Krati nimi oli Peetrus. Enn Vetemaa

lood kuidas tahes, aga Madli või Magdaleena sukapaela, õigemini küll selle kättesaamise nimel tuleks heal õpetajal siiski suuremat vaprust üles näidata.

      Kuid püha vend ei pannud relvi maha: ühe vaga õilsa ülesande täitmiseks määratud krati tegemine tulevat ehk tõesti veel kuidagi kõne alla – kuigi seegi olevat juba ise ülim piir ehk non plus ultra – kolm tilka verd on aga liig mis liig. Leitagu sel sukapael pealegi, süüdistatagu teda pealegi ülekohtuselt ja kihutatagu kloostrist minema, jäägu teda leinama kolbid ja kupellid, ataanor ning destillatsiooniaparaadid, ärgu koorugu munast Hermogenese Kanapojuke – õilis filosoofiline kivi – , mille sündimine tõesti mitte enam kaugel pole: suures savitiiglis on ta hobusekusest ja lubjast just sublimeerumas, nagu on õpetanud suur spagüürik Johann Isaac Hollandus oma väärtteoses „Petra Urinae”; jah, jäägu see kõik siiapaika, ning las tema, Bonifatius, läheb pealegi – häbistatu ja pagendatu, aga tema süda on puhas. See minek ei saa kerge olema, kuna tal midagi kahetseda või häbeneda pole.

      „Ma olen oma õnnetuses õnnelik!” kuulutas Bonifatius, kes end õige tuliseks oli rääkinud.

      „Aga miks on teie silmad, kallis õpetaja, märjad ja teie hääl murdub? Tõesti ei näi te just õnnelik välja.”

      Bonifatius luksatas. Nad jalutasid tükk aega vaikides. Suur hall vares kraaksatas kähedalt ja otsekui pudenes kuuseladvast. Loojakutaeva taustal tundus ta päratu suur ja halvaendeline. Bonifatiuses näis käivat äge võitlus.

      „Minus keevad tõepoolest õige vastandlikud tunded; see on nagu siis, kui kallata soodale peale äädikhapet – üks suur kobrutamine…” Jälle ohkas ta. „Imelik küll, aga ma kahetsen nagu kõige enam just sellepärast, et mul siit lahkudes ühegi halva teo üle kahetseda pole. See teeb mu südame raskeks…”

      Selle kostmise peale ei saanud Paulus muud kui imestust avaldada.

      Kusagilt ilmus toosama vares ning just samal viisil kraaksatades nagu varem riputas ta end ka sama kuuse otsa.

      „Jah, nagu see vares, nii pöörduvad mu mõtted ikka samasse punkti tagasi… Inimene ilma kahetsuseta on poolik inimene. Nii on arvanud ka kõige ingellikum doktor Thomas Aquinost. Õndsaks saamine peab aga käima läbi suure võitluse. Kuid millega pean mina võitlema, kui mind siit puhta südamega minema kulutatakse? Kas ei või minus niiviisi tekkida trots ja upsakus, enese teistest paremaks pidamise patt? Ja see oleks väga suur õnnetus, sest Piibliski peetakse seda üheks eriti raskeks patuks. Oh, ma ei tea, mida küll teha!”

      Paulus laskis äädikhappel ja soodal oma hea õpetaja hinges võidelda ja mõttemulle kihistada: las tas heitleb pealegi, kui see tema hingele kasuks tuleb. Kuid kauaks ei raatsinud õpilane oma õpetajat siiski hingeheitlemiste kätte jätta.

      „Veretilkade pärast ei pea teie tõesti mitte muretsema. Selle küsimuse võin ma ise kenasti korda saata, nii et ma loodan, et mu hea õpetaja ka edaspidi Hermogenese Kanapojukese koorumist ootama võib jääda,” teatas Paulus üsna naerulsui.

      „Miiss?!.. Sa tahad ise Vanakuradile kolm tilka verd anda?! Seda ei tohi sündida!” hüüatas Bonifatius ehmunult. „Mitte mingil juhul ei luba ma seda. Pigem siis tõesti juba mina ise… Sinu noor puhas hing…”

      Paulust liigutas Bonifatiuse ennastohverdav vaim väga.

      „Ei ole meil verd vajagi. Minul on tänu minu kadunud isale Vanapoisiga head ja sõbramehelikud suhted,” alustas Paulus. Kartlikult jäi Bonifatius teda kuulama – head suhted Vanapaganaga? Eks kõlanud see ju hirmutavalt küll.

