Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus. Nele Siplane

seisab piklik mahagonist postament, mille ümber on paigutatud antiiksed sohvad ja toolid. Mööda seinaäärt looklevad suured klaaskapid, mille taga sagivad vilkalt müügimehed, tuues klientidele näha üha uusi ehteid. Klaaskappidesse on samuti välja pandud kõikvõimalikud kõrvarõngad ja sõrmused. Ehted on enamasti massiivsed, rikkalikult kaunistatud kollasest kullast, 18- või 21-karaadised. Eestis populaarset kulda prooviga 585 ehk 14 karaati siin poodides ei müüda ega võeta ka vastu. Suured ja värvilised tsirkoonid hiilgavad vastu sõrmustelt. Ripatsitel on kasutatud väiksemaid kivikesi, neile on kaunilt graveeritud Jumala nimi, mõni värss Koraanist, Meka kujutis, aga mõni on ka sinist silma kujutava kiviga – seegi peaks hoidma kurja pilgu eemal. Kõrvarõngadki on massiivsed, suured ja rippuvad. Ühe aluse peal leidub ka väiksemaid, kõrva tagant kinnitatavaid kõrvarõngaid, mis on mõeldud päris pisikestele. Tüdrukutel augustatakse kõrvad kõigest paarikuiselt, Saudi Araabias isegi kohe haiglas pärast sündimist. Seda tehakse selleks, et eristada poisse ja tüdrukuid, et protseduur ei oleks valus, kuna laps on veel pisike ja kõrvalestad alles õhukesed, ja et augud paraneksid kiiresti, aga ka selleks, et tüdruk harjuks juba väiksena ehteid kandma. Veel usutakse, et nahaga kokkupuutuv ja seda läbiv kuld muudab tüdruku oma olemuselt naiselikumaks.

      Linna- ja maanaiste ehted on tihti erinevad: maal elavad või ka traditsioonilistest peredest pärit naised armastavad suuremaid ja rikkalikumalt kaunistatud ehteid. Traditsioonilisi käevõrusid võib neil olla randmele lükitud mitu. Siin kehtib põhimõte: mida rohkem, seda uhkem. Küllap pärineb see ajast, mil naised kogu oma maist vara ehetena kaasas kandsid ja nii oli rohkemate ehete kandja jõukam, prestiižsem. Linnas elavad preilid kannavad tihti väiksemaid valgest kullast ja kalliskividega ehteid.

      Meeste ehted on islami kombe kohaselt üksnes hõbedast, samuti ei kanna mehed neid korraga palju: enamasti hõbedast abielusõrmust, mõnda kiviga sõrmust ja vahel ka käevõru. Kõrvu mehed ei augusta, ka kaelaketid ei ole populaarsed.

      Lõpuks, kui üks kaupmees ringi sagivate inimeste vahelt ka meieni jõuab, olen kogu selle kulla ja karra vahelt omale välja valinud ühe tagasihoidliku väikeste valgete tsirkoonidega kaunistatud valgest ja kollasest kullast ehtekomplekti, kuhu kuuluvad sarnase töötlusega kaelakee, käekett, kõrvarõngad ja sõrmus. Need peaksid minu pulmakleidi juurde hästi sobima, aga on head kanda ka igapäevaselt. Peale selle muidugi abielusõrmus, millesse graveeritakse ka abielukuupäev ja abikaasa nimi. Mohamed laseb endale tuua samasuguse, ainult hõbedast. Samuti jääb Mohamedi emalt päranduseks ehteid, mida ma uuemate vastu vahetada ei luba. Võibolla jäävad kunagi päranduseks meie tütrele, kui see peaks sündima.

      Kuni Mohamed hinda kaupleb (jah, nagu igal pool mujal, saab ka siin poes tingida, suure summa pealt ehk mõnisada krooni ikka), vaatan mina, kuidas üks meesterahvas hunniku raha letti laob ja siis kolm suurt kaelaketti valgesse riidesse paneb. Kingiks naisele? Raha hoiustamiseks? Naised on siin omamoodi perekonnapankurid. Neile meeldib panna kõik säästud ja vaba raha kulda. Siis on hea raskel ajal kusagilt midagi võtta, vahetada kuld raha vastu ja soetada mõni loom, käivitada äri, või kui abikaasaga peaks midagi juhtuma, siis võtta kusagilt raha seni, kuni päranduse kätte saab. Sellest hoolimata müüakse kuld tavaliselt viimases hädas, ja kõige viimases järjekorras šäbkä’ks saadud kuld. Sellepärast on mõnel naisel, kes võib-olla väga rikas ei tundugi, kodus lausa ämber kuldehteid. Kuigi müüa ei armastata, vahetatakse ehteid tihti uuemate vastu – müüakse mõni vanamoodsam ja valitakse vitriinist uuem. Ühe vana on teise uus.

      Kulda peeti pühaks juba Vana-Egiptuses. Küllap on see luksuse ja kullasära ihalus egiptlase verre jäänud tänaseni, miks muidu on kuldehted nii populaarsed ja enamikus Egiptuse kodudes leidub vähemalt mõni kuldne mööbliese, kui mitte kogu korteris, siis külalistoas ikka. Samas on see ka mõistetav, et kui ümberringi valitseb hallus, siis ihaldab inimene ikka midagi luksuslikumat või mõnd paika, kus end luksuslikumalt tunda.

