Tiir ümber päikese. Paula McLain

ainult nemad. Ootasin tunni või kauemgi, jälgisin, kuidas varjud väänlevad mööblitükkidel, mis olid tehtud petrooleumikastidest ja nägid välja kõik ühesugused, kuni varjud olid need ümaramaks voolinud, neid muutnud. Kuulatasin, kuni isa häält enam ei kostnud, siis pugesin aknast välja tintmusta pimedusse, et minna oma sõbra Kibii juurde ja istuda koos temaga madala, sädemeid pilduva tule ääres.

      Kibii ema ja teised naised jõid puukoorest ja nõgestest keedetud tumedat teed, vestes sinna juurde jutte, kuidas kõik oli tekkinud. Peamiselt seal ma suahiili keele ära õppisingi, sest himustasin kuulata veel ja veel lugusid: kuidas hüään hakkas lomberdama ja kust sai kameeleon oma pikameelsuse. Kuidas vihm ja tuul olid kunagi olnud inimesed, aga polnud mingi tähtsa ülesande täitmisega hakkama saanud ja olid seepärast taevasse pagendatud. Naised olid kortsulised ja hambutud või nõtked nagu poleeritud eebenipuu, pikad lihaselised jalad heleda shuka6 varjus. Ma armastasin neid ja nende jutte, aga kippusin rohkem siiski Kibii ja teiste toto’de7 seltsi, kellest hakkasid saama sõjamehed, morani’d8.

      Küla tüdrukute asi oli kodus askeldada. Minu seisund oli teistsugune: haruldane, vaba traditsioonilistest rollidest, mis valitsesid Kibii ja ka minu perekonna elu. Kipi vanemad lubasid mul koos Kibiiga harjutada oda viskamist ja tüügassigade küttimist, õppida hiilimist ja varitsemist Kibii isalt arap

      Mainalt, kes oli küla sõjameeste pealik ning minu silmis tugeva ja kartmatu mehe ideaal. Mind õpetati vibu tegema, et lasta metstuvisid, siidisabasid ja erksiniseid kuldnokki, plaksutama ninasarvikunahast piitsa ja väga täpselt viibutama pahklikku viskenuia. Kasvasin Kibiiga ühepikkuseks ja siis temast pikemaks, jooksin niisama kiiresti kui tema läbi kõrge kuldse rohu, nii et meie jalad said ühtviisi tolmuseks.

      Käisin koos Kibiiga tihti pimedas kõndimas, astusime üle farmi piiri tähistava värskelt niidetud rohu kõrgesse niiskesse rohtu, mis tegi meid puusadeni märjaks, seejärel mööda Green Hillist, metsa, mis neelas meid aina sügavamale endasse. Öösiti luusisid seal leopardid. Olin näinud, kuidas isa peibutab neid kitsega, samal kui meie kükitasime veepaagi kaanel ohutus kohas, kuidas kits hakkas kaslast haistes värisema, isa pani püssi palge ja lootis, et ei lase mööda. Kõikjal luuras hädaoht, aga me tundsime kõiki öö hääli ja nende sõnumeid, tsikaade ja puukonni, pakse rotisarnaseid damaane, kes on õieti elevantide kauged sugulased. Vahel kuulsime elevante endid kaugel alusvõsas ragistamas, aga nad kartsid hobuste lõhna ja tulid harva väga lähedale. Maod väristasid end urgudes. Puuokste ümber keerdunud maod võisid alla viskuda ja köiejupina läbi õhu lõikuda, või siis libises sile kõht peaaegu kuuldamatult mööda libedat mahagoni.

      Sain aastaid rõõmu tunda võrratutest õhtutest Kibii seltsis, pikkadest loidudest pärastlõunatest, mis olid nagu loodud jahiks või ratsutamiseks, ning nii või naa sunniti metsik loodus matšeetede, köite, jalgade ja pisarate abil põldude ees taganema. Isa külvas maisi ja nisu ning need lokkasid. Teenitud rahaga ostis ta kaks kasutatud aurumootorit. Kui need olid üles seatud, sai neist meie veski tuksuv süda ja Rohekünka farmist Njoro tähtsaim tuiksoon. Õige varsti võis künkalt üle astmikpõldude ja inimesekõrguse maisi näha tervet rodu härjavankreid, mis tõid meie veskisse viljateri. Veski töötas vahetpidamata, meie tööliste arv kahekordistus ja siis kolmekordistus, kikuju, kavirondo, nandi ja kipsigise mehed, aga ka hollandlased plaksutasid piitsa, et härgi ergutada. Plekksarad lammutati, asemele ehitati tall, siis veel mitu, värskelt valminud latritesse toodi heina ja kogu Aafrika või isegi kogu maailma parimad täisverelised hobused, nagu isa mulle ütles.

      Une eel voodis lamades mõtlesin vahel ikka veel emale ja Dickiele, kui kuulatasin igast küljest kostvaid ööhääli, lakkamatuid, kihavaid. Nad ei saatnud kirju, vähemalt mitte minule, nii et oli paras katsumus kujutleda, missugust elu nad võivad elada. Meie vana maja oli ära müüdud. Kus ema ja Dickie ka ei elanud, sealsed tähed ja puud olid sootuks teistsugused kui meil Njoros. Samuti vihm ning pärastlõunapäikese puudutus ja värv. Kõigi kuude kõik pärastlõunad olin ma emast ja vennast lahus.

