Eremiit. Thomas Rydahl

endast äratõukamist, teadlikku lahutustehet, toob see sõrm tasakaalu tagasi.

      Ta viskab sokid pimedas põrandale ja heidab voodisse, pea sumisemas. Generaatorist on kütus otsa saanud, sest ta unustas selle enne minekut välja lülitada. Homme, ta vaatab seda homme. Väljas on vaikne, aga kui tuul pöördub, hakkab ta urisevate koerte häält tegema.

      Kui koerad selle mehe ära söövad, siis ei ole midagi maha matta. Kui midagi matta ei ole, siis ei ole ta surnud. Bill Haji õde, karm mutt, mehelik. Tal tuleb hüvasti jätta tühja kirstuga.

      Sõrm käe, Bill Haji käe küljest, mis Erhardi ükskord peatänaval kinni pidas. Tema elukaaslane oli haige. Bill Haji silitas teda kogu tee haiglasse. Kõige selgemalt mäletab Erhard arbuusi meenutavat lõhna ja viiesajaliste punti, millega Bill Haji maksta tahtis. Erhard pidi kioskisse lippama ja raha lahti vahetama. Sõrm. Bill Haji käsi. Bill Haji bakenbardid. Kõige iirlaslikum asi selle mehe juures.

      Ta kobab pimeduses ja leiab telefoni. On juhtunud õnnetus. Kiirustage, ütleb ta. See on nagu teate jätmine. Ta ütleb aadressi, püüab oma häält moonutada, et see kõlaks rohkem hispaanlase moodi. Los perros lo ha comido. Koerad on teda söönud. Sellest ei saa mees liini teises otsas päriselt aru.

      „Teie nimi, kui tohib küsida, kes räägib?”

      Tükk aega valitseb vaikus. Erhard tahab toru ära panna, kuid ei leia pimedas õiget kohta. Libistades kätt mööda krussis juhet, otsib ta harki.

      „Halloo,” ütleb mees.

      Erhard vajutab plastmassist hargi alla ja katkestab kõne. Nüüd on jälle vapustavalt vaikne. Kuulda on ainult mööda kive kondavat tuult. Uus aasta on end saartel juba sisse seadnud. Erhardil on sõrm padja all nagu õnnemünt.

      8

      Teisipäeval tõuseb ta vara ja teeb ühe sõidu, enne kui keskusele oma valmisolekust teatab ja esimesed kliendid peale võtab. Kõigepealt sõidab ta alati Alapaqa kalurikülla, kus karjuvad kajakad ja kus pakutakse saare parimat kohvi. Aristide ja tema naine Miza röstivad seda ise ja jahvatavad Miza isa vanas araabia veskis, mis on kirjutuslaua suurune. Kohv on peaaegu lilla ja magus. Saare parim. Kuigi Erhard ei saa öelda, et ta on kõigi kohvipakkujate kohvi maitsnud, on tal suurem osa vist siiski ära proovitud.

      „Küll sa näed täna värske välja, Erhard,” ütleb Miza. Erhard tervitab põgusalt tema täditütart. Too elab ajutiselt Miza juures ja tuleb kohvikusse paljajalu. Ta on ropu suuga mootorrattatšikk. Seda Erhard ei kannata, aga talle meeldivad täditütre juuksed. Ta näeb neid, kui too selja pöörab. Tumedad ja pikad, ulatuvad reiteni välja. Sellal kui Erhard kohvi joob, räägib täditütar ühest kulturistist, kelle nimi on Stefano. Erhardi meelest mitte kuigi tore mees, aga tema arvamust täditütar ju ei küsi. Ta ei küsi üldse midagi. Ta räägib kulturistide kanaajudest ja telekast, mille see mees ära lõhkus, ja suurest rahasummast, mille too ühes Puerto baaris mingite jõledate mõrdade peale kulutas. Kuulates koristab Miza kohvikut ja vaatab Erhardi poole. Võib-olla ei ole alati hea naistega jantida, ütleb tema pilk.

      Võib-olla on meestega sama lugu.

      Miza juures on ka vannituba, mida Erhard kasutab. Väike putka, kus kalurid suuri kalu pesevad ja kuivatavad, aga sellest on ajapikku kujunenud üldkasutatav duširuum surfaritele, kaluritele ja ühele taksojuhile, kellel ei ole oma vannituba. Kui tal veab, ei ripu selles ruumis ühtki kala. Täna ripub seal suur mõõkkala, konks suus.

      9

      Ta teenib ligi 120 eurot. Töö sujub hästi: niipea kui ta on ühed kliendid kohale viinud, ilmuvad uued. Ta ei julge sõrme välja võtta, see on tal taskus. Ta on proovinud sõrmust küljest ära kangutada, sõrmus teda ei huvita, aga see on kinni, liigese taga kinni. Bill Haji ei olnud paks, aga tema neljas sõrm on kas pundunud või aja jooksul nii lihavaks muutunud, et sõrmuse ja naha tasapinnad on ühte sulanud. Erhard kujutleb noort Bill Hajit, kes selle sõrmuse kunagi sõrme pani. Kui sõrm on natuke kuivanud, saab ta ehk sõrmuse lahti kangutada. Peaasi, et sõrm ei murduks pooleks ega mureneks tükkideks nagu kuiv savi.

