Üks ja ainus Ivan. Katherine Applegate

eriti meeldivad mulle multikad oma erksate vihmametsavärvidega. Iseäranis naudin seda, kui keegi banaanikoorel libiseb.

      Bob, mu koerast sõber, armastab telekat peaaegu sama palju kui mina. Tema eelistab vaadata professionaalset keeglit ja kassitoidureklaame.

      Oleme Bobiga näinud ka palju armastusfilme. Nendes on ohtralt kallistamist ja mõnikord näo lakkumist.

      Ma pole näinud veel ühtegi, kus mängiks peaosa gorilla.

      Meile meeldivad ka vanad vesternid. Vesternis ütleb keegi alati: „See linn pole meie kahe jaoks piisavalt suur, šerif.” Vesternis tead kohe, kes on head ja kes pahad ning head võidavad alati.

      Bob ütleb, et vesternid pole üldse nagu päris elu.

      loodussaade

      Olen olnud oma domeenis üheksa tuhat kaheksasada viiskümmend viis päeva.

      Üksi.

      Kord, kui olin noor ja loll, pidasin end maailma viimaseks gorillaks.

      Üritasin sellele mitte mõelda. Samas on raske hoida tuju üleval, kui usud, et sinusuguseid rohkem pole.

      Ja siis ühel õhtul, kui vaatasin ära filmi meestest mustade kaabudega, kellel olid relvad ja nõdrameelsed hobused, hakkas hoopis teine saade.

      See polnud multikas, armastusfilm ega vestern.

      Nägin lopsakat metsa. Kuulsin lindude üminat. Rohi liikus. Puud kohisesid.

      Siis nägingi teda. Ta oli veidi kondine ning kiitsakas ja, olgem ausad, mitte nii kena välimusega kui mina. Aga ta oli kohe kindlasti gorillapoiss.

      Gorilla kadus sama ootamatult, kui ilmus ja tema asemele astus kahune valge loom, kelle kohta öeldi mulle hiljem, et see on jääkaru. Ja siis ilmus üks pontsakas veeloom nimega lamantiin ja siis järgmine loom ja siis järgmine.

      Istusin kogu öö ja mõtisklesin gorilla üle, keda korraks silmasin. Kus ta elas? Kas ta tuleb mulle kunagi külla? Kui kusagil on meessoost gorilla, kas siis elab kusagil ka naissoost gorilla?

      Või olime ainult meie kahekesi kogu maailma peale, mõlemad lõksus eraldi kastis?

      stella

      Stella ütleb, et tema arust näen ma kindlasti kord teist, elusat gorillat. Mina usun teda, sest ta on isegi vanem kui mina ja tal on silmad nagu mustad tähed. Tema teab rohkem, kui mina suudaks eales teada.

      Stella on mägi. Tema kõrval olen mina kaljurahn ja Bob liivatera.

      Igal ööl, kui kauplused suletakse ja kuu maailma piimjasse valgusesse uputab, hakkame Stellaga vestlema.

      Mõnikord räägib Stella lugusid oma lapsepõlvest, lehistest võradest, mida kattis udu ja voogava vee usin lauluke. Erinevalt minust mäletab ta iga detaili oma minevikust.

      Stella armastab kuud tema häirimatu naeratuse pärast. Mulle meeldib päikese pai mu vatsal.

      Ta ütleb: „Sul on päris toekas vats, mu sõber” ja mina vastan: „Aitäh sulle, nagu sinulgi.”

      Me vestleme, aga mitte kuigi palju. Elevandid sarnaselt gorilladega sõnu ei raiska.

      Stella esines varem suures ja kuulsas tsirkuses ning teeb meie etenduses endiselt mõningaid trikke. Ühe sellise ajal seisab Stella tagajalgadel ja Snickers hüppab ta pea peale.

      Raske on tagajalgadel seista, kui kaalud rohkem kui nelikümmend meest.

      Kui sa oled tsirkuseelevant ja seisad tagajalgadel ning samal ajal kargab koer su pealaele, saad magusat. Kui ei, vibutatakse oganuiaga.

      Elevandinahk on paks kui põlispuu koor, aga oganui läheb sellest läbi nagu lehest.

      Ükskord nägi Stella, kuidas treener äsas isasele elevandile oganuiaga. Isane on nagu Hõbeselg, õilis, vaoshoitud ja rahulik, nagu kobra on rahulik. Kui oganui jäi isase lihasse kinni, lennutas ta treeneri kihvaga õhku.

