Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus. Nele Siplane

leiab endale ilukirjanduse riiulilt teose „Härra Ibrahim ja Koraani õied“. Mind tõmbavad kõiksugused mütoloogilised teosed. Nii tõstan oma korvi väikesed raamatud Aswânist ja Luxorist. Teiselt korruselt avastan venekeelse Koraani, mis rändab samuti korvi – kingiks emale, kes ammu on tahtnud Koraani läbi lugeda. Veel leian endale araabia keele sõnaraamatu ja grammatikavihiku ning naiste õigusi puudutava teose. Korvi läheb ka hadith’ite kogumik ehk prohvet Muhamedi pärimused, mis Koraani kõrval kuuluvad moslemi elus samuti tähtsale kohale.

      Raamatupoodides kulub aeg teatavasti lennates. Nii märkame kella vaadates, et peame isegi lendama. Tänavad on pimedusse mattunud. Kairo on jälle saanud uue näo. Üle kogu linna kaigub hüüd ööpalvusele. Mööda sõitvatest autodest märkab silm musta-valgekirjusid taksosid, millest üks tuleb kinni püüda. Rongijaamani on omajagu maad. Kui kõik muu siin riigis käibki sisemise kella järgi, siis rong ei oota. Selle peale tuleb jõuda õigel ajal.

* * *

      „Kiiremini, kiiremini!“ hüüab mulle üle õla paar sammu eespool jooksev Mohamed, ise perroonil rongi viimaste vagunite poole tulistvalu edasi kihutades. „Täiesti uskumatu, kuidas see reisibüroo meid niimoodi kohtleb, et paneb meile kohad viimasesse vagunisse!“ lisab ta hingeldades ja ise ikka edasi kiirustades, mina tema kannul. Oleme jaama jõudnud viimasel hetkel, sest Kairo liiklus on nagu alati ettearvamatu ja kaootiline. Üldiselt ju ei ole sellest midagi hullu, kui kuhugi hilineda, aga täna ei saa seda luksust endale lubada.

      Inimesed, kellest mööda ruttame, jälgivad meid uudishimulikult, kuid ka veidi tülpinult. Kust nad tulevad? Kuhu tormavad? Õhus ripuvad küsimärgid. Kui me isegi teaksime, mis meid täpselt ees ootab! Ilmselt läheme ennast otsima, nagu see iga taolise spontaanse reisi puhul kipub olema. Otsima endast vastuseid vastamata küsimustele. Leidma teed, mida mööda edasi minna.

      Lõpuks istume viimases vagunis, mis on äsja renoveeritud ja näeb oma kitsikusest ning narivooditest hoolimata suhteliselt ontlik välja. Tundub puhas ja mugav. Seinalt leiab üksikuid saksakeelseid silte, küllap on siis see esimese klassi rong sealt maalt pärit. Samuti töötab vagunis konditsioneer. Egiptuses on veel teise ja kolmanda klassi ronge, aga need on äärmiselt aeglased ja konditsioneer puudub. Teise klassi rongi vagunites on toolid ja kolmanda klassi rongi vagunites üldse ainult pingid.

      Silmitsen nüüd ka ise väljas seisvaid inimesi. Mida ootavad nemad? Või keda? On meie rong ju viimane. Hommikust rongi? Tulemata külalist? Rongijaamad oma mitmekesisusega ja küsimustega on võluvad. Nii palju soove, mõtteid, igatsust. Ootusärevuses inimesed on juba iseenesest huvitavad. Jaam on justkui süda, kuhu suunduvad eri teed nagu veresooned, ristudes seal ja tormates siis pulbitsedes edasi. Inimesed tulevad, lähevad, mööduvad hetkeks üksteisest, heidavad pilgu vastutulijaile ja sammuvad seejärel mööda valitud teed edasi. Vahel, tänu kohtumistele, muudavad suunda või peatuvad hoopis. Inimesed muutuvad reisides ja reisil olles. Iga teekond justkui avab silmad tänu uuele maailmale, läbikäidud paikadele, kogutud kogemustele. Reisilt tagasi jõudes on tunne, nagu saabuksid ammu igatsetud koju, kuid igal saabumisel näib kodu veidike teistsugune. Reisides avardub maailmavaade, maailm tundub loogilisem ja lihtsamini mõistetav, vähemalt mingi tükikese maa, rahva, kultuuri poolest – muidugi vaid siis, kui reisida eelarvamusteta, avatud südamega.

      Rong nõksatab paigast. Istun ikka veel akna all ja jälgin, kuidas üksikud lambid linna lähistel ööga pimeduse-valguse mängu mängivad. Aknast mööduvad majad ja mošeed, mille asukohta ning suurust saab määrata vaid pimeduse sügavuse ja ulatusega. Rong sõidab vaikselt rappudes. Kill-koll-koll, kill-koll-koll laulavad rattad rööbastel sümfooniat. Tuut, kõlab monotoonse muusikapala vahele. Viimane vagun libiseb pimedusse, vastu valgusele − hommikupäikesele.

* * *

      Leban kupeevoodis, ja nagu võõras kohas ikka, ei tule und. Väljas laiub pilkane pimedus. Reis ei ole üksnes vaatamine tulevikku ega juba tuntu võrdlemine uute avastustega, taban end mõttelt. Reisil olles vaatab rändur tihti ka minevikku, vaatab endasse.

