Sünnipäevalood. Triin Soone

oksa. „Tule vaata, Olivia, kust sa pärit oled! Vaata, kui ilus pikk oks sinuni viib. Mõne koha pealt on kohe väga harali läinud, see tähendab, et seal on palju lapsi olnud.”

      Aga Oliviat ei huvita sugupuu. „Miks minu sünnipäev on pärast Sireli sünnipäeva?” tahab ta teada. „Mina sündisin ju enne Sirelit.”

      Isa hakkab Oliviale seletama, kuidas asjad on. Et aasta koosneb kuudest, nii nagu kuu koosneb nädalatest. Et eespool olev kuu ei tähenda midagi eespool oleva aastaga võrreldes. Liiga keeruline, saab isa ise ka aru.

      Olivia on juba ammu edasi-tagasi kiikuma hakanud ja silmad kinni pannud. Tema pähe tuli üks hoopis teine küsimus. „Ema, keda sa rohkem armastad, kas mind või Sirelit?”

      „Üks, kaks, kolm… ma armastan teid võrdselt… neli, viis kuus,” vastab ema lauale taldrikuid välja lugedes.

      „Võrdselt ei saa. Ütle, keda sa natuke rohkem armastad?”

      „Seitse,” lõpetab ema lugemise ja jääb vait. Mida vastata? Jah, päris võrdselt, täpselt ühtemoodi ei ole tõesti midagi, ka armastust mitte, teab ema. Ja äkki leiab ta vastuse, mis tähendab nii võrdselt kui rohkem üheaegselt. „Kuigi armastan teid võrdselt, armastan siiski sind rohkem, sest sa oled Sirelist vanem ja ma olen saanud sind kauem armastada. Mul on sinu armastamise jaoks lihtsalt rohkem aega olnud ja sellepärast on ka armastust ennast rohkem kogunenud.”

      Oi, kuidas ema on oma vastusega rahul. Ta läheb kiirel tippival sammul Olivia juurde ja istub tema kõrvale teisele toolile, võtab tütre käed ja küsib erutatult: „Kas said aru, mida ma ütlesin?”

      „Sel juhul võib mu sünnipäev peale Sirelit olla küll,” ütleb Olivia rahulolevalt. „Millal külalised tulevad?”

      „Tunni aja pärast. Siis on Sirel oma päevaune ära teinud, see on varsti,” vastab ema, kes ei ole päris kindel, kas Olivia ikka sai tema suurepärasest vastusest õigesti aru.

      Olivia noogutab ja naeratab. Ta ei ole just päris kindel, kas ema ikka sai aru, kui hea meel tal on.

(Lugu raamatust „Teistmoodi Sirel”)

      Sünnipäev

KALJU KANGUR | ILLUSTRATSIOON CATHERINE ZARIP

      Täna lips on kaelas

      konnaisa Krooksul:

      tal on palju rõõmu

      selle päeva jooksul.

      Tal on igal reedel

      sünnipäevapidu.

      Oh, kuis tõttab teedel

      külaliste ridu!

      Kõik nad kogunevad

      laua ümber ringiks,

      toovad terve kärbse

      sünnipäevakingiks.

      Vollil on sünnipäev

ILMAR TOMUSK | ILLUSTRATSIOON PRIIT REA

      „Mis me siis lapsele sünnipäevaks kingime?” küsis isa, kui ta oli proovinud terve õhtu triikraua seest kõrbenud pannkoogitainast välja koukida, kuid päris puhtaks seda ei saanudki. „Minul on praegu raha ainult uue triikraua jaoks. Aga ma kardan, et Volli poleks üldse õnnelik, kui me talle sünnipäevaks triikraua ostame.”

      „Ära räägi rumalusi,” pahandas ema, „kes siis lapsele sünnipäevaks triikraudasid ostab. Ostame ikka mingi toreda mänguasja või hoopis midagi sellist, mida tal vaja on.”

      „Volli ise arvas, et tal oleks väga vaja uut mobiiltelefoni,” meenutas isa. „Vähemalt eile ta arvas sedasi.”

      „Aga ostame siis talle mobiiltelefoni,” oli ka ema nõus. „Ma annan sulle natuke raha juurde. Ja kui sinul on telefoni vaja, siis võid sa Volli vana telefoni endale võtta.”