* * *

      „Mohamed peaks sulle veel kulda juurde ostma,“ ütleb tädi Kauthar minu paljaid käsivarsi ja tühje sõrmi vaadates kord, kui me kõik jälle tädi Leila pool oleme ja mina lastega seal öö veedan. Minu vasaku käe sõrmes helgib vaid abielusõrmus ja kihlasõrmus.

      „Me just paar päeva tagasi käisime talle käevõrusid ostmas,“ vastab tädi Zeinab.

      „Aga kus su võrud siis on?“ küsib tädi Kauthar imestunult.

      „Mulle ei meeldi ehteid toas kanda. Sellepärast on need mul praegu kotis hoiul. Tahad näha?“ Toon talle külalistoast kotist oma uued käevõrud.

      „Mabruuk!“ (eg. „palju õnne“) vastab ta naeratades.

      „Lihtsalt oli vaba raha, sellepärast ostsime,“ vastan tema naeratuse peale.

      „Mulle ka ei meeldi ehteid kanda,“ ütleb Amal, ja tõepoolest, ta ei kanna kunagi ühtegi käevõru ega sõrmust, üksnes pisikesi kõrvarõngaid, mis nagunii räti varju jäävad. „Ma ei taha, et minu üle otsustataks minu ehete põhjal. Kui keegi tahab minust midagi arvata, arvaku siis minu iseloomu tundma õppides,“ lisab ta. Tädid vaatavad meid mõistmatult.

      „Ehted on üksnes raha paigutamise vahend,“ ütleb tädi Zeinab. Aga küllap ta teab, et need tähendavad veel ka palju muud!

      Egiptuse pulmas

      Kõnnime pimedal külavaheteel. Marsruuttaksoga jõudsime asulasse, aga jalutuskäik edasi majani, kuhu meid on täna kutsutud, võtab omajagu aega. Külatee on nagu külatee ikka: liivane ja põldude vahel, pimeduses siravate tähtede all omamoodi romantiline. Korraga märkame teeotsas tuk-tuk’i. See sõiduk, mootorratta ja auto ristsugutis, mille populaarsust sain tunda juba Tais, on siingi väiksemates külades au sees, kuna võimaldab pisema seltskonnaga konarlikel teedel hästi liigelda. Pole vist sõidukit, mida Egiptusest ei leia. Lahke juht nõustubki meid nimetatud majani viima.

      Väravast sisse astudes, õigemini juba kaugelt eemaltki, tervitab meid vali muusika. Ikka äärmiselt vali. Majade vahele jäävat hoovi täidavad kümned punased toolid, mille ees laval on kaks veelgi kaunimat tooli, elektriküünlad ja kunstlilled segamini lõikelilledega. Lavatagune on ümbritsetud punase-sinisekirju riidega. Nurgas mängib DJ folkloori. Tema ümber tekkinud kaardus inimmüür lastest ja meestest liigub muusika taktis kaasa.

      Suundume eluruumidesse, mis jäävad nurga taga asuvasse majja. Toolid on pandud ka ukse ette koridori, kus istub koos suurem hulk naisterahvaid, kes tervitades meid üles tubadesse juhatavad. Eluruumid on tagasihoidlikud, külalistuba oma kuldse mööbliga ilmutab killukest luksust. Meid palutakse istuma ja pakutakse pisikestes pudelites pepsit. Oleme tulnud pulma. Külapulma. Mohamedi kursusekaaslase Ali vanem õde abiellub täna siin oma koduhoovis.

      Mõne aja pärast juhatatakse meid alla maja ette, kuhu on kogunenud juba paras rahvahulk, ilmselt peaaegu kogu küla. Naised istuvad hoovi keskel olevatele toolidele, mehed jäävad kuhugi seina äärde ja toolidest tahapoole. Kõik ootavad pruutpaari, kes peaks kohe-kohe saabuma. Aga „kohe-kohe“ tähendab siin, nagu ikka, „mõne aja pärast“. Muusika on nii vali, et oma mõtteidki ei kuule. Üks tüdruk üritab minuga rääkida, aga no tõesti ei kuule midagi.

      Lõpuks sõidab ninaga hoovi sisse valge ja lai Mercedes-Benz aastast kusagil 1980. Kõik ahhetavad ilusat autot nähes. Kõigepealt astub autost välja peigmees, kes seejärel avab ukse ka pruudile. Pruudi kleit on üleni särav ja sitsisatsiline. Juuksed on tal kaetud millegagi, mis näib nagu segu mütsist ja loorist. Ehtedki säravad. Nii hiilgab ta seal lampide säras, omamoodi halo ümber.

      Pruutpaar liigub lava poole, inimesed ümberringi viskavad neile soola peale – see hoiab kurjad pilgud ilusalt pruudilt eemale. Lavale jõudes istutakse sinna pandud suurtele toolidele, mille poole hakkavad ükshaaval liikuma üliagarad õnnesoovijad, kes üksteise võidu pruutpaari kallistavad ja pilte teevad. Kogu see õnnitlemine kestab umbes tunnikese, misjärel suundub pruutpaar lähedasemate tuttavate ja sugulastega koos uude koju.

      Sel korral oleme meie vist aukülalised, sest saame ka sellise kutse. Kogu rahva sõidutamiseks on maja ette tellitud väike buss, mis meid lähedal asuvasse asulasse tagasi ja sealt veidike edasi ühe kortermaja juurde viib. Peigmees võtab pruudi sülle ja viib üle läve ning seejärel kutsutakse tuppa