Название | Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa |
---|---|
Автор произведения | Richelle Mead |
Жанр | Зарубежное фэнтези |
Серия | Vampiiride akadeemia |
Издательство | Зарубежное фэнтези |
Год выпуска | 2009 |
isbn | 9789949209279 |
Proloog
KUI MA OLIN ÜHEKSANDAS KLASSIS, PIDIN kirjutama essee ühe luuletuse kohta. Üks rida oli järgmine: „Kui su silmad poleks lahti, sa ei teaks, mis vahe on unenäol ja ärkvelolekul.“ Tollal ei tähendanud see mulle suurt midagi. Lõppude lõpuks oli klassis üks poiss, kes mulle meeldis, kuidas ma sain siis kirjandusanalüüsile veel tähelepanu pöörata? Alles nüüd, kolm aastat hiljem, saan sellest luuletusest tegelikult aru.
Sest viimasel ajal näib mu elu otsekui unenäolise kuristiku äärel olevat. Oli päevi, mil mõtlesin, et ärkan ja avastan, et hiljutised sündmused polnud tegelikult juhtunud. Kindlasti olen võluund nägev printsess. Ja iga hetk see unenägu – ei, õudusunenägu – lõpeb, ning saan endale printsi ning õnneliku lõpu.
Kuid õnnelikku lõppu minu jaoks ei ole, vähemalt lähemas tulevikus mitte. Ja minu prints? Noh, see on pikk lugu. Minu prints on muudetud vampiiriks – strigoiks, kui päris täpne olla. Minu maailmas on kahte sorti vampiire, kes eksisteerivad inimsoo eest salajas. Moroid on elavad vampiirid, head vampiirid, kes valdavad ürgset võlujõudu ega tapa, kui otsivad ellujäämiseks hädavajalikku verd. Strigoid on ebasurnud vampiirid, surematud, väärastunud, kes tapavad, kui toituvad. Moroid sünnivad. Stroigoid muundatakse – vägisi või omal vabal valikul – paheliste meetoditega.
Dimitri, mees, keda armastan, muudeti strigoiks vastu tema tahtmist. Ta muundati lahingus, seiklusterohkes päästemissioonis, millest ka mina osa võtsin. Strigoid olid röövinud koolist, kus ma käisin, moroisid ja dampiire, ning läksime koos teistega neid päästma. Dampiirid on pooleldi vampiirid ja pooleldi inimesed, keda on õnnistatud inimese jõu ja julguse ning moroi reflekside ja meeltega. Dampiire õpetatakse kaitsjateks – neist saavad eliit ihukaitsjad, kes kaitsevad moroisid. Mina olen üks sellistest. Dimitri oli olnud selline.
Pärast Dimitri pöördumist, pidas ülejäänud moroi maailm teda surnuks. Ja seda ta teatud mõttes oligi. Need, kes muutusid strigoiks, kaotasid tunnetuse headusest ja elust, mis neil enne pöördumist oli olnud. Polnud tähtis, kas nende pöördumine toimus vabatahtlikult või mitte. Nad muutusid ikkagi õelaks ja julmaks nagu kõik strigoid. Inimest, kes oli olnud enne, polnud enam olemas, ja, ausõna, lihtsam on kujutada neid ette taevas või järgmises elus, kui öösiti ohvreid jälitamas ja tapmas. Aga mina ei suutnud Dimitrit unustada ega tunnistada, et ta on põhimõtteliselt surnud. Ta oli mees, keda armastasin, mees, kellega mul oli olnud nii täiuslik klapp, et ma ei teadnud, kus lõpen mina ja algab tema. Mu süda keeldus teda vabastamast – mis siis, et ta on nüüd koletis, ta on ikkagi seal kusagil olemas. Ma ei olnud ka unustanud vestlust, mis meil oli kunagi olnud. Olime mõlemad olnud ühel nõul, et parem on olla surnud – päriselt surnud – kui strigoina maailmas ringi käia.
Kui lõpetasin Dimitri kaotatud headuse leinamise, otsustasin, et pean austama tema soove. Isegi kui ta nendesse enam ei uskunud. Ma pean ta leidma. Ma pean ta tapma ja vabastama ta hinge sellest tumedast, ebaloomulikust olekust. Teadsin, et see Dimitri, keda armastasin, oleks seda tahtnud. Strigoid tappa ei ole aga lihtne. Nad on hullult kiired ja tugevad. Nad ei anna armu. Ma olin juba mitu tapnud – üpris hull tegu äsja kaheksateistkümneseks saanud tüdruku kohta. Teadsin, et Dimitri tapmine on minu elu suurim väljakutse, nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes.
Tegelikult andsid emotsionaalsed tagajärjed end tunda niipea, kui olin otsuse langetanud. Dimitri jälitamine tähendas suuri muutusi mu elus (ja seejuures ei tulnud arvessegi asjaolu, et Dimitriga võitlemine võib üsna tõenäoliselt lõppeda minu enda surmaga). Ma käisin ikka veel koolis, vaid paar kuud oli jäänud lõpetamiseni ja iseseisva kaitsjastaatuse omandamiseni. Iga päev, mille ma veetsin Püha Vladimiri akadeemias – see oli kõrvaline, kaitstud kool moroidele ja dampiiridele – tähendas seda, et veel üks päev möödus, kui Dimitri on seal kusagil, olekus, mida ta polnud kunagi ihaldanud. Armastasin teda liiga tugevasti, et seda lubada. Seetõttu pidin lahkuma koolist varem ja minema inimeste sekka, jättes maha maailma, kus olin elanud peaaegu kogu oma elu.
