetajaid, peatoimetajaid, reportereid ja keda iganes, et goboni avastamine on suurim sündmus maailma ajaloos pärast ratta leiutamist. Varsti on ta siin ja ajab mind taas konverentsile, mõtles Elton tülgastusega. Esinema ja inimestega suhtlema.

      See suhtlemine tundus tõelise piinana, mis oli omamoodi paradoks, kuna nüüd käis ta läbi inimestega, kellega oli ammu soovinud sisulisi vestlusi pidada. Inimestega, kelle sõna luges ja mõte kandis – vähemalt oli nii tundunud eemalt vaadates. Nüüd, ise nende hulka kuuludes, oli see tunne alles jäänud vaid mõnede isendite osas. Lõputud keskustelud elust, poliitikast, teadusest ja millest iganes. Isegi naistest, kunstist, muusikast. Valdavalt mitte-ekspertidest moodustuvad vestlusringid vedasid diskussiooni elementaarsete baasteadmiste tasemele ja võimaldasid igaühel oma piiratud pagasist ammutatud mõtteteradega hiilata. Vähemalt enese silmis. Sedasi keskmistatud sõnamulin jäi Eltoni jaoks primitiivseks. Nii ei tahtnud ta juba pikka aega mitte kellegagi lävida peale oma kõrgtehnoloogilise külmkapi, telekapuldi ja läpaka. Sügav fatalistlik tunnetus, et kuidagimoodi õnnestub ka seekord PR-l ta esinema saada, vallandas Eltoni rinnast sügava ohke. Pehmelt, kuid järeleandmatult sai PR alati oma tahtmise. Nii nagu õnnestus tal välja vahetada kogu oma kliendi garderoob, kaasa arvatud armastatud mokassiinkingad ja kirjud sokid.

      Kerge tuulehoog libistas Eltoni valge pluusi hõlma kõrvale, paljastades erksavärvilised bokserid. Ta tundis neid vaadates heldimuse ja uhkuse kombinatsiooni. Jah, PR võib olla küll kogu ta riietuse välja vahetanud, aga välise pinna all oli ta ikka seesama lootustandev noor teadlane oma multifilmi-tegelaste pilte täis pikitud alukatega. Oma bokserite stiili ma ei muuda, lubas ta endale veelkord. See on kindel. Seda kartust – või siiski pigem lootust – et PR ta aluspükstega iial midagi ette võtab, muidugi ei olnud. See sai juba nende esmakohtumisel vägagi selgeks. Sel ammusel päeval, mil värske töögrupi juht Kobar juhuslikult oma vanas kabinetis istus. PR ilmus talle iseloomulikus tumedas pinstripe kostüümis sinna nagu ilmutus teiselt planeedilt. Sellist väljapeetud, jahedat ja veatut ilu võis kohata vaid hoolikalt photoshopitud klantsajakirjade esikaantel, mitte reaalsuses. Kindlasti mitte Eltoni reaalsuses. Laboris töötas mitmeid kenasid tütarlapsi, aga nad olid muutunud semudeks. Semud ei meigi ega kanna seelikut. Vaikival eelajaloolisel kokkuleppel kaotasid ka meeskolleegid oma sootunnused hommikuti valgesse kitlisse riietudes, nii et labori tubades, koridorides ja kohvikus ringles rahustavalt androgüünne ja eatu seltskond, mille liikmed grupeerusid vaid akadeemiliste tiitlite, uurimissuundade ja õppetoolide järgi.

      PR ilmumise tegi veel müstilisemaks vaikus. Elton mäletab selgelt seda pea täielikku vaikust, mis tekkis koridoris enne, kui see daam ta ukse hoogsalt lahti paiskas ja oma lõhnastatud visiitkaardi ulatas. Vaikus enne täiuslikku tormi. Vaikus oli nii sügav, et Elton seda selgelt tajus – ehkki ta oli töösse süvenenult enamasti immuunne kõige ümbritseva suhtes. Kogu maja oli tardunud – ei mingit juttu, ei mingit liikumist. Ainus heli oli Eltoni uksele lähenevad kiired ja kindlad kõrgete kontsakingade