Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

nõuks hakata ajama rõhutatult Saksa-vaenulikku poliitikat. Võimalikud erimeelsused Hispaaniaga olid territooriumide vahetusega lahenenud ja 1902. aastal Itaaliaga sõlmitud Põhja-Aafrika kokkulepe tagas selle, et Rooma jääb järeleandlikuks. Kokkulepe brittidega rajanes Entente cordiale’i tingimustel. Sakslastele ei pakutud aga midagi. Berliini isegi ei teavitatud prantslaste kavatsustest ette. Seega hüljati Delcassé enda varasem poliitika, mis oli ette näinud, et vastutasuks territoriaalse kompensatsiooni eest „Aafrika teistes osades, kus tal võib olla huvisid”, küsitakse Saksamaa nõusolekut.468 Otsustades sakslased täiesti kõrvale jätta, tekitas Delcassé oma Põhja-Aafrika poliitikasse täiesti mittevajaliku provokatiivse elemendi ja andis oma Prantsuse kolleegidele hea võimaluse end kritiseerida: isegi Delcassé kõige lähedasem kaastööline Maroko asjus Paul Révoil nurises ministri leppimatu hoiaku üle. Révoil’ meelest oli „suur õnnetus”, et Delcassé ei tahtnud Saksamaaga läbirääkimisi pidada. „Sakslased ongi petised,” ütles ta, „aga taevas hoidku, ma ei palu avaldada armastust ega vahetada sõrmuseid, vaid soovin asjalikku arutelu!”469 Koguni Prantsuse koloniaalpartei juht Eugène Étienne nägi Delcassé soovimatuses sakslastega Maroko üle läbi rääkida „äärmist mõtlematust”.470

      Saksamaa välisministeerium oli omalt poolt jälginud prantslaste tegevust Marokos kaua aega ja suurte kahtlustega ning ei kavatsenud lubada Prantsuse valitsusel tegutseda ühepoolselt, nii et Saksamaa huvid seal saavad kahjustatud. Seaduse seisukohalt oli sakslaste vaatenurk täiesti õigustatud: rahvusvaheline kokkulepe 1880. aastast tunnistas Maroko ametlikult piirkonnaks, mille staatust oli võimalik muuta ainult mitmepoolse rahvusvahelise leppega. Saksamaa poliitika lõppeesmärk polnud siiski mitte rahvusvahelise leppe järgimine, vaid pigem sooviti katsetada Entente cordiale’i tugevust. Londonist saadud ettekanded andsid sakslastele alust eeldada, et Briti valitsus ei tunne end olevat kohustatud sekkuma Prantsusmaa ja mõne kolmanda riigi vaidlusse Maroko pärast.471 Loodeti, et see omakorda meenutab prantslastele – keisri omapärases sõnastuses –, et „laevastikul pole rattaid all”, ja leevendab niiviisi nende vastuseisu mingisuguselegi teineteisemõistmisele Saksamaaga.472 Selles mõttes võib initsiatiivi Marokos tõlgendada kui lääne omapoolset katset läheneda aastail 1904–1905 Venemaale.

      1905. aasta jaanuari alguses sõitis Prantsuse delegatsioon Maroko sisemaale Fèsi, et nõuda endale kontrolli Maroko sõjaväe ja politsei üle. Sultan keeldus. 31. märtsil 1905 tegi keiser Wilhelm II üllatusvisiidi Tangerisse. Linnarahva vaimustatud tervituste saatel – nähti ju Saksamaa valitsejas sobivat vastukaalu prantslastele – ratsutas Wilhelm Saksamaa diplomaatilise esinduse juurde, võttis külmalt vastu Prantsuse saatkonna kolmanda sekretäri, kes tervitas teda Marokos „monsieur Delcassé nimel”, ja pidas kõne, milles väitis, et Saksamaa kaubandus- ja majandushuve, nagu ka Maroko iseseisvust ja terviklikkust, tuleb kaitsta.473 Veetnud linnas vaevalt kaks tundi, läks keiser laevale tagasi ja sõitis minema.

