Võõramaalane. 2. raamat. Diana Gabaldon

nagu me oleksime kaks ainsat hinge kogu maailmas. „Tule voodisse tagasi. Sinul on ka kindlasti külm.”

      Jamie puges mu kõrvale ja liibus vastu mu selga. Ta käed libisesid mööda mu kaela õlale ja vöökohast puusale, järgides mu seljajooni ning kehakumerusi.

      „Mo duinne,” ütles ta tasa. „Kuigi nüüd peaksin ma ütlema mo airgeadach. Minu hõbedane. Su juuksed säravad nagu hõbe ja su nahk on kui valge samet. Calman geal. Valge tuvi.”

      Surusin oma puusad kutsuvalt tahapoole ja vajutasin end ohates tema vastu, kui ta jäikunud liige minusse sisenes. Jamie hoidis mind enda rinna vastas ja liikus aeglaselt sügaval mu sees ning koos minuga. Ahmisin õhku ja ta lõdvendas haaret.

      „Anna andeks,” pomises ta, „ma ei tahtnud sulle haiget teha. Aga ma tahan su sees olla, ma tahan sügaval su sees olla. Ma tahan oma seemnega jätta sinusse tunde, et olen sügaval su sees. Ma tahan sind käte vahel hoida ja olla sinuga koiduni, ning jätta sind magavana maha, võttes oma käsivartes kaasa mälestuse sinu soojast kehast.”

      Surusin kõvasti vastu.

      „Sa ei tee mulle haiget.”

      Pärast Jamie lahkumist tusatsesin pidetult lossis. Võtsin arstitoas patsiente vastu, otsisin endale võimalikult palju tegemist aias, püüdsin meelt lahutada Columi raamatukogu traalides, kuid sellegipoolest venis aeg teosammul.

      Olin peaaegu kaks nädalat üksi olnud, kui kohtasin köögi juures koridoris Laoghaire’it. Tollest korrast saadik, kui ma teda Columi kabineti ukse taga trepimademel nägin, olin teda aeg-ajalt salamisi jälginud. Ta näis üsna õitsev, kuid temast õhkas mingit kergesti tajutavat pinget. Tüdruk oli hajevil ja tujukas – ning mõni ime, vaene laps, mõtlesin ma kaastundlikult.

      Kuid täna tundus ta olevat kuidagi elevil.

      „Proua Fraser!” ütles ta. „Mul on teile sõnum.” Leskproua Duncan, jätkas ta, saadab sõna, et ta on haige ja palub mul tulla ennast põetama.

      Mulle meenusid Jamie korraldused ja ma kõhklesin, kuid kaastunde ja igavuse ühisjõud oli piisav, et sundida mind lähima tunni jooksul külla viivale teele, arstimikast selja taha sadula külge kinnitatud.

      Kui Duncanite maja juurde jõudsin, tajusin hooletussejäetuse ja hüljatuse atmosfääri, mingit tõbist õhustikku, mis imbus juba majast enesest. Mu koputusele ei vastatud ja kui olin ukse lahti lükanud ning sisse astunud, võtsid mind vastu eeskojas ja elutoas vedelevad raamatud ja mustad klaasid, põrandavaibad olid viltu ning mööbel paksu tolmuga kaetud. Mu hõigete peale ei ilmunud välja ainsatki teenijatüdrukut ja köök oli sama tühi ning segamini kui ülejäänud maja.

      Kasvava rahutuse saatel läksin trepist üles. Eesmine magamistuba oli samuti tühi, kuid siis kuulsin ma trepimademe vastasküljel asuvast destilleerimisruumist vaikset lohisevat heli.

      Tegin ukse valla ja nägin Geiliet mugavas tugitoolis istumas, jalad leti servale tõstetud. Ta oli purjus; letil seisid karahvin ja klaas ning kogu tuba lehkas puskarist.

      Geilie jahmatas mind nähes, kuid ajas end jalule ja naeratas. Märkasin, et ta silmad on krillis, aga päris kindlasti oli ta terve.

      „Mis lahti?” küsisin ma. „Sa ei olegi haige?”

      Ta jõllitas mind hämmeldunult. „Haige? Mina? Ei. Teenrid on kõik läinud ja majas pole ivagi süüa, aga brändit on küllalt. Kas võtad ka pitsikese?” Ta sirutas käe karahvini järele. Haarasin tal varrukast.

      „Sa ei saatnud mulle sõna?”

      „Ei,” vastas Geilie mulle suurisilmi otsa vahtides.

      „Siis miks…”

      Mu küsimuse katkestas väljast kostev hääl. Kauge, mürisev ja kõmisev hääl. Olin seda häält varemgi kuulnud, sellessamas toas viibides, ja ka tookord olid mu peopesad läinud niiskeks mõttest, et tuleb vastu astuda selle hääle allikale – rahvamassile.

      Pühkisin käed seelikute sisse kuivaks. Kõmin aina lähenes ja küsimusteks polnud ei aega ega vajadust.

      25

      Sina ei tohi nõida ellu jätta

      Pruunikashalli riietatud seljad mu silme ees kadusid pimedusse. Mind tõugati toorelt üle mingi läve, mu küünarnukk kolksas kontituimestava mürtsuga vastu puitu ja ma kukkusin pea ees jäleda haisu sisse, elus ja igapidi väänlev. Kriiskasin ja pekslesin, püüdes ennast vabastada lugematute väikeste jalgade sasipuntrast ning millestki suuremast, mis kriiskas ja mulle tugeva hoobi vastu reit virutas.

      Mul õnnestus ennast eemale veeretada, kuid ainult jala või kaks, enne kui tabasin muldseina, kust mulle terve mullakosk pähe langes. Surusin ennast võimalikult kõvasti seina vastu ja püüdsin hingeldamist vaigistada, et kuulda, kes peale minu on veel siia haisvasse auku aetud. Kes ta ka polnud, inimene või loom, igatahes oli ta suur ja hingas kähinal, kuid ei urisenud. Võib-olla siga?

      „Kes seal on?” kostis hauapimedusest hirmunud, kuid trotslikult vali hääl. „Claire, kas sina?”

      „Geilie!” vastasin õhku ahmides ja kobasin kätega tema suunas, kuni leidsin samal kombel otsivad käed. Viskusime teineteise embusse, kõikudes pimeduses edasi-tagasi.

      „Kas siin on veel kedagi peale meie?” küsisin kartlikult ümberringi vaadates. Isegi mu pimedusega harjunud silmad ei suutnud eriti midagi näha. Nõrgad valgusvihud, mis tulid kuskilt ülevalt, kuid allpool valitsesid õlakõrgused tumedad varjud; suutsin vaevu eristada Geilie nägu, mis oli mu enda omaga ühel kõrgusel ja vaid mõne tolli kaugusel.

      Ta naeris natuke hädiselt. „Nii mõnigi hiir, oletan ma, ja muud närilised. Ning hais, mis isegi tõhu minestama paneks.”

      „Haisu ma juba märkasin. Taeva pärast, kus me oleme?”

      „Varaste augus. Tõmba tagasi!”

      Ülevalt kostis kriuksuvat häält ja alla langes ootamatu valguskiir. Surusin ennast vastu seina – päramisel hetkel, et pääseda pori- ja roojasajust, mis langes alla meie vangikongi laes asuvast väikesest avausest. Sellele tulvale järgnes üksik vaikne potsatus. Geilie kummardus ja korjas põrandalt midagi üles. Auk laes oli endiselt lahti ja ma nägin, et ta hoidis käes väikest leivapätsi, mis oli hallitanud ja sõnniku ning mitmesuguse muu jälkusega koos. Geilie puhastas pätsi ettevaatlikult seelikusabaga.

      „Õhtusöök,” sõnas ta. „On sul kõht tühi?”

      Avaus me pea kohal jäi lahti ja tühjaks, kui välja arvata mõne juhusliku mööduja läkitatud rämps. Sisse pääses nii uduvihma kui tuuleiile. Augus oli külm, niiske ja läbinisti vilets olla. Nojah, nende jaoks, kellele see mõeldud oli, kahtlemata paras. Vargad, hulkurid, jumalateotajad, abielurikkujad… ja väidetavad nõiad.

      Surusime end Geiliega sooja otsides üheskoos vastu seina ega rääkinud palju. Ega eriti midagi rääkida polnudki ja me kumbki ei saanud enda heaks teha muud kui vaid varuda kannatust.

      Järk-järgult saabus öö ja valguslaik laes tumenes, kuni ümbritsevasse pimedusse uppus.

      „Mis sa arvad, kaua nad meid siin hoida kavatsevad?”

      Geilie nihutas end ja sirutas jalgu, nii et väheldane piklik hommikuvalguslaik tema triibulisele linasele seelikule langes. Kunagi oli see seelik säravroosa-valgekirju, nüüd aga poleks kõlvanud sandilegi.

      „Mitte väga kaua,” ütles ta. „Nad ootavad piiskopkonnast uurijaid. Arthur sai möödunud kuul kirja, kus tähtajad paika pandi. See pidi olema oktoobri teine nädal. Nad võivad iga hetk siia jõuda.”

      Ta hõõrus külmetavaid käsi vastamisi ja pani need siis põlvedele, ülalt langeva valguse kätte.

      „Räägi mulle nendest uurijatest,” ütlesin ma. „Mismoodi see käib?”

      „Ma ei oska täpselt öelda. Ma pole kunagi ühtki nõiaprotsessi näinud, ehkki ma muidugi olen neist kuulnud.” Ta pidas hetke vahet ja mõtles järele. „Kusjuures nad ei tulegi enda teada nõiaprotsessi pidama, vaid mingeid maavaidlusi lahendama. Nii et neil