Võõramaalane. 2. raamat. Diana Gabaldon

end hobuseks moondada.”

      „Aga võib-olla Donas ongi vanakuri ise,” pakkusin ma. See vestlus tegi mulle nalja.

      „Ma ei kahtleks selles,” ütles Jamie ikka veel tõredalt, kuid nähtavasti hakkas ta oma tavalist head tuju tagasi saama. „Aga vanakuri on vist ikka must täkk, eks?”

      „Nujaa, sedan’d küll,” kostis Alec. „Suur must täkk, kes kihutab nii kiiresti nagu mõte poisi ja tüdruku vahel.”

      Ta irvitas sõbralikult Jamiele ja tõusis, et minema hakata.

      „Kui jutt juba selle peale läks,” ütles ta mulle silma pilgutades, „siis sul pole homme vaja talli tulla. Jää sängi, poja, ja, ee… puhka.”

      „Huvitav,” küsisin ma kuivetunud tallimehele järele vaadates, „miks kõik paistavad arvavat, et me üldse muust ei mõtlegi, kui et kuidas teineteisega jälle voodisse saada?”

      Jamie katsus kapile toetudes uuesti jala peale astuda.

      „Esiteks oleme vähem kui kuu aega abielus olnud,” tähendas ta. Teiseks…” – ta tõstis naeruirvel näo näo ja raputas pead – „…ma ju ütlesin sulle, inglismann. Kõik sinu mõtted on su näost näha.”

      „Oh sa kurat,” oskasin vaid öelda.

      Kui kõrvale jätta kiire käik rohulattu kellelegi esmaabi andma, möödus järgmine hommik minu üksikpatsiendi küllaltki mitmekesiste nõudmiste rahuldamise tähe all.

      „Sa pead puhkama,” meenutasin ma lõpuks noomivalt.

      „Ma puhkangi. See tähendab, vähemalt mu pahkluu puhkab. Näed?”

      Voodist kerkis üles pikk paljas säär ning luine ja sihvakas pöid hakkas edasi-tagasi vehkima. Kuid poole vehkimise pealt pomises selle omanik summutatult „ai!” ja jalg jäi seisma. Ta lasi jala alla ja masseeris õrnalt ikka veel paistes pahkluud.

      „See olgu sulle õpetuseks,” ütlesin ma omaenda jalgu linade vahelt välja ajades. „Tule nüüd. Oled juba küllalt voodis kopitanud. Sa pead värsket õhku hingama.”

      Ta tõusis istuli, juuksed näole langemas.

      „Mulle tundus, et sa käskisid mul puhata.”

      „Küll sa värskes õhus puhkad. Tõuse üles. Ma teen voodi ära.”

      Pärast ohtraid kaebusi minu üleüldise tundetuse ja hoolimatuse üle raskelt haavatud inimese suhtes sai ta lõpuks riidesse ning suutis nii kaua istuda, et jõudsin haige pöia uuesti kinni siduda, kuni lõpuks tema loomulik rõõmsameelsus ennast ilmutama hakkas.

      „Väljas na vesine,” ütles ta aknast välja vaadates, kus õrn tibutamine oli otsustanud muutuda täiemõõduliseks vihmavalinguks. „Lähme üles katusele.”

      „Katusele? No muidugi katusele. Ma ei suuda isegi ette kujutada, mis võiks ühele nikastatud pahkluule veel parem olla, kui kuuest trepijärgust üles ronimine.”

      „Viiest. Pealegi on mul kepp.” Ja ta tõi võidukalt särades ukse tagant välja päevinäinud viirpuuroika.

      „Kustkohast sa selle said?” usutlesin roigast uurides. Lähedalt vaadates oli veelgi paremini näha, kui täksitud ja kramme täis see kolme jala pikkune, ajaga kivikõvaks kuivanud kepp õieti on.

      „Alec laenas. Ta kasutab seda muulade õpetamiseks; kui ikka silme vahele äigad, siis muutub muul tähelepanelikuks.”

      „Tundub tõhus riist olevat,” vastasin kulunud puud vaadates. „Peaks seda vahel proovima. Sinu peal.”

      Kokkuvõttes jõudsime lõpuks väikesesse varjualusesse otse lossi kivikatuse räästa all. Seda piiras välisküljelt madal müüritis.

      „Oi, kui ilus!”

      Õhus voogavaist vihmakardinaist hoolimata oli katuselt avanev vaade suurepärane; meie ees sirutus järve lai hõbedane lint ja selle taga kõrgusid kaljurüngad tinahalli taeva poole nagu mustad sakilise servaga rusikad.

