Kummituslaps. Pax: 3. raamat. Åsa Larsson

mitte too Simon. Siis läheb ta põlema! See lihtsalt on nii.

      Alrik lükkab kiigele hoogu ja laseb sõrmedel enda all maas liiva sisse mustrit joonistada. Mida Laylah ja Anders ütlevad? Mis siis, kui nad tüdinevad ega taha enam nende eest hoolitseda? Ta lihtsalt peab Mariefredi jääma. Laylah ja Anders on toredad. Estrid ja Magnar on samuti toredad, ehkki iga kord, kui nendega tegemist teha, võib põhimõtteliselt surma saada. Probleeme tekitavad ikka teised. Kõige rohkem kool ja Simon.

      Kas ühte kohta võib samal ajal armastada ja vihata?

      Alriku mõtted katkevad, sest ta märkab ühte tüdrukut.

      Tüdruk istub natuke maad eemal kruusateel ja silitab väikest koera. Tüdruku juuksed on ühe külje pealt pikad ja mustad, teiselt poolt on aga pea siiliks aetud. Tal on seljas must nahkjakk ja jalas mustad retuusid.

      Sealsamas seisavad kaks lapsevankritega ema ja ajavad juttu. Tundub, et see on nende koer. Aga tüdruk ei paista küll nendega koos olevat.

      „Me kaalume tõsiselt siit ära kolimist,” kuuleb Alrik ühte ema ütlemas.

      „Jah. Siin pole enam turvaline. Rünnakud varemete juures ja kõik muu. Me oleme hakanud öösiti aiaväravat lukus hoidma.”

      Tüdruk on teda märganud. Alrik nägi, kuidas ta tema poole piilus, aga nüüd vaatab ta mujale. Kes ta on?

      Emad jäävad järsku vait ja vahivad natuke aega Alrikut ja tüdrukut. Küllap nad imestavad, miks nad koolis ei ole. Arvavad kindlasti, et nad teevad poppi. Ja see on ju tõsi. Vähemalt Alriku puhul küll.

      Järsku vaatab tüdruk uuesti tema poole. Tema pilk on rahulik ja kindel. Alrikul hakkab kõhus imelikult keerama, ta vaatab kähku mujale, et mitte idioodi moodi jõllitada.

      Ja kui jutt juba idiootide peale läks. Siin ta nüüd lesib kõhuli kiige peal. Nagu mõni tattnina. Ta tõuseb istuma, selg tüdruku poole. Et tüdruk ei arvaks, et ta talle kuidagi korda läheb.

      Ta kuuleb, kuidas emad mööda kruusateed eemalduvad. Kas tüdruk läks samuti minema? Või on ta veel siin? Alrik ei taha ringi pöörata.

      Siis kuuleb ta enda kõrval naginat. See on tüdruk, kes on kõrvalkiigele istunud. Ta kiigub natuke edasitagasi, lastes mustadel saabastel mööda maad lohiseda. Tüdruk naeratab kergelt. Tal on huule kohal ja ninas rõngas. Alrik ei tunne ühtegi endavanust tüdrukut, kellel oleks keharõngad.

      „Kas sa kaklesid?” küsib tüdruk.

      Alrik ei julge vastata. Kui ta suu lahti teeb, siis tal hääl kindlasti murdub või juhtub midagi veel hullemat. Ta kehitab õlgu.

      „Saan aru,” ütleb tüdruk. „Maailm on idioote täis.”

      Ta peatab oma kiige. Kas ta hakkab nüüd minema?

      „Kas sa elad siin?” küsib Alrik.

      Hääl on täiesti normaalne. Check.

      „Ei. Ma olen siin sugulastel külas,” ütleb tüdruk ja näitab käega eemale, sadamasilla poole. „Nad elavad seal all rannas. Minu nimi on Iris. Mis sinu nimi on?”

      „Alrik. Alrik Delling.”

      Ta oigab sisimas. Miks ta küll oma perekonnanime ütles? Justkui toimuks koolis kohaloleku kontroll. Tüdruk oma perekonnanime ju ei öelnud.

      „Kui vana sa oled?” küsib too hoopis.

      „Neliteist,” valetab Alrik kiiresti, muidu peab tüdruk teda veel titeks.

      „Kas sa tead, et haavad paranevad kõige paremini õhu käes?” küsib tüdruk tema laubal olevat plaastrit uurides.

      Alrik katsub käega. Plaastri ääred on lahti tulnud ja selle alt sügeleb natuke. Ta hakkab plaastrit ära sikutama.

      „Oota! Mul on selle jaoks head tööriistad,” ütleb tüdruk ja näitab oma käsi.