      „Olgu pealegi,” oli isa päri.

      Volli oli oma sünnipäeva pärast väga põnevil juba mitu kuud varem. Sünnipäev oli oktoobris, aga juba suvel tegi ta endale sünnipäevakalendri, kus ta igal hommikul ühele päevale risti peale tõmbas. Sünnipäeva kohale oli aga suurte tähtedega kirjutatud KINGITUS!

      Kui sünnipäevani oli jäänud ainult üks nädal, ei saanud Volli enam korralikult magadagi. Nii põnev oli mõelda, et ta tõuseb ühel hommikul üles ja on aasta vanemaks saanud. Ning sellest veel tähtsam oli loomulikult kingitus.

      Viimase kahe kuu jooksul oli Volli vähemalt neliteist korda jõudnud ümber mõelda, mida ta kingituseks tahab: mobiiltelefoni, tõukeratast, rula, akvaariumi, kitarri, koera, rohelisi papagoisid, raadio teel juhitavat helikopterit, väikest õde, raadiot, ratastega tooli, millele saaks mootori külge panna, telki, fotoaparaati ja lõpuks isegi ühte kandilist masinat, mille nime ta ei mäletanud.

      Viimase öö enne sünnipäeva vähkres ta oma voodis ja peaaegu ei uinunudki, nii et isa pidi mitu korda öö jooksul toa ukse taga luuramas käima, et kingitus salaja lapse voodi kõrvale poetada.

      Kui isa ja ema Volli hommikul sünnipäevalauluga üles äratasid, ei saanud poiss alguses mitte millestki aru. Siis aga märkas ta voodi kõrval kandilist karbikest ning kilkas üle terve korteri: „Uus mobla, just seda ma tahtsingi!”

      Volli unesegane nägu säras nagu jõulupuu. Ta koukis karbi kiiresti lahti ja pani uue telefoni sealsamas voodi serva peal istudes kokku.

      „Just seda ma tahtsingi, just seda ma tahtsingi,” kordas ta vahet pidamata ning isa ja ema olid õnnelikud, et olid just sellise kingituse ostnud, mis lapsele kõige rohkem rõõmu valmistab.

      „Kas ma võin selle täna kooli kaasa võtta?” küsis Volli emalt pärast hommikusööki.

      „Võid ikka,” vastas ema, „aga tunnis ei tohi sellega mängida. Kõige parem oleks, kui sa selle koolis üldse välja lülitaksid. Ja sisse lülitad alles siis, kui sa mulle pärast kooli helistama hakkad.”

      Volli läks kooli ning nii põnev ei olnud tal veel kunagi olnud, sest tal oli nüüd täiesti uus mobiiltelefon. See oli täiesti tema oma, mitte ema vana.

      Juba kooliteel sai ta kokku Erikuga.

      „Näita, milline sul on!” hüüdis ta sõbrale juba kaugelt. „Mul on selline.”

      Erik näitas Vollile oma telefoni ja Volli arvas, et tema oma on palju vägevam.

      „Aga sinul on ka väga hea telefon,” lohutas ta Erikut, kes oli kooli alguse puhul saanud endale isa vana telefoni.

      Enne tunde jõudis Volli rääkida veel Matiga, kellel oli ka päris uus telefon, aga sellel ei olnud fotoaparaati, MP3-mängijat ega taskulampi.

      Pärast eesti keele tundi tuli Volli juurde Liisbet.

      „Mis sa sünnipäevaks said?” küsis tüdruk.

      „Uue mobla!” Volli säras üleni ning näitas oma telefoni.

      „See on väga hea telefon,” kiitis Liisbet, „mul on ka täpselt samasugune.”

      Volli nägu muutus tõsiseks.

      „Ei ole,” vaidles ta klassiõele vastu.

      „Vaata,” sõnas Liisbet ning koukis ranitsast välja täpselt samasuguse telefoni, mis erines Volli omast ainult selle poolest, et korpuse tagumine pool oli teist värvi.

      „On jah samasugune,” tuli Vollil nõustuda. „Aga see on kõige parem telefon,” lisas ta, „eriti siis, kui see on täitsa uus.”

      Kui Volli koolist koju jõudis, oli ema juba kodus. Ta tegi süüa, aga kohupiimakook oli juba valmis.