      „Minu isa esimene kohtumine Vanatühjaga juhtud üsna ootamatult, üsna õnnekaupa. Ühel õhtul mõtlikult hiiemäel jalutades, umbes nii nagu meiegi praegu jalutame, kuulis ta, et kusagil põõsaste taga keegi tõrrepõhjahääleline olend midagi ütlemata rõõmsal meelel jorutab. Eks ta hiilinud lähemale: Vanapagan see lustitaja olnudki. Karanud teine kui arust ära kabjalt kabjale ja huilanud:

      Küll on hea,

      küll on hea,

      et keegi ei tea,

      et keegi ei tea,

      et minu nimi Upelsten!

      Enne olin Ruubentilts,

      nüüd aga hoopis Upelsten.”

      „Upelsten?” imestas Bonifatius. „See pole justkui päris harilik maarahva nimi.”

      „Ega ole jah. Nagu saksik,” nõustus Paulus.

      „Upelsten… Upelsten… Kas pole see mitte kodukootud moel välja öeldud Opalstein?”

      „Ja mida peaks see siis tähendama?”

      „Eks ikka üht kalliskivisorti. Opaalikivi ehk opaali. Opaalil, mu poeg, on mitmeid imelisi omadusi. Aleksandria mõttetark Olympiodoros, kui ma ei eksi, väitis ühes oma uurimuses, et selle kollaka kiviga võib edukalt ravida kollatõbe ning sapihaigusi, aga ka paelussi haige ihust välja ajada. See võib ka tõsi olla, sest Olympiodoros eksib harva, tohterdada aga tuleb põhimõttel, et similia similibus, mis tähendati umbes, et sarnane kardab sarnast. Igatahes saab sellele printsiibile tuginedes peatada õilsa rubiiniga verejookse, lillat ametüsti – just nii lillat nagu joomamehe nina – aga on tulus tarvitada joomatõve puhul. Selle viimase kohta olen ma ka omal isiklikust elust kinnitust leidnud ning klaretikeetmisega seotud tõsistest ohtudest seni lõpuks ikka üle saanud…”

      Paulus lubas need tarkused tallele panna, kuigi ta päris kindlasti ei teadnud, kust peaks tema-mees opaalikive või rubiine välja võtma.

      Seejärel laks jutt taas Vanapaganale ning tolle kartmisele, et keegi tema nime võib teada saada.

      „„Nimes on saatus!” Nii arvasid vanad ladinlased. Ja mitte üksi ladinlased, vaid ka teiste rahvaste pojad on oma nime äramõistatamist väga kartnud,” mõtiskles Bonifatius poolvaljult.

      Üks saksasoost ehitusmeister, kes osava kirikutornide tegijana tuntuks saanud, varisenud otsemaid kellakuplist alla, kui keegi last sussutav naine juhtumisi tema nime – Heltsar – kuuldavale toonud. Nojah, aga ta ei tahtvat Paulust oma jutuga rohkem segada, jätkaku too aga pealegi.

      „Noh, eks mu isa varjanud end algul põõsastes, aga passis peale, kuhu too Upelsten läheb. Teinud seejärel nii, et sattus justkui juhtumisi Vanapaganale ristteekohal vastu. Hõõrus siis silmi ja lausus: „Vuatan ja vuatan, et kis sealt tuleb – see ju va Upelsten isi…”

      Vanapoiss olevat hirmsasti ära ehmatanud ja seejärel hakanud üsna nutupiiril paluma, et ärgu hea külamees tema nime kellelegi teisele öelgu: ta olla tervelt kolm aastat Sirtsu soos istunud, jalad poriaugus, ning ainult paljastest jõhvikatest ära elanud, kõik selleks, et ilusat kunskoppi nime välja mõelda. Salajasse jääv nimi pidavat hirmus tähtis olema – kui keegi teda Vanapoisiks või Vanatühjaks või kas või vanakuradiks nimetab, polevat häda midagi ja ta võib oma asju rahumeeli edasi ajada; kui aga keski selle päris õige nime ära mõistatab, on ta võim selleks korraks läbi. Mine uuesti soo peale uut välja mõtlema… Tema on valmis tegema kõik, mis külamees soovib, jäägu vaid uus uhke nimi saladusekatte alla. Eks Aap siis luisanud, et tal parasjagu ühe krati tegemine plaanis – põllale abimeest vaja; kui isand Upelsten puhuks ehk teisele ilma veretilku pandiks võtmata hinge sisse?.. Sel juhul vaikiks tema nagu haud. Vanapagan jäänud otsemaid nõusse: sihukese võimu annab ta Aabule endale ja tema lastele kolmandama põlveni. Ja tema vastutab, et kratid kõige paremat sorti saavad – ikki need, kes inimese kombel rääkida võivad.

      Seepeale löödud käed. Isa läinud kähku koju ja hakanudki kratti tegema – ei olnud tal seda valmis ühti; kus ta muidu teha oleks julgenudki: kes siis Vanapagana sulaseks saada tahab?!

      Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

      Ja Paulus lisas igaks juhuks ja ilu pärast veel ka „Sapienti sat!” Ja