      Alrik märkab, et pikkade küünte alused on mustad, see jätab veidi kahtlase mulje, aga ta noogutab ja laseb tüdrukul plaastri ettevaatlikult ära näppida. Kui ta tõmbab, siis kisub plaaster veidi nahka, kuid Alrik ei tee sellest väljagi.

      „No nii, noormees,” ütleb tüdruk ja hoiab plaastrit võidukalt Alriku silme ees.

      Samal hetkel piiksatab Alriku mobiil. Siis veel üks kord, ja veel kord. Kolm SMS-i ühekorraga.

      „Kas sa ei peaks oma telefoni vaatama?” küsib Iris.

      Alrik vaatab.

      Tema sisikond tõmbub järsku külmaks. Sõnumid on Viggolt, Laylah’lt ja Andersilt. „Tule koju!” loeb ta ekraanilt. „Politsei on siin! Nad tahavad sinuga rääkida.”

      56. PEATÜKK

      Kas te panete Alriku vangi?

      ALRIK JOOKSEB KOJU. Politsei tahab temaga rääkida. Kas kool on Simoni pärast politseile avalduse teinud? Jah, nii see kindlasti ongi. Nüüd on kõik hukas!

      Munkhagsgatanil Andersi ja Laylah’ maja ees näeb ta Tööõpetuse-Thomast ja Simonit. Tööõpetuse-Thomas avab aiavärava ja lükkab Alriku enda ees sisse.

      „Lõpuks ometi,” ütleb ta. „Nüüd saadetakse sind erikooli. Siis saame siin Mariefredis ometi jälle rahu.”

      Viggo seisab aias ja ootab neid. Ta kuuleb Tööõpetuse-Thomase sõnu.

      „Mis erikooli?” küsib ta. „Alrik pole midagi teinud.”

      Ent Tööõpetuse-Thomas ja Simon lähevad Viggost mööda, nagu oleks ta paljas õhk.

      „Jonte on haiglas,” ütleb Viggo kiiresti Alrikule. „Ta sõi sinu pannkooke ja sai mürgituse. Kui ta kõik oleks ära söönud, siis oleks ta surnud.”

      „Mida?” küsib Alrik.

      Kuid nüüd on nad juba köögis. Seal ootavad Anders, Laylah ja kaks politseinikku, mees ja naine. Mõlemal on seljas politseinikuvorm. Nende tumesinised jakid ripuvad tooli seljatoel. Naispolitseinikul paistab vormimütsi alt peenike pats. Mehel on hiigelsuur nina. Jääb mulje, nagu oleks tal triikraud keset nägu. Tööõpetuse-Thomas võtab istet, vaevumata teretamagi. Ta surub Simoni teisele toolile.

      „Minu poeg Simon nägi kõike,” ütleb ta politseinikele. „Ma võtsin ta tunnistajaks kaasa.”

      „Kas te panete Alriku vangi?” küsib Viggo. „Ta ei ole midagi …”

      „Oh ei,” ütleb Triikraud. „Me ei pane lapsi vangi.” Ta pöördub Alriku poole. „Me tahame sinuga ainult rääkida. Sind ei kahtlustata milleski.”

      „Kuidas te saate öelda, et teda ei kahtlustata?” küsib Tööõpetuse-Thomas vihaselt. „Sellest saadik, kui nad siia kolisid, järgneb siin üks kaklus ja jama teisele.”

      „Kas laseksime nüüd Alrikul rääkida?” küsib Laylah ja heidab Tööõpetuse-Thomasele karmi pilgu.

      Anders on hakanud näost punaseks minema.

      „Jah, mis seal juhtus, Alrik?” küsib Triikraud.

      „Ma ei tea …” ütleb Alrik. „Ma olin söögijärjekorras ja võtsin toitu.”

      „Ja hakkasid kaklema,” pistab Tööõpetuse-Thomas vahele. „Kaklus iga jumala päev!”

      „Kas su toit oli sul kogu aeg silma all?” küsib peenikese patsiga politseinik.

      „Jah,” vastab Alrik. „Või ei, ma käisin piima juurde toomas. Siis tuli Simon ja hakkas õiendama.”

      „Ta ei õienda,” pahvatab Tööõpetuse-Thomas. „Sina seevastu oled ähvardanud tappa nii teda kui ka tema sõpra Jonathani. Kas sa eitad seda?”

      Alrik ei ütle midagi.

      T.I.K.O.P., mõtleb ta. Täiskasvanud Idioot Koos Oma Pojaga.

      „Räägi nüüd ära, Alrik,”