Odessa, Vanessa. João Lopes Marques

pidanud. Ainult Marju ei saanud õigel ajal aru, ta ei hammustanudki seda läbi, hoolimata sellest, et oli Olegiga elanud kümmekond aastat pereelu. Kuidas see võimalik oli? No need olid teistsugused ajad, elati spionaaži ja maskeeringukunsti kõrgajal, Nõukogude Liit võis usaldada oma tõeliselt kompetentseid suure kaliibriga professionaale, iga-aastased komandeeringud Dresdenis Stasi vanameistrite juures tasusid end kuhjaga ära.

      Ja kes teab, äkki kunagi, ja mitte nii väga kauges tulevikus, saab mõnest neist seltsimeestest nagu Dmitri, Eduard, Leonid või Vladimir koguni riigijuht? Või peaminister?

      Muidugi oli nendes põlevkiviasjades ja sagedastes visiitides Sillamäele midagi kahtlast, aga ikkagi, ega siis sellest tasunud numbrit teha. Marju kartis ainult, et Oleg jääb ühel päeval kaevanduse sügavustesse kinni. Muus osas tuli Oleg igal õhtul koju sööma, kell ei olnud veel kuuski, kui juba ta lösutas laua ääres. Teinekord põikas veel Balti jaamast läbi ja tegi väikese üllatuse, tõi pudeli ülimagusat Moldaavia või Gruusia punast või otse ahjust tulnud lavašši (mehel ei läinud kunagi meelest sõduripõlv Thbilisis), seega pangem tähele – isegi Nõukogude Liidus oli küllaldaselt võimalusi romantikaks.

      Marju ehmatas, kas siin öeldi „Gruusia“? Otsekui taaselustataks Stalin ja kutsutaks seda „statistikaks“. Oleg, õige nimega Vitali, oli vaid üks sotsialismi tuhandetest mustadest kastidest ja seetõttu jäi tema rutakas minemaajamine tavakodanikel märkamata. Südametunnistuse käes vaeveldes läks tal korda olla isegi diskreetsem kui Lembitu, see eesrindlik allveelaev või endine allveelaev, mis veetis oma kuulsusrikkaid päevi Balti mere põhjas.

      Läks Vitali ning tema järel ka sirp ja vasar. Väidetakse, et Donetskisse. Või Primorskisse. Või Kaasanisse. Või Murmanskisse. Või Harkovisse. Nagu oleks üks värvilisem – või vähem hall – kui teised. Samuti võib olla, et Kurat mängis talle vingerpussi ja ta on kusagil Magadani kandis režiimi rahastatud psühhiaatriahaiglas hea seitse tuhat kilomeetrit Kalamajast eemal. Kes see käskis tal poliitikutest anekdoote rääkida?

      Teised jälle vannuvad pühalikult, et ta asutas Peipsi järve vastaskaldal vanausuliste kogukonna ja kannab nüüd ortodoksse ikonograafia eeskujul lõpmata pikka habet ja püüab iga päevaga jõuda lähemale Meie Issandale Jeesus Kristusele. Suitsu ta enam ei tee, viinast rääkimata.

      Ja lõpuks leidub ka neid, kes teadustavad, et on näinud teda piiriäärse Ivangorodi alkopoes. Üks hüpotees on, et ta armus Eestisse meeletuseni ära ja tahab nüüd teisel pool Narva jõge seda igal hommikul vaadata, edasi elamiseks piisab talle sellest – vaid sellest ja „kütusest“.

      Omadega läbi, läks seltsimees-insener-spioon Vitali Sergejev oma teed, ilma et oleks sülle võtnud ilusat, fantastilist, võluvat, särtsakat tütrekest Eva Sergejevat ja nii naasemegi meie väärt peategelase juurde. Plinkiv ümbrik teavitab meid, et lõpuks ometi on saabunud uus kiri tema postkasti Vkontanktnes.

      Või Vontaktnes.

      Või Vkontaktnes.

      Või kuidas seda vene keeles hääldataksegi.

      KESKAJA DISNEYLAND

      Tahumatud käsitöömüüjad ja hüplevad narrid. Salakavalad timukad ja arust ära klounid. Piisab vaid kui tahes tagasihoidlikust päikesekiirest ja Tallinn tormab kangelaslikult müügilettide taha. Kõige armastatum vaatemäng, mille firmamärgiks on karamellis röstitud mandlite lõhn ja turistid, kes veetud tapalavale, mis on läinud moodi sama hiljuti kui Rooma-stiilis sandaalidki, rääkimata loomulikult tervest šlaagrile pühendatud tänavast.

      Paavst Innocentius III oleks enese üle väga uhke, kui ta tuleks kontrollima, mis mõju on tema välja antud bullal, selsamal, mis andis loa tuua kübeke tsivilisatsiooni metsiku Maarjamaa tihedasse padrikusse. Ainus vastuväide Tema Kõrgeaususelt puudutaks ilmselt siinset kaubitsemise viisi.

      Kahtlane, äärmiselt kahtlane.