      See oli täpselt aasta tagasi, 2005. aasta veebruaris, kui astusin esimest korda Egiptuse pinnale. Toona ei teadnud ma kohalikust elust, kultuurist ega siinsest religioonist suurt midagi, üksnes seda kohustuslikku, mida ühelt reisikonsultandilt nõutakse: milline on ilm Egiptuses, kus asuvad paremad hotellid, millised neist on hea kvaliteedi ja hinna suhtega, kas parem on kaasa vahetada eurosid või dollareid, mida kohapeal ette võtta ja milliseid kohti külastada. Peale selle teadsin veel, et kohalikest inimestest üheksa kümnendikku on moslemid, aga on ka õigeusklikke kristlasi, et moslemid ei söö sealiha ega joo alkoholi, et islami tavade kohaselt võib mees abielluda nelja naisega korraga ja et naised peavad kandma rätikuid. Põhikooli ajalootunnist oli meelde jäänud prohvet Muhamedi nimi ja aasta 610, mil ta sai esimese ilmutuse ning hakkas kuulutama, et on vaid üks Jumal. Otse loomulikult olin kuulnud Eestis nii tuntud ütlemist „Kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, siis Muhamed läheb mäe juurde“, mida siin ei ole eriti keegi kuulnud.

      Äsja Egiptusest naasnud kolleegilt olin veel kuulnud, et vesi on Egiptuses hirmkallis, ja nii reisis meiega kohvris kaasa suur viieliitrine veetünn. Olgu nende riietega, kuidas on, aga niigi väikese taskuraha tõttu ei kavatsenud me ometi kõrvetava päikese käes janusse surra. Juba Egiptuses olles vaatasime aga üllatunult poes veeriiulilt liitrise veepudeli hinda. See ei olnud vähem ega rohkem kui neli krooni.

      Lennuk väljus Tallinnast õhtu asemel hoopis varahommikul, ja selleks ajaks, kui me jala Egiptuse pinnale tõstsime, oli meil juba suhteliselt ükskõik, kus me oleme, peaasi et lõpuks kohal. Lennukiaknast avanenud vaade tühja kõrbega, millesse olid pikitud valged hotellid, ja pooleliolevad punastest tellistest majad, mis paistsid bussiaknast teel hotelli poole, tulid meie niigi väsinud silmadele kerge šokina. Kuid seda šokiteraapiat jätkus veel terveks nädalaks. Siiski, olles esimesest kohkumisest üle saanud, oli see kultuurišokk pigem positiivset laadi.

      Meid võlus türkiissinine meri ja soe päike. Meid võlus sume suveöö oma siravate tähtede ja soojas tuules kohisevate palmipuudega. Meid võlus tänavamelu ja vilgas kauplemine. Meid võlusid odavad hinnad ja maitsvad toidud. Meid võlusid sõbralikud ja abivalmis inimesed. Meid võlusid kohalikud naised, kelle mandelpruunid silmad musta räti alt ümbrust piilusid, kollane kuld äbääjä (egiptuse dialektis „naiste traditsiooniline kleidisarnane rõivas“) varrukast välkumas. Ka püramiidid oma iidses massiivsuses võlusid meid, kui neile kätt asetades tundsime, kuidas ajalugu meist läbi voolab. Meid hakkas sügavamini huvitama kõik ümberringi toimuv: ajalugu, kultuur, inimesed. Aga ka islam.

      Kord hotelli hoovis istudes kuulsime heki tagant tulevat araabiakeelset jutlust. Oli reede ja moslemite püha päev, mil keskpäevane ühispalvus on kõikidele meessoost moslemitele kohustuslik. Kümned ja kümned inimesed palvetamas keset tänavat, üksteise kõrval ja ees ja taga – selles oli midagi müstilist, selles oli omajagu imetlustväärivat ja šokeerivat. Miks nad seda teevad? Kust tuleb see sisemine vajadus? Sellele pildile mõtlesin ma veel pikalt tagasi ja lubasin endale, et Eestis tagasi olles uurin islami kohta rohkem, kui seni teadsin. Samuti lubasin endale, et ühel päeval naasen Egiptusesse. Lennukis istudes pidasime sõbrannaga ka juba esimesi plaane. Ainult et siis ei teadnud ma veel, et tagasi olen juba vähem kui nelja kuu pärast.

      Kui Tallinnas lennukilt maha astusime, tervitas meid kahekümne soojakraadi asemel nelikümmend pügalat madalam temperatuur, miinus kakskümmend kraadi. Plätudes läbi paksu lumevaiba sumpamise ja külmast kõliseva korteri kõrval hakkas neil päevil külm ka minu hingel. Pimedus, pakane ja mornid inimesed vaatasid mulle vastu kõikjalt, kuid minu süda igatses soojust, mille käes olin alles äsja peesitanud ja mille olemasolu enda jaoks avastanud.

      Uurisin internetist üha rohkem islami kohta ja seeläbi kohtusin ka Mohamediga. Kellelt siis veel islami kohta küsida kui moslemilt. Neil talvistel öödel rääkisime islamist, aga ka maast ja ilmast, kultuuridest. Mohamed soovitas mul islami kohta veelgi lugeda ja kindlasti lugeda läbi ka Koraan. Ta soovitas seda teha avatud südamega, eelarvamusteta. Seda ma tegingi, ja mida aeg edasi, seda rohkem islam mind oma lihtsuse, kuid samas äärmise selgusega võlus. Toona kutsus mind onutütar tihti ka õigeusukirikusse küünlaid panema, see oli meie jaoks omamoodi traditsioon. Siiski jättis miski mind selle välise toreduse ja tseremoniaalsuse juures külmaks. Islamis meeldis mulle algusest peale mõte, et olen mina ja on