      Jamie toetus müüritisele, et vabastada haige jalg oma keharaskusest.

      „Jaa, on tõesti. Kui ennemalt lossis elasin, käisin vahel siin.”

      Ta osutas vihmasajus virvendava järve suunas.

      „Kas sa näed seda vahekohta seal, kahe craig’i vahel?”

      „Mägedes? Jaa, näen.”

      „Sealt läheb tee Lallybrochi. Kui mõnikord koduigatsus peale tuli, siis ronisin siia üles ja vaatasin sinnapoole. Kujutlesin, et olen kaaren ja lendan mäekurust läbi, kujutlesin teisel pool mägesid asuvaid künkaid ja põlde ning oma häärberit oru tagumises otsas.”

      Puudutasin kergelt ta käsivart.

      „Tahad sa sinna tagasi minna, Jamie?”

      Ta pööras pead ja naeratas mulle.

      „Eks ma olen selle peale mõelnud. Ma ei oska päriselt öelda, kas ma tahan, aga mulle tundub, et me peame. Ehkki ma ei tea, mis meid seal ees ootab, inglismann. Aga… nojaa. Ma olen nüüd abielus. Sina oled leedi Broch Tuarach. Lindprii või mitte, aga ma pean sinna minema kasvõi ainult niikauaks, et asjad paika panna.”

      Mõte jätta seljataha nii Leoch kui siinsed intriigid tekitas minus kergendustunde- ja hirmuseguse erutuse.

      „Kunas me läheme?”

      Ta kortsutas sõrmedega vastu müüritist trummeldades kulmu.

      „Ma arvan, et me peame hertsogi saabumise ära ootama. On võimalik, et ta soostub minu kohtuasja ülesvõtmisega Columile teenet osutama. Kui ta ei saa mind süüdistustest vabastada, siis võib-olla õnnestub tal vähemalt korraldada armuandmine. No ja sel juhul oleks Lallybrochi tagasi minek muidugi tunduvalt vähem ohtlik.”

      „Jah, aga…”

      Jäin kõhklema ja Jamie heitis mulle tähelepaneliku pilgu.

      „Mis on, inglismann?”

      Võtsin julguse kokku. „Jamie… kui ma sulle praegu midagi ütlen, kas sa siis lubad, et ei küsi, kust ma seda tean?”

      Jamie võttis mu mõlemad peod ja vaatas mulle otsa. Vihm udutas ta juukseid ja pani palgeilt väikseid veetilku alla nirisema. Ta naeratas.

      „Ma lubasin, et ei hakka sult välja pressima midagi, mida sa rääkida ei taha. Jah, luban.”

      „Istume. Sa ei tohiks selle jalaga kaua seista.”

      Läksime seina äärde, kus katuseräästa all oli lapike vihmavarju, ja sättisime ennast mõnusasti, selg vastu seina, sinna istuma.

      „Nii, inglismann. Mis asi see on?” küsis Jamie.

      „Sandringhami hertsog,” ütlesin ma ja hammustasin huulde. „Jamie, ära usalda teda. Ma ei tea ise ka päris kõike, aga niipalju ma tean, et temaga on midagi. Midagi valesti.”

      „Sa tead seda?” küsis Jamie üllatunult.

      Nüüd oli minu kord silmad pärani ajada.

      „Kas sa tahad öelda, et sa juba tead tema kohta? Kas sa oled teda näinud?”

      Tundsin kergendust. Võib-olla olid Sandringhami ja jakobiitide salapärased sidemed paremini teada kui Frank ja vikaar arvata oskasid.

      „Jajaa. Ta käis siin külas, kui ma kuueteistkümnene olin. Siis kui ma… lahkusin.”

      „Miks sa lahkusid?” tundsin huvi, sest äkki meenus mulle Geillis Duncani jutt meie esimesel kohtumisel metsas. Too veider kuuldus, et Columi poja Hamishi isa on tegelikult Jamie. Ma teadsin omast käest, et ei olnud ega saanudki olla – aga ma olin üpris tõenäoliselt ainus isik lossis, kes tõesti teadis seda. Mingi sellesuunaline kahtlus võis kergelt viia Duncani katseni Jamielt elu võtta – juhul, kui see oligi see, mis Carryarickis toimus.

      „See ei olnud siis… emand Letitia pärast?” küsisin kergelt kõheldes.

      „Letitia?”

      Jamie