      Pärast siestat vurab ta Villaverdesse. Ta pargib Aritzade valge palee taha vaiksele teele. Igal aastal, alati paar päeva pärast aastavahetust, tulevad Aritzadele mandrilt külalised ja mehe nooruke vennatütar Ainhoa mängib Gershwinit, alati kontserti F-duur.

      Erhard on pool tundi varem kohal ja häälestab klaverit, samal ajal kui naised joovad terrassil šampanjat ning mehed vaatavad Steinwaysse sisse ja kommenteerivad. Nad ei pöördu Erhardi, vaid üksteise poole. André Aritza on ligi viiekümnene sõbralik mees, ebatavaliselt kangete prillidega. Aga sestsaadik, kui Erhard juhtumisi mainis, et ta ei tea arvutitest midagi ja tal pole nende vastu ka huvi, on André Aritza olnud jahe. See mees on ilmselt teeninud oma varanduse millegagi, mis on seotud arvutite ja laevade ja navigatsiooniga. Uusrikkad, keda sigineb üha rohkem. Veidrad selgroota mehed, kellel on trofeedeks nooremad naised, kes hoolitsevad maja ja laste eest.

      Täna seisavad seal kolm niisugust kõõrdsilmset leiutajatüüpi, osutavad kasti sisemusse, kus haamrid üles-alla liiguvad, ja räägivad Erhardist, nimetades teda klaverihäälestajaks, samal ajal kui ta ise sealsamas kõrval seisab. Õemees räägib mingist mobiiltelefoni värgist, mis oskab klaverit häälestada. Ülinutikas, ülinutikas, lausub õemees, räägi, kui palju klaverihäälestaja sulle maksma läheb? André Aritza vastab: liiga palju selle väikese töö eest. Tõmba endale siis ometi see äpp, ütleb õemees, see maksab 79 senti. Mehed naeravad. See vaeseke jääb varsti töötuks, ütleb noorim leiutaja. Erhard on peadpidi kastis ja tegutseb häälestusvõtmega. Niisuguseid jutte kuuleb ta alatasa, ka taksot sõites.

      Ta tunneb sõrme oma taskus. Tegelikult ei tunnegi, vaid ainult teab, et see on seal. See paneb talle pähe kummalisi mõtteid. See tekitab tahtmise keeled sellest neetud klaverist välja kiskuda. Tekitab tahtmise mängida etüüde, tagudes André Aritza pead vastu klahve. Aga ühtlasi tekitab ka tahtmise sellest hoiduda. Olla rahulik, mitte rikkuda oma võimalusi.

      Reina Aritza püüab koguda seltskonna söögituppa, mis meenutab suletud liuguste taha peidetud sviiti. Kogu maja lõhnab ülekeedetud homaari järele. Erhard lõpetab kiirustamata oma töö, sellal kui seltskond paikneb ümber, seisab merelahele avaneva vaatega akende all ja joob šampanjat. Erhard läheb alla kööki, peseb oma mustad sõrmed puhtaks ning leiab tee eeskotta ja peauksest välja. Samal hetkel kui uks sulguma hakkab, tuleb talle meelde väikese puhvetkapi peal ümbrikus olev raha. See pannakse alati sinna. Sada eurot. Ta võib sellest vabalt loobuda. Ümbrikut sinna jättes saaks ta André Aritzale näidata, et ta ei tee oma tööd raha pärast. Et ta ei lepi nende kommentaaridega sandikopikate pärast. Aga see jätaks ainult mulje, nagu oleks ta raha võtmata unustanud. Ta ei öelnud midagi, kui nad temast halvasti rääkisid, ja kindlasti arvavad nad, et vaene udupäine klaverihäälestaja unustas oma raha maha, ja irvitavad tema üle veel rohkem.

      Ei, kurat võtaks. Ta läheb uuesti üles, möödub söögitoast, kust on kuulda, kuidas Reina külalisi laua äärde juhatab ning mehi ja naisi istuma paigutab. Naine hüüab Andréd, kuid vastust ei tule. Erhard haarab puhvetkapilt ümbriku ja kiikab korraks läbi ukseprao elutuppa, kus vennatütar klaverile nõjatub ja aknast välja vaatab. André Aritza on talle natuke liiga lähedal, mehe suu on natuke liiga kõrgel tüdruku kõrva ääres. Mees seisab tüdruku kõrval ja vaatab teda, nagu ootaks reaktsiooni, aga tema käsi liigub mööda tüdruku reit üles ja surub end vastu pikka hõbedavärvi pluusi, mis tüdrukul pükste peal on. Tüdruk ei paista seda nautivat, kuid ei näi ka häbi tundvat ega üllatunud olevat. Ainus pehmendav asjaolu on see, et tüdruk ei ole päriselt tema vennatütar, vaid lihtsalt ühe hea sõbra tütar, kes on neile otsekui sugulane. Ja ta ei ole laps, vaid noor naine, hakkab vist seitseteist või kaheksateist saama. Ja Erhardile, kes ei tea seksist ega naiste võrgutamisest midagi, ei jäta André Aritza ligitikkumine ei seksikat ega võrgutavat muljet.

      Selja tagant kuuleb Erhard Reina Aritzat mööda koridori lähenevat.

      „Señor Jorgenson, aitäh tänase töö eest ja head uut aastat,” ütleb naine, kui näeb teda seismas, ümbrik käes.

      Erhard pöördub kähku ja lükkab elutoa ukse lahti. André Aritza võtab ruttu käe vennatütre küljest