Lahkumine tähendas veel ühe asja hülgamist – õigemini küll inimese –, minu parima sõbra Lissa hülgamist, keda teati ka Vassilissa Dragomiri nime all. Lissa on moroi, viimane oma kuninglikust suguvõsast. Mind pakuti pärast lõpetamist tema kaitsjaks, ning otsus minna Dimitrit jahtima hävitab meie ühise tuleviku. Mul polnud muud valikut, kui ta maha jätta.
Peale sõpruse ühendas meid Lissaga veel üks ainulaadne side. Iga moroi spetsialiseerub ühele võluväe elemendile – maale, õhule, veele või tulele. Veel hiljuti olime uskunud, et ainult need neli elementi ongi olemas. Siis avastasime viienda: vaimuväe.
See on Lissa element. Me ei teadnud sellest suurt midagi, kuna maailmas on väga vähe vaimuväe valdajaid. Enamasti näis see olevat seotud ülemeeleliste võimetega. Lissa valdas hämmastavat käsuhäält – võimet ükskõik kellele oma tahet peale sundida. Ta suutis ka tervendada ja siin muutus olukord meie jaoks veidraks. Vaadake, tegelikult sain ma surma autoõnnetuses, mis tappis Lissa perekonna. Lissa oli mu surnute maailmast enda teadmata tagasi toonud, luues meie vahel ülemeelelise sideme. Sellest hetkest alates olin alati teadlik Lissa olekust ja mõtetest. Ma teadsin, mida ta mõtles, ja tundsin, kui ta oli hädas. Olime ka hiljuti avastanud, et nägin kummitusi ja vaime, kes polnud veel sellest maailmast lahkunud, see lõi mu rööpast välja ja üritasin seda kõigest väest blokeerida. Seda nähtust nimetati varju suudluseks.
Meie varjusuudlusest sündinud side tegi minust Lissale ideaalse kaitsja, kuna teadsin otsekohe, kui Lissa on hädas. Olin tõotanud teda kaitsta kogu elu, kuid siis oli Dimitri – see pikk, ilus, äge Dimitri – muutnud kõik. Minu ees seisis kohutav valik – kas jätkata Lissa kaitsmist või vabastada Dimitri hing. Nende vahel valiku tegemine murdis mu südame, jättis valu mu rinda ja pisarad silmi. Lahkumine Lissast oli südantlõhestav. Olime lasteaiast saati olnud parimad sõbrad ja minu lahkumine oli meile mõlemale hingeline vapustus. Kui aus olla, siis Lissa ei olnud seda ette näinud. Olin hoidnud oma armuloo Dimitriga saladuses. Dimitri oli minu juhendaja, minust seitse aastat vanem ja oli samuti Lissa kaitsjaks määratud. Selles olukorras püüdsime mõlemad võidelda vastastikuse külgetõmbega, teades, et peame keskenduma Lissale, mitte millelegi muule, ja et meil tuleb sekeldusi suhte pärast meie õpilase ja õpetaja seisuse tõttu.
Kuid sunnitud eemalolek Dimitrist – ehkki olin sellega nõustunud – põhjustas minus palju sõnulväljendamatut vimma Lissa vastu. Ilmselt oleksin pidanud temaga sellest rääkima ja selgitama oma masendust selle üle, et kogu mu elu oli minu eest ära planeeritud. See ei tundunud mingil moel õiglane, et mina pidin alati ohverdama oma õnne, et kindlustada Lissa turvalisus, samas kui Lissa oli vaba elama ja armastama, nagu tahtis. Aga Lissa on mu parim sõber ja paljas mõte talle meelehärmi valmistada, oli minu jaoks talumatu. Lissa oli eriti haavatav, sest vaimu kasutamisel oli üks vastik kõrvalnähe – see võis inimesed hulluks ajada. Nii ma siis hoidsin oma tunded endale, kuni need viimaks plahvatasid, ning lahkusin jäädavalt akadeemiast ja Lissast.
Üks nendest vaimudest, keda nägin – Mason, minu sõber, kelle tappis strigoi –, rääkis mulle, et Dimitri oli läinud tagasi oma kodumaale Siberisse. Masoni hing leidis rahu ning lahkus siit ilmast varsti pärast seda, andmata mulle muid vihjeid selle kohta, kuhu täpselt võis Dimitri Siberis minna. Seetõttu asusin pimesi sinnapoole teele, trotsides inimeste maailma ja keelt, mida ma ei tundnud, et täita lubadus, mille olin endale andnud.
Kui olin mõne nädala ihuüksi reisinud, jõudsin viimaks Sankt-Peterburgi. Otsisin endiselt abitult rabeldes, kuigi kindlalt otsustanud Dimitrit leida, ehkki kartsin seda ka. Sest kui saan tõepoolest hakkama selle hullumeelse plaaniga, kui tõesti tapangi armastatud mehe, siis tähendab see, et Dimitri on jäädavalt sellest maailmast kadunud. Ja ma ei olnud kindel, kas suudan siis maailmas üksi edasi elada.
Mitte miski ei tundu olevat reaalne. Kes teab? Võib-olla ei olegi. Võib-olla see juhtub kellegi teisega. Võib-olla olen seda kõike endale ette kujutanud. Võib-olla ärkan varsti ja leian, et Lissa ja Dimitriga on kõik korras. Me oleme koos ja Dimitri on meiega, naeratab ja embab mind ning ütleb, et kõik saab korda. Võib-olla on see kõik tõesti olnud ainult unenägu.
Aga ma ei usu seda.
Üks
MIND JÄLITATI.
Kui arvestada seda, kuidas olin paaril viimasel nädalal teisi jälitanud, siis oli selles oma iroonia. Vähemalt ei