      Ja ärge te hakake midagi taanlasi süüdistama, see oleks ülekohtune. Ja me ei viita siin pelgalt Dannebrog’ile, maailma vanimale kasutuses olevale riigilipule. Ei. Nad on planeedi kõige õnnelikum rahvas ja nende ehitatud linnamüür, ühes oma kuuekümne kuue torniga, ei seisa mitte ainult siiani püsti, vaid sellele pole ka ilu poolest võrdset. Veelgi vähem vihjame luterlaste korraldatud liigkasuvõtmisele, ja on see alles kahepalgeline, ulatudes peegelsiledaks lihvitud Stureplani tornideni välja.

      Siledate ja salakavalateni.

      Patriootilisemate isikute meelehärmiks on äril, millest meie räägime, eeldatavasti tunduvalt lähemad piirjooned. Suisa kohalikud. Olgu Viru väravas või Raekoja platsil – rahvuslikus nullpunktis – häbituid tänavakohvikuid ilmub praegu kui seeni, nende abil makstakse lihtsameelsetele välismaalastele kätte pealesunnitud seitsmesaja-aastase orjaöö eest kroonidega, mis kogu ülejäänud aasta jooksul on kättesaamatud.

      Tere tulemast Keskaja Disneylandi.

***

      Enne detailidesse laskumist hoidkem kokku energiat: mida teeb kahekümne ühe aastane punapäine tütarlaps päeval, mil ta on just lõpetanud keskkooli? Ilma igasuguse kahtluseta: ta läheb Café Populari vesipiipu suitsetama.

      „Oled sa kindel, et see ei ole kahjulik?“ sosistab köha käes vappuv Eva häbelikult, otsekui poleks ta elu sees mentooliga sigarette puutunud. Irina oleks võinud pobiseda: „Hull oled või?“ Või: „Ära mängi lolli!“ Või tema üle naerda: „Mis sa arvad, et oled Amsterdamis või?“ Tegelikult ei teinud ta sellest suuremat numbrit.

      Ta tunnistas, et pidas seda lapsikuks naljaks. Tõtt-öelda ei tundnud nad teineteist kuigi hästi.

      Ent järgmise köhahoo puhul oleks reaktsioon olnud juba teistsugune. Rauge Irina suust oleks kuuldavale tulnud midagi tunduvalt teravamat. Järsemat. Peaaegu labast: „Kullake, anna mulle mu otsekohesus andeks, aga sul on korralikult keppi vaja.“

      Ja öelnud nõnda kogenud ja elutargad sõnad, asus venelanna keel pikkade sekundite jooksul mängima, mängisklema, vesipiibu otsaga.Ainsa ettevaatusabinõuna püüdis ta lõikehammastega plastmassi mitte kriimustada.

      Eva meelest oli see pantomiim naljakas, eks igaüks tea ise oma siseheitlusi, ja ta hakkas juba tasapisi harjuma kaaslanna teatraalsete esinemistega, see oli saanud selgemast selgemaks 48 tundi tagasi. Kui arvutid kiirendavad kõike, siis digitaalsed sõprussuhted on veelgi äkilisemad.

      Tõsi, see kõlab uskumatult. Ent ometi oli kirjavahetus kahe tütarlapse vahel läinud algusest peale nii hästi, et oli lõppenud ootamatu väljakutsega:

      „Ja kui me läheks ja laseks endile tätoveeringud teha?“ pakkus välja Irina, kellel juhtumisi juba oli paar tükki, üks õndraluu juures ja üks piibellik madu siuglemas tema parema pahkluu juurest reie poole.

      Ka selles osas tundis Sergejeva end süütuna kui Eedeni aias. Sellegipoolest oli ta silmagi pilgutamata nõus: „Ja miks ka mitte?“ Olgugi et parajasti olid tegelikult kõige enam moes kunstripsmed ja neisse kleebitud briljandid.

***

      Eva valis isegi salamisi välja fraasi, mille otsa ta oli komistanud ühes neist lugematutest naisteportaalidest, midagi budistlikku, stiilis „Kahtle kõiges ja leia oma sisemine valgus“. Mandariini keeles lüheneks see tunduvalt, mahuks ühele reale ära, aga fraasijupike arenes otsekui vastsena kookonis aina edasi.

      Kui aus olla, jõudis see isegi nukkumisfaasist kaugemale. Veelgi enam, päris viimasel hetkel ja selgitustele aega raiskamata otsustas Eva lasta endale teha hoopis liblika, mis rangelt zooloogilisest vaatevinklist ei tundu kuigi arukas – liblika keskmine eluiga pole pikem kui kuu aega, või nelikümmend päeva. Maksimaalselt poolteist kuud, ja seejuures oleme juba ülemäära optimistlikud.

      See polnud mitte lüürika, vaid mäss, mida õhutas takka uus tutvus meeletu venelannaga, ja on paras vedamine, et liblikast ei saanud sirpi ja vasarat, see oleks võinud vabalt juhtuda.

      Väga lihtsalt.

      Olgu aasta 1917 või 2010 – eepiline aasta, kuhu meie järgnev jutustus paigutub. Eva vajas uuesti lendu tõusmiseks läbilõikavat karjatust, kuid Eesti kipub selles osas olema üpris tumm. „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.“

      Ühesõnaga,