Ravitseja-Leenu tarkused. Mati Soonik

>

      Ootamatud külalised

      Kogu Tuisu pere istus söömalaua taga ja helpis hapukapsasuppi.

      Ootamatult lükati uks lahti ja Tagupilli Aadu koos naise Annaga tungis tuppa.

      „Armas Leenu, aita Aadud! Ta jähi tulise liidi juures tukkuma ning poletas reie ää!” paristas Anna ühe hingetõmbega ja pöördus oma mehe poole, kes mossis näoga enese ette maha vahtis.

      „Näita reis Leenule ede!” sai elukõrvane korralduse.

      Aadu kohmitses natuke aega pükste kallal, kuni need alla vajusid.

      Jaagu nägu vajus pikaks.

      „Aadu aa paljaste reitega mo tütarde ees. Äi see kelba mette!”

      „Liina ja Liisu, pange silmad kenni ja käed silmade ede!” otsustas Leenu ja tõusis püsti.

      Ta uuris natuke aega villidega kaetud kohta Aadu reiel ja küsis: „Kas teitel aaloed aa?”

      „Küll, küll,” oli Anna kärme vastama.

      „Mune aa teitel kinlaste,” pidas Leenu enesega valjusti aru.

      Anna naeris.

      „Nendest äi tunne me puudust mette. Vetsime nattune ka teitele kaasa.”

      Pingile ilmus korv kümne munaga.

      „Meitele kuluvad nee külh ää. Poisid panid humigu viimased pinslise,” võttis Jaak jälle sõna.

      „Kas tärklest aa teitel?” jätkas Leenu Tagupilli perenaise ja peremehe küsitlemist.

      „Äi pole mette! Eile tegi senele otsa pääle,” tuli Annalt jälle kärme vastus.

      „Ma saa tärklest soole anda. Kodus pigistad aaloest mahla villide pääle. Senele paned muna valged ja senna puistad ka tärklest. Seda tegu tuleb tehja reie tervess saamiseni. Paergu aga pange ahtrid ankrusse, et meitega hapukapsasupiga keha kinnita,” jõudis Leenu otsusele, millega külalised rahuloluga nõustusid.

      Õnnelik õnnetus

      Peet ja Peeter saagisid kahemehesaega õues puid, kui saag järsku jooksutee seest välja kargas ja Peetri käe peal maandus. Peeter röögatas ja tormas majja.

      „Mo käe pääle kukkus saag!” kisendas poiss juba uksel ja sirutas verise käe ema poole.

      „Hooletus ees, häda järel,” lipsas üle ema huulte. „Mool tuleb so haava pääle terva panna, kui käsi aa palju viga saan.”

      „Suvel tilgutid hätse lehtedest mahla ja sene pääle torkasid valged soo sammalt. Terva äi taha ma külh käe pääle!” hädaldas Peet.

      „Äi pole suvi mette, et hätse lehtedest mahla saab välja pigista. Vaada aknast välja ja sa moistad, et aa kevad. Meitel aa aidas terva ja see paneb isigid suure verejooksu kenni, aga tule mo juure, äkiste tuleme töösti tervata toime.”

      Natukese aja pärast võis Leenu ütelda: „Pane so katkised sooned vastati. Sool olli onnelik onnetus ja saame tervata hakkama külh.”

      Leenu pani oma käe haava peale ja muljus seda natuke aega. Kui verd enam haavast ei nirisenud, võttis ta puhtaks pestud linase riidetüki ja mässis selle haava ümber.

      „Hoia nüid käsi vagavaste. Täna äi pea sa änam mette puid saagima. Peeter aa ka senest tööst rii. Saete sis, kui so käsi kannatab jälle seda tööd tehja,” otsustas Leenu, kui oli tohterdamise lõpetanud.

      Kukerpallitamas

      „Jaak, kevad aa käes ja esimist korda kostavad pitse raksatused,” teatas Leenu.

      Mees parandas pastlaid, aga jättis töö pooleli ja tõstis pilgu üles.

      „Jah, kevad aa käes ja esimist korda kostavad sel aastal pitse raksatused. Ma näe ka välku taevas sähvimas.”

      „Kas sa seda mäletad, et so selg jähi mööda läin suvel, kui tööd rassisid tehja, haigeks?”