      Järk-järgult läks üha raskemaks meenutada ema nägu, sõnu, mida ta oli mulle öelnud, päevi, mille olime koos veetnud. Ent ees oli veel palju päevi. Need ulatusid kaugemale, kui nägin või oleksin soovinud, täpselt nagu tasandik ulatus Menengai oru katkise kausini või Kenya eresinise tipuni. Kindlam oli vaadata ainult ette, tõrjuda ema mälu ääremaile, et ta ei saaks mulle enam haiget teha, ja kui ta mulle siiski meelde tuleb, saaksin kujutleda, et tema äraminek oli olnud vajalik. See oli nagu omamoodi võltsimine või ilustamine, minu esimene tähtis katsumus Lakwetina.

      Üks oli kindel: minu koht oli farmis ja metsas. Kuulusin ühte akaatsiate ja kõrge sakilise astanguga, mägedega, mida peitis tihe taimestik ja mis nägid välja, nagu oleksid muljuda saanud, mägedevaheliste sügavate orgude ja kõrge, viljakõrsi meenutava rohuga. Olin siin ellu ärganud, nagu oleks ma teist korda, tõelisemalt, sündinud. Siin oli mu kodu, ja kuigi ühel päeval pudenes see mu sõrmede vahelt nagu punane mullatolm, oli see kogu mu lapsepõlve aja justkui täpipealt minule mõeldud paradiis. Koht, mida tundsin nagu oma viit sõrme. Ainus paik maailmas, kuhu olin elama loodud.

      3

      Tallikella kõlksumine purustas vaikuse. Laisad kuked ärkasid, samuti tolmused haned, teenrid ja tallipoisid, aednikud ja karjased. Mul oli omaette muldonn, isa omast veidi eemal, mida jagasin oma inetu, aga truu krantsi Bulleriga. Ta hakkas kella kuuldes kiunuma, venitas end mu voodi jalutsis asuvast pesast välja ning torkas oma kandilise pea mulle kaenla alla, nii et ma tundsin tema jahedat nina ja armikõverikke ta pealael. Tihke mügarliku sõlme kohal oli varem kõrv, enne kui leopard onni hiilis ja teda öösse vedada püüdis. Buller oli leopardi kõri läbi hammustanud ja koju longanud, mõlema verega koos, nagu sangar, aga surm suu juures. Tohterdasin ta isa abiga terveks, ja ehkki ta polnud varemgi kes teab kui kena olnud, oli ta nüüd poolenisti hall ja poolkurt. Armastasime teda seda rohkem, et ta polnud lasknud leopardil oma vaimu murda.

      Kibii ootas mind jahedas hommikuõhus farmiõuel. Mina olin üheteistkümneaastane, tema pisut noorem, ja meist mõlemast oli saanud mutrike farmi õlitatud masinavärgis. Lähikonnas elas valgeid lapsi, kes käisid koolis Nairobis või koguni Inglismaal, aga isa ei arvanud, et mina peaksin seda tegema. Tall oli minu klass. Hommikune galopitreening algas varsti pärast koitu. Olin alati platsis, ja Kibii samuti. Nähes mind tallile lähenemas, hüppas ta kõrgele õhku, nagu oleksid tal jalgade asemel vedrud. Minagi olin seda hüpet aastaid harjutanud ja jaksasin hüpata peaaegu niisama kõrgele nagu Kibii, aga ma teadsin, et kui tahtsin eelist saada, ei tohtinud ma end enne võistlust ära väsitada. Kibii muudkui hüppas, trumpas iga hüppega iseennast üle ja väsis. Siis oli minu kord, ja ma tulin võitjaks.

      „Kui ma moran’iks saan,” ütles Kibii,„siis joon pulli verd ja hapupiima, mitte nõgeseteed nagu naine, ja siis saan ma kiireks nagu antiloop.”

      „Ka minust võib saada suur sõdalane,” ütlesin talle.

      Kibiil oli aval kena nägu ja ta naeris hammaste välkudes, nagu poleks ta elu seeski midagi naljakamat kuulnud. Kui olime päris väikesed, võttis ta mu rõõmuga oma seltsi – võib-olla seepärast, et taipas, et kõik on mäng. Ma olin tüdruk, pealegi valge. Aga viimasel ajal tundsin üha tihemini, et poiss suhtub minusse umbusklikult ja taunivalt, nagu ootaks ta, et jätaksin ometi kord temaga võistlemise ja lepiksin sellega, et meie teed lähevad peagi lahku. Mulle ei tulnud see mõttessegi.

      „Kui ma õigesti harjutaksin, siis saaks küll,” väitsin. „Võiksin salaja sõdalane olla.”

      „See ei tooks ju mingit au. Kes teaks, et just sina vägitegusid tegid?”

      „Mina ise teaksin.”

      Kibii naeris jälle ja pöördus talli ukse poole. „Kellega me täna kappame?”

      „Ma lähen koos isaga Delamere’ide juurde tõumära vaatama.”

      „Mina lähen jahile,” lausus poiss. „Eks näe, kummal on pärast parem jutt pajatada.”

      Kui Wee MacGregor ja isa ratsu Balmy olid saduldatud ja valmis, asusime teele hommikupäikese

6

dekoratiivne kangas

7

väike poiss

8

noor sõdalane (kõik suahiili k)