      Lühiajalises perspektiivis tähendas niisugune silmatorkav poliitiline žest väga suurt edu. Külaskäik kutsus Prantsusmaal esile pahameelelaine, britid aga ei ilmutanud mingit soovi sekkuda ning pärast mõningaid vastastikuseid ähvardusi ja sõjaohu piiril balansseerimist otsustas Prantsuse valitsus eelistada rahumeelset lahendust. Théophile Delcassé vallandati ja tema provokatiivne poliitika langes mõneks ajaks halba valgusse; tema ülesanded võttis üle uus ja kogenematu Prantsuse peaminister Maurice Rouvier, kes pakkus välja kahepoolsed läbirääkimised Maroko tuleviku üle. Sakslased aga – tagantjärele vaadates mitte just targalt – pressisid edasi oma kasu nimel, lükkasid Rouvier’ ettepaneku tagasi ja nõudsid, et vaidlusküsimuse lahendaks rahvusvaheline konverents, nagu seda nõuavad 1880. aasta kokkuleppe tingimused. Nõudmisele tuldi lõpuks vastu, aga sakslaste võidurõõm jäi üürikeseks. Konverentsil, mis tuli jaanuaris 1906 kokku Hispaania sadamalinnas Algecirases, leidis Maroko näiline iseseisvus üldsõnaliselt kinnitamist, aga Saksa läbirääkijatel ei läinud korda saavutada teistelt suurriikidelt (välja arvatud Austria) mingitki toetust oma ettepanekule muuta Maroko politsei ja rahandusinstitutsioonid enam rahvusvaheliselt kontrollitavaks. Suurbritannia, Itaalia ja Hispaania, kes olid kompensatsioonitehingutega ära ostetud, ning Venemaa, kellele oli lubatud toetuse eest uusi Prantsuse laene, jäid kõik kindlalt Prantsusmaa leeri. Venemaa esindajad sõitsid Algecirasesse juhtnööridega toetada „energiliselt” iga prantslaste ettepanekut.474 Kolmikliidu saamatus oli nüüd kõikidele näha. Nagu selgus, oli suur viga otsida mitmepoolset lahendust probleemile, mille Prantsusmaa oli juba kahepoolselt lahendanud koos kõige rohkem huvitatud riikidega. Saksamaa poliitikakujundajad olid asja vussi keeranud. 5. aprillil 1906 läks Saksamaa Maroko-poliitika peaarhitekt kantsler Bernhard von Bülow pärast Algecirase tulemusi puudutavat kõnet Riigipäevale näost valgeks ja varises kokku. Kosumiseks kulus tal aega kuni oktoobrini.475

      1

      Tsit väljaandest David Fromkin, Europe’s Last Summer. Who Started the Great War in 1914? (New York, 2004), lk 6.

      2

      Saksamaa välisministeerium toetas organisatsiooni Arbeitsauschuss Deutscher Verbände, mis koordineeris sõjasüü tunnistamise vastu suunatud kampaaniat ja toetas mitteametlikult keskust Zentralstelle zur Erforschung der Kriegsursachen, kus töötasid teadlased; vt Ulrich Heinemann, Die verdrängte Niederlage: politische Öffentlichkeit und Kriegsschuldfrage in der Weimarer Republik (Göttingen, 1983), eriti lk 95–117; Sacha Zala, Geschichte unter der Schere politischer Zensur. Amtliche Aktensammlung im internationalen Vergleich (München, 2001), eriti lk 57–77; Imanuel Geiss, „Die manipulierte Kriegsschuldfrage. Deutsche Reichspolitik in der Julikrise 1914 und deutsche Kriegsziele im Spiegel des Schuldreferats des Auswärtigen Amtes, 1919–1931”, Militärgeschichtliche Mitteilungen, 34 (1983), lk 31–60.

      3

      Barthou kiri Martinile 3. maist 1934, tsit väljaandes Keith Hamilton, „The Historical Diplomacy of the Third Republic”, väljaandes Keith M. Wilson (toim), Forging the Collective Memory. Government and International Historians through Two World Wars (Providence, Oxford, 1996), lk 29–62, siin lk 45; prantslaste kriitikat Saksa väljaandele vt nt E. Bourgeois, „Les archives d’État et l’enquête sur les origines de la guerre mondiale. A propos de la publication allemande: Die grosse Politik d. europ. Kabinette et de sa traduction française”, Revue historique, 155 (mai–august 1927), lk 39–56. Bourgeois süüdistab Saksa toimetajaid, et need koostasid oma väljaande nii, et dokumentide valiku taktikalised puudujäägid jäid varju; saksakeelse väljaande toimetaja vastust vt Friedrich Thimme, „Französische Kritiken zur deutschen Aktenpublikation”, Europäische Gespräche, 8/9 (1927), lk 461–479.

      4

      Ulfried

468

Delcassé Barrère’ile 28. veebruaril 1900, tsit väljaandes Andrew, Delcassé, lk 151.

469

Abel Combarieu, Sept ans à L’Élysée avec le président Émile Loubet: de L’affaire Dreyfus à la conférence d’Algésiras, 1899–1906 (Pariis, 1932), lk 183–184.

470

Tsit väljaandes Andrew, Delcassé, lk 271; Samuel R. Williamson, The Politics of Grand Strategy. Britain and France Prepare for War, 1904–1914 (Cambridge, magistritöö, 1969), lk 14; võrdle J. C. G. Röhl, Wilhelm II. Der Weg in den Abgrund, 1900–1941 (München, 2008), lk 372.

471

Metternich (Saksamaa suursaadik Londonis) Saksamaa välisministeeriumile, London, 4. juuni 1904, GP, 20. kd/1, dokument 6384, lk 29–30.

472

Hildebrand, Das vergangene Reich, lk 222–223; Williamson, Grand Strategy, lk 31–32.

473

„The German Emperor at Tangier”, The Times, Saturday, 1. aprill 1905, lk 5.

474

„The Morocco Question”, The Times, 8. jaanuar 1906, lk 9.

475

Katherine Lerman, The Chancellor as Courtier: Bernhard von Bülow and the Governance of Germany, 1900–1909 (Cambridge, 1990), lk 147–148; Kolmikliidu „tarbetusest” vt Prince Max von Lichnowsky, My Mission to London, 1912–1914 (London, 1929), lk 3.