      „Sedasi see olli.”

      „Kas seda mäletad, mes ma ütlesi, et sedasi äi poleks mette?”

      „Äi mäleta ühteged.”

      „Oled ikka sina külh! Kui kevadel kostavad esimised pitse raksatused, pead kukerpalli lasma ja selg äi jäe haigess mette.”

      „Ja-jah, kukerpalli pea paergu laskma.”

      „Jäta töö pooleli ja anna menna!”

      „Kos tuleb seda mool tehja?”

      „Sii, kos sis veel!”

      Jaak sättis ennast natuke ja tegigi Leenu rõõmuks kuker palli ära.

      „Nüüd lase sina kukerpalli!” teatas Jaak võidukalt.

      Leenu raputas pead.

      „Sa pead veel kaks kukerpalli tegema, siis aa mo kord!”

      Jaak nohises natuke aega, aga siis tegi, mis naine ütles. Seejärel hakkas Leenu kukerpallitama.

      „Parem karta kut kahjatseda,” poetas ta pärast seda moka otsast.

      Mõisahärra mure

      Äkki kihutas mõisahärra hobuse seljas Tuisu õuele. Kärmelt kargas suksu seljast maha ja juba kolistaski ta maja ukse taga.

      Liina ja Liisu tõttasid talle vastu.

      „Kus ema oleb?” tahtis mõisahärra teada.

      „Kos ta ikka aa – toimetab köögis,” teatas Liina kärmelt.

      „Mina tuleb teiega sinna,” teatas härra.

      Ja nii nad tegidki: tüdrukud ees, külaline järel, saabusid nad kööki.

      Leenu ei uskunud oma silmi.

      „Kuda see juhtus, et sina, herra, meite poole sattusid?”

      „Minul olema ikka asja ka. Sina oleb kuulus ravitseja, aga minul olema mure, sest und hakkab öösel väheks jääma,” seletas mõisahärra.

      „Kui sa päeval palju oma kere maha keerad, sis pead öösel vähese unega leppima,” arvas Leenu.

      „Mina ei magab päeval palju. See oleb vale!” tõstis mõisahärra häält.

      „Kui sedasi aa lood, siis aitab raudreiarohutee. Seda teed tuleb sool usinaste juua ja varsti magad öösel kut nott,” rääkis Leenu oma tasasel moel.

      „Mina ei mõistab neid taimi hästi. Kas sina andma üks väike koti täis seda teed?” tahtis külaline teada.

      Leenu naeratas.

      „Saad. Mool raudreiarohtu jätkub. Korjasi seda tütardega üks jagu.”

      Ka mõisahärra naeratas.

      „Meie kaup olema koos. Sa andma minule kotikese teed, mina sinule üks rubla.”

      „Ravitsemise eest veta harilikult toitu hädalistelt vastu, aga raudreiarohu korjamine ja kuivatamine maksab ka meskid. Veta so rubla omale, aga sa saad mihise koti täie raudreiarohtu – sedasi teeme,” otsustas Leenu ja natukese aja pärast sai härra väärtusliku kraamiga tagasi mõisa ratsutada.

      Löögid urvaokstega

      Palmipuudepüha hommikul astus Tuisu Leenu Hansult läbi.

      „Tere, Kata!” hõiskas ta reipalt perenaisele, kes talle unisena vastu tatsas.

      „Tere, tere, aga ole tasa! Mo pere alles magab.”

      „Kas te sis kirikuse äi rutta mette?” uudishimutses Leenu.

      „Ma juba ütlesi, et mo pere alles magab.”

      „Oot-oot! Mool aa urvaoksad ühes.” Leenu tõi selja taha peidetud käe koos okstega esile. „Ma saa so pesakonnale terist ja virkust juure anda. Oma pesakonna ajasi juba okstega üles.”

      Leenu suundus kambrisse, kus Juhan lõõskas, nagu raiuks puid. Vaevalt sai Leenu okstega mõne löögi Juhani turjal teha, kui viimane püsti kargas ja silmad pärani ajas.

      „Kas sa, Leenu, oled pääst segi läin, et tuled mind okstega peksma?”

      Leenu nägu tõmbus naerukile.

      „Kas sa terisest ja virkusest äi hooli mette? Kui täna so urvaokstega üles