Kummituslaps. Pax: 3. raamat. Åsa Larsson

      51. PEATÜKK

      Olen ohtlikum, kui sa arvad

      ESTRID SURUB KÕRVA vastu välisust ja kuulatab. Kodutu koer ripub lõdvalt tal õlal.

      „Kas kuulsite?” sosistab ta.

      Magnar, Viggo ja Damir kuulatavad. Magnar hoiab süles Alriku elutut keha. Viggo surub end vastu Magnarit ja hoiab Alriku pusavarrukast kinni.

      „Alrik,” sosistab ta. „Alrik.”

      Kuid Alriku pea ripub nagu kaltsunukul. Verine nägu on kahvatu, huuled sinakad. Sünk hammustas teda, ja see on surmav.

      „Keegi on majas,” ütleb Estrid vaikselt. „Tss!”

      „Me peame igal juhul sisse minema,” sosistab Damir. „Võlukunst on ainus, mis Alriku päästa võib. Võib-olla ongi juba liiga hilja. Magnar, mis ravimtaimi sul on?”

      „Mul on Odini ristikut, ämblikujuurt ja elfinelki,” ütleb Magnar. „Aga need kõik on raamatukogus.”

      Viggo vaatab Damiri poole. Kas ta suudab Alriku päästa? Ja kas see ongi üldse Damir? Päris tõesti. See Damir, keda Viggo ja Alrik tunnevad, oli pikkade juustega, suur ja tugev. Aga kaela ümber heidetud gleipniri köis muutis teda täielikult. Tal pole enam üldse juukseid. Kulmud on nii heledad, et neid pole nähagi. Ta jätab üsna nõrgukese mulje.

      Magnar surub kaks sõrme Alriku kaela vastu.

      „Pulssi on tunda. Aga see on nõrk.”

      „Kas te võiksite vait jääda?” sisistab Estrid ja paneb koera lõdva keha ettevaatlikult trepile.

      Ta haarab ridva tugevamini pihku ja vajutab ukselingi aeglaselt alla. Uks avaneb kriuksudes.

      „Heldene aeg …” ütleb ta.

      Majas valitseb kaos. Esikus on kõik kapiuksed pärani lahti. Kingad ja riided on põrandal laiali. Estrid astub ettevaatlikult sisse.

      Teised järgnevad talle. Köögipõrandal on purunenud klaasid ja taldrikud läbisegi piima ja mahlaga.

      Toolid on ümber paisatud. Mööda seina voolavad alla puruks visatud munad. Ent nüüd on kõik vaikne. Hirmuäratavalt vaikne.

      „Lurts!” kostab Estridi jala alt. Ta on astunud Magnari valmistatud õunatäidisega pontšiku peale ja õunamoos pritsib sellest välja.

      Järgmisel hetkel kuulevad nad kiledat kisa.

      „Tabagu teid suuuurm!”

      Kapi otsas istuvad kaks paharetti. Ühel neist on peas kassipeast tehtud müts. Nad suruvad jalgu vastu seina, et raske kapp ümber lükata.

      „Ettevaatust!” hüüatab Viggo.

      Magnar jõuab vaevalt sammu kõrvale astuda, kui kapp mürtsuga ümber kukub. Magnar surub Alrikut enda vastu. Paharetid on hüpanud nõudepesulaua kohale taldrikuriiulile.

      „Pannkook!” karjub kassimütsiga paharet ja viipab Magnari poole. „Sinust saab pannkook!”

      „Mine välja!” karjub Estrid Magnarile. „Kaitse Alrikut!”

      Magnar kiirustab tagasi esikusse. Paharetid viskavad talle järele supitaldriku, kuid Estrid lööb selle oma ridvaga lennu pealt tuhandeks tükiks.

      Teine paharet heidab pliidi peale kokaraamatu ja keerab gaasipliidi nuppu. Kerkib sinine leek ja kokaraamat võtab tuld. Paharetid pommitavad Estridit, Damirit ja Viggot maitseainepurkide, pudelite ja kööginugadega.

      Estrid püüab vasturünnakule asuda. Paharetid on aga liiga kiired, nad hüppavad ühelt kapilt teisele, kiiguvad laelambi peal, ronivad mööda kardinapuud ja loobivad kogu aeg asju. Õhus lendavad teekannud, tainarullid ja küünlajalad. Damir ja Viggo hoiavad mõlemad kandikut kilbina enda ees ja püüavad köögist läbi pääseda.

      Lõpuks ometi Estrid tabab. Laksti! Ilma kassimütsita paharet lendab vastu pliiditaguseid kahhelkive. Ta kukub teadvusetult põleva kokaraamatu peale. Leegid noolivad tema karvutut keha. Nahk praguneb nagu grillitud kanal. Kööki täidab särin ja kärsahais.

      „Alrik!” hüüab Magnar esikust. „Alrik … ei hinga.”

      Kui Viggo Magnari sõnu kuuleb, tahab ta esikusse Alriku juurde tormata, kuid Damir hoiab teda kättpidi tagasi.

      „Me peame alla raamatukogusse pääsema,” ütleb Damir. „See on ainus võimalus su venda päästa.”

      Aga kui nad keldritrepi poole pöörduvad, lendab sealt neile vastu vägev klaasikild. Siis kuulevad nad ärritatud paharettide hääli. Paljusid hääli.

      „Tapame! Tapame!”

      „Palju, meid on palju!”

      Viggo ja Damiri poole lendab terve pilv klaasikilde.

      „Kogu kelder on paharette täis!” hüüab Estrid. „Nad on ilmselt kõik moosipurgid puruks löönud! Ettevaatust! Killud võivad teid tappa.”

      Estrid on ikka veel köögis ja pareerib potte, mida kassimütsiga paharet tema poole teele saadab. Nüüd tundub, justkui elaks ritv tema käes oma elu. See tabab kiiresti. Keerleb ja torkab. Estridil on tegemist, et ritva mitte käest maha pillata.

      Viggo ja Damir kaitsevad end keldrist lendavate klaasikildude eest kandikutega. Hirm kisub Viggo kõhu krampi. Alrik ei tohi surra. Ta lihtsalt ei tohi!

      Pliidi peal põleb surnud paharet. Kööki täidab paks must suits.

      „Sa suudad ju paharetid tappa, Damir!” ütleb Viggo. „Eks ju? Kui sa vaid gleipniri köie kaelast ära võtad!”

      „Siis saab kolmandikust minust jälle hunt!” vastab Damir. „Ja iga kord, kui ma hundiks muutun, on see uus loom. Mul kulus seitse aastat, et minus pesitsenud eelmist hunti talitseda. Esimestel aastatel tuli vennaskonna võluritel mind öösiti puuris hoida.”

      „Aga sa pead!” karjub Viggo.

      „Ma olen ohtlikum, kui sa oskad arvata,” ütleb Damir, „ma olen ka teile ohtlik.”

      „Muidugi, ma saan sellest aru,” ütleb Viggo. „Kas sa oled unustanud, kuidas sa mind raamatukogus taga ajasid?”

      Gleipniri köis ripub nagu kalts ümber Damiri kaela, Viggo võtab sellest kinni.

      „Tee seda,” ütleb ta otsustavalt. „Ma luban, et panen sulle pärast köie kaela tagasi.”

      Damir noogutab. Tema silmad on suured ja hirmunud.

      „Ma loen kolmeni,” ütleb Viggo. „Mõtle, kui mõnus on väikeseid paharette surnuks pureda! Üks … kaks … kolm!”

      Ta rapsab gleipniri köie järsult Damiri kaela ümbert ära.

      52. PEATÜKK

      Tubli kutsuuu!

      DAMIR VISKUB MÖIRATES trepist alla. Purkide loopimine lõpeb otsekohe. Viggo kuuleb, kuidas Damiri haugatused ja möirged segunevad paharettide surmakarjete ja anumisega.

      „Tubli kutsuuu!”

      „Palun istuuu!”

      „Anna käppa!”

      Karjed vaikivad üksteise järel.

      Kui kassimütsiga paharet kuuleb, mis keldris tema sõpradega toimub, laseb ta kärmelt jalga. Ühe hüppega on ta esikus. Ta kihutab Magnarist ja Alrikust mööda ning põgeneb uksest välja.

      „Mis toimub?” hüüab Magnar.

      Kuid Viggo ei vasta. Nüüd on tal kiire. Ta võtab põrandalt kaneelipurgi. Tema ja Alrik tegid gleipniri köie Laylah’ tagant pihta pandud siidisallidest, nii et see on pigem väga pikk sall kui köis. Ta seob kaneelipurgi selle ühte otsa, nii et gleipniri köiest saab ling.

      Viggo kuuleb keldrist veel ühe pahareti karjatust. Siis kostab heli, justkui rebitaks kellegi keha puruks. Seejärel jääb kõik hiirvaikseks.

      See oli viimane paharet, jõuab Viggo mõelda, enne kui tema