      Mees lendas Stella sõnul nagu üks inetu lind. Rohkem ei näinud ta seda isast iialgi.

      stella lont

      Stella lont on üks imetegu. Ta võib elegantse täpsusega noppida maast ainsa maapähkli, kõditada mööduvat hiirt või koputada tukkuva talitaja õlale.

      Tema lont on hämmastav, ent see ei saa lahti ust tema näruses domeenis.

      Stella jalgade ümber lookleb ammune arm ahelatest, mida ta nooruses kandis – ta kutsus neid oma võrudeks. Kui ta kuulsas tsirkuses töötas, pidi Stella kõige raskema triki tarbeks pjedestaalil tasakaalu hoidma. Ühel päeval ta kukkus ja vigastas jalga. Kui Stella lombakaks jäi, ei jõudnud ta teistele elevantidele järele. Siis müüs tsirkus ta Mackile.

      Stella jalg ei paranenudki iial täielikult. Ta lonkab kõndides ja kui ta liiga kaua ühes kohas seisab, lööb mõnikord jalga põletik.

      Eelmisel talvel paisus Stella jalg kaks korda suuremaks kui tavaliselt. Tal tõusis palavik ja ta lebas viis päeva oma domeeni külmal, niiskel põrandal.

      Need olid väga pikad päevad.

      Isegi praegu pole ma kindel, et Stella on täiesti terve. Ta muidugi ei kaeba iial, nii et raske öelda.

      Tsirkusekaubamajas ei hakka keegi raudahelatega jändama. Pole vaja muud kui põrandasse kinnitatud poldi külge seotud hargnevat köit.

      „Nad arvavad, et olen pahandusteks liiga vana,” ütleb Stella.

      „Vanus,” sõnab ta, „on võimas maskeering.”

      plaan

      Viimasest külaskäigust on möödunud kaks päeva. Mack pahutseb. Ta ütleb, et raha lihtsalt voolab välja ning müüb kogu meie kamba maha.

      Kui Thelma, sinikollane aara, nõuab kolmandat korda kümne minuti jooksul „Suudle mind, sa jõmm”, viskab Mack teda joogipurgiga. Thelma tiivad on kärbitud, nii et ta ei saa lennata, kuid hüpleb ikkagi. Ta põikab viimasel sekundil eest. „Aja aga prunti!” kriiskab ta kiledalt.

      Mack marsib trampides kontorisse ja lööb ukse pauguga kinni.

      Hakkan mõtlema, et äkki on mu külastajad minust tüdinud. Äkki aitaks see, kui ma õpiks ära mõne triki.

      Tundub, et inimestele meeldib vaadata, kuidas ma söön. Õnneks olen alati näljane. Ma olen andekas sööja.

      Hõbeselg peab sööma päevas üle kümne kilo, kui tahab jääda Hõbeseljaks. Üle kümne kilo puuvilju, lehti, seemneid, varsi, koort, vääte ja pehkinud puitu.

      Ja vahel naudin ka mõnda putukat.

      Üritan edaspidi rohkem süüa. Äkki siis tuleb meile ka külastajaid. Homme söön ära üksteist kilo. Võib-olla isegi kaksteist.

      See peaks küll Macki õnnelikuks tegema.

      bob

      Selgitan Bobile oma plaani.

      „Ivan,” ütleb ta, „usalda mind seekord. Probleem pole sinu söögiisus.” Ta hüppab mu rinnale ja lakub toidujäänuseid otsides mu lõuga.

      Bob on hulkur. See tähendab, et tal pole püsivat aadressi. Bob on nii nobe ja nii kaval, et kaubamaja töötajad loobusid ammu ta kinni püüdmisest. Bob võib pragudesse ja õnarustesse pugeda nagu jälitatav rott. Ta elab hästi tänu viineriotstele, mida prügist välja tirib. Magustoiduks limpsib ta maha loksunud limonaadi ja põrandale plärtsatanud jäätiseid.

      Olen üritanud oma toitu Bobiga jagada, kuid ta on pirtsakas. Bob ütleb, et eelistab oma sööki ise jahtida.

      Bob on tibatilluke, piitspeenike ja kiire nagu haukuv orav. Ta on pähklikarva ja suurte kõrvadega. Tema saba liigub nagu rohukõrs tuules, teeb spiraale, tantsib.

      Bobi saba paneb mu pea ringi käima ja ajab segadusse. Sellel on tähenduste sees veel tähendusi nagu inimsõnadeski. „Olen